Abielus juhtub ka nii: ma ei näe ta silmis muud kui kahetsust, et ta minuga abiellus
Viha tundmises pole midagi halba. Probleem on selles, et enamus inimesi plahvatavad, hakkavad pikki monolooge pidama ja ajavad olukorra veel hullemaks. Või kannatavad vaikides ja tõmbuvad teineteisest eemale. Abielu õnnestumiseks on väga oluline oskus vihaga õigesti toime tulla, kirjutavad Gary Chapman ja Randy Southern raamatus „Armastuse 5 keelt meestele“.
„Ma ei mäleta, et ma enne abiellumist oleks kunagi enesevalitsust kaotanud,“ ütles Dan. Tõenäoliselt meenutas ta oma poissmeheaastaid veidi ilustatult, kuid selge oli üks – Sarah käitumine ajas teda vihale. „Kui ta teatud asju ütleb või mind niimoodi vaatab, lähen ma täiesti raevu.“
Teda ärritasid Sarah sarkastilised küsimused. Kuidas peaks üks mees vastama, kui ta naine küsib: „Kas sa kavatsed muru niitma hakata või pean ma isale helistama ja teda paluma?“
Ja see polnud veel kõige hullem. „Mõnikord kallutab Sarah vaikides pead ja vaatab mind sellise pilguga, mis on hullem kui tuhat hurjutust,“ ütles Dan. „Ma ei näe ta silmis muud kui kahetsust, et ta minuga abiellus.“
Dan oli vihane, sest Sarah käitumise tõttu langes tema enesehinnang, kuna see puudutas tema kõige õrnemat kohta. Enamus inimesi tahab teistele meeldida, et neid aktsepteeritaks, hinnataks ja austataks. Seega, kui meid rünnatakse, hakkame ennast kaitsma. Sarah võib ju enda kaitseks öelda, et kritiseeris Dani käitumist, mitte tema isikut. Kuid kuna meie käitumine on meie isiksuse väljendamine, siis enamus inimesi, nagu ka Dan, ei suuda neil kahel vahet teha. Miski sügaval Dani sees ütles: „Mu naine ei tohiks mind alandada.“
Sarah hääletoon ütles, et ka tema oli vihane. Tema uskus, et Dan ei panusta kodutöödesse. Ja ta käitus, nagu kasvanuks muru selle ajaga, mis mees trennis käib, oluliselt kõrgemaks. Ja mees vahtivat telekat, kui tema peab prügi välja viima.
Tema seisukohast ei olnud see armastava mehe käitumine. Dani ja Sarah olukord ei ole haruldane. Kõik abielupaarid peavad viha ja vihastamisega tegelema. Ja selles pole midagi halba.
Viha tundmises pole midagi halba. Probleem on selles, et enamus inimesi ei oska sellega produktiivselt toime tulla. Selle asemel nad plahvatavad, hakkavad pikki monolooge pidama ja ajavad sellega olukorra veel hullemaks. Või kannatavad vaikides ja tõmbuvad teineteisest eemale.
Väga paljud suudavad lapsepõlvele mõeldes meenutada mõnd väljasõitu, mida ei keeranud tuksi mitte ilm, vaid vanemate tülitsemine. Väga paljud sünnipäevad on läinud nääklevate vanemate nahka, kes ei osanud vihastamisega toime tulla. Väga paljud puhkused on läinud lahvatanud viha nahka.
Kahjuks ei ole suurem enamus täiskasvanuid õppinud oma vihaga toime tulema. Seetõttu muutub abielu lahinguväljaks, kus abikaasad vaidlevad lõputult selle üle, kumb esimese paugu pani.
Seni, kuni paar vihaga toime tulema ei õpi, ei hakka nende suhe iial toimima. Teineteise armastuse keele õppimine ei hakka enne vilju kandma. Ma ütlen iial, sest armastus ja kontrollimatu viha ei suuda koos eksisteerida. Armastus hoolib abikaasa heaolust, kuid kontrollimatu viha tahab hävitada ja haiget teha.
KUUS SAMMU, KUIDAS OMA VIHAGA TOIME TULLA
Hea on aga see, et viha saab õppida kontrollima. Viha kontrollimine on eeltingimus, kui tahta oma suhet toimima panna. See protsess pole kerge, kuid tulemused on küünlaid väärt. Jagame selle protsessi kuude etappi.
VIHA TUNDMINE ON INIMLIK
1. Tunnista oma viha.
Kui kaks inimest hakkavad koos elama ja tulevikku ehitama, kaasnevad sellega paratamatult ka vihatunded. Viha jagatakse selge põhjusega tahtlikuks vihaks, mis on reaktsioon abikaasa käitumisele; ja sisemiseks käärivaks vihaks, mille on põhjustanud juhtunu väär tõlgendamine.
Igas abielus tuleb ette mõlemat liiki viha. See on loomulik, kui elada koos eksliku inimliigi esindajaga. Vihastamises ei ole olemuslikult midagi halba. See annab vaid märku meie ihast õigluse ja õiguse järele. Kui meile tundub, et miski on ülekohtune või ebaaus, on viha sellele loomulik reaktsioon.
Üks kõige paremaid kingitusi oma kaaslasele on anda talle vabadus tunda viha.
ÜTLE, KUI OLED VIHANE
Pole mingit mõtet endale või oma abikaasale viha tundmise pärast etteheiteid teha. See pole häbiasi. Kui me jätame teineteisele õiguse vihastada, siis tegelikkuses anname teineteisele õiguse olla inimene. See on esimene samm vihaga toimetulemise teel.
