Lummava muusika hind

Kutselise laulja elu tähendab, et mis tahes ka ei juhtuks, laval tuleb anda endast maksimum. Juhtus mõndagi ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori seitsme kontserdiga ringreisil.

Ühel hommikul seisin parasjagu Falgi tee ristmikul punase tule taga, kui algas lipu heiskamise tseremoonia. Ma pole kunagi seda nägema sattunud! Tõsi küll – paljudel õhtutel oleme kolleegidega Eesti Filharmoonia Kammerkoorist kuulnud päikeseloojangu ajal Ernesaksa laulu “Mu isamaa on minu arm” esimesi takte, sest meie koori proovisaal asub Pika Hermanni torni lähedal. Poisid on siis keset proovi püsti karanud – peaaegu hümn ju ikkagi! Aga lipu heiskamine oli väga liigutav. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin, kuigi fooris põles juba ammu roheline tuli.

Sel hetkel jõudis mulle kohale, et igahommikune lipu heiskamine on nagu omamoodi indikaator, mis näitab, et riigis on kõik korras. Me oleme endiselt vabad. Selle kõrval kahvatub kogu muu tühitähi, nagu omavahel kisklevad poliitikud, alkoholiaktsiis või kerkivad bensiinihinnad. Ja mis võiks olla veel sümboolsem kui pärast sellist hetke minna tööle ning hakata ette valmistama EV 100 tähistamise raames toimuvaid kontserte Groningenis, Brüsselis, Londonis, Dublinis ja Amsterdamis. Just selline seitsme kontserdiga ringreis oli ees ootamas Eesti Filharmoonia Kammerkoori jaanuari lõpus ja veebruari alguses.