2. Leppige kokku, et tunnistate teineteisele oma viha. Kui sa oled vihane, anna oma naisele teada, mida sa tunned (või kui su naine on vihane, luba tal seda sulle väljendada). Ärge mängige tunnete mõistatamise mängu. Need mängud on üks suur ajaraisk. Mis veel hullem – enamasti ei saa me mõistatades õiget vastust.
ÄRA PLAHVATA
Kui sa oled oma naise peale vihane, siis on ta teinud või öelnud midagi, mis sulle ei meeldi. Või ta on tegemata või ütlemata jätnud midagi, mida sa oleks soovinud. Sinu seisukohast on ta sulle ülekohut teinud. Ta pole sind kenasti kohelnud. Ta on olnud ülekohtune. Pole olnud armastav.
Sel hetkel muutub sinu viha teievaheliseks seinaks. Su naine väärib, et sa talle oma vihast räägiksid. Ta ei saa lahendada probleemi, mille olemasolust ta teadlik pole.
Te mõlemad väärite seda, et teine teile ütleks, et ta on vihane ja mis põhjusel. Mees ja naine, kes lepivad kokku, et nad räägivad üksteisele oma tunnetest, on astunud suure sammu vihaga toimetulemise teel.
3. Rääkige omavahel selgeks, et viha suunamine teistele inimestele kas verbaalselt või füüsiliselt ei ole adekvaatne meetod, kuidas vihaga toime tulla. Ebaterve viha väljendamine on alati destruktiivne ega tohiks olla aktsepteeritav. See ei tähenda, et kumbki teist ei tohiks enam kunagi enesevalitsust kaotada. See tähendab, et te mõlemad teate, et selline reaktsioon on vale. Plahvatuslik reaktsioon teeb asjad alati halvemaks. Ning selliste plahvatuste tekitatud emotsionaalne purustustöö tuleb likvideerida enne, kui viha tekitanud olukorraga tegelema saab asuda.
Üks praktiline võte sellisest reaktsioonist vabanemiseks on teha kokkulepe, et kui emb-kumb plahvatama hakkab, lahkub teine ruumist. Kui plahvataja talle järgneb, läheb abikaasa õue, hoovi, kasvõi kaugemale jalutama, kui vaja. Ja hoiab eemale seni, kuni plahvatus vaibub.
Kui te selles kokku lepite, siis olete mõlemad teadlikud, et kui teine lahkub ruumist (või kodust), on vaja aeg maha võtta ja toimuva üle järele mõelda. Ideaalis on vihastaja selleks hetkeks maha rahunenud, kui teine jalutuskäigult naaseb, ja tal peaks olema oidu ja alandlikkust, et öelda: „Palun vabandust. Ma poleks pidanud plahvatama. Ma olin nii haavunud ja vihane, et ei suutnud end kontrollida. Palun anna andeks.“ Kui te nüüd leppida suudate, saate rääkida ka olukorra põhjustest.
4. Leppige kokku, et enne järelduste tegemist uurite põhjuseid.
Kui sa naise peale vihane oled, on su esimene järeldus, et ta on valesti käitunud. Kuid seni, kuni sa pole tema seisukohta kuulnud, on see sinu järeldus, mitte kinnitust leidnud fakt. Teiste tegusid ja sõnu on väga lihtne valesti tõlgendada.
Ütleme, et naine tuli koju, aga ei toonud piima, mida sa palunud olid. Kuigi ta oli endale selle isegi üles kirjutanud. Automaatne reaktsioon sellisele esmapilgul justkui vastutustundetusele oleks vihastuda. Aga mis siis, kui poes polnud piima? Mis siis, kui ta viis kolleegi koju ja ta teele ei jäänud ühtegi poodi? Mis siis, kui ta teadis, et sa ei vaja seda kohe ja kavatses selle tuua hiljem tütart trenni viies? Kõik need on ju võimalikud selgitused. Ja kui sa mõistad, et selgitusi võib mitmesuguseid olla, ei hakka sa süüdistama ega ennatlikke järeldusi tegema, vaid kuulad ta esmalt ära.
Rob kuulis, kuidas naine kellelegi telefonis ütles, et „läks üle aja“ ning ta „ei talu seda“. Rob vihastas, sest ta oli kõigest väest pingutanud, et õigeks ajaks jõuda, ja jäi kõigest kaks minutit hiljaks.
Aga ta küsis naiselt seletust ja selgus, et ühe sõbra laps oli sündinud kaks nädalat tähtajast hiljem. Kriis jäi tekkimata.
Kui isegi tegusid ja sõnu saab vääriti mõista, siis motiividest on veel keerulisem aru saada. Kuna motiivid on vaimsed, ei saa selles, miks keegi midagi teeb, olla kunagi kindel enne, kui ta seda ütleb. Kahjuks me omistame oma naistele motiive, mil reaalsusega mingit pistmist pole.
Jonathan oli arukas, kui ta püüdis oma kahtlustele selgitust otsida: „Ma ei pruugi kõigest õigesti aru saada ja seepärast uurin. Väljavõte näitab, et sa oled kaubamajas 300 dollari eest ostnud. Minu arust me leppisime kokku, et kumbki meist ei tee teisega nõu pidamata üle 100 dollarilisi kulutusi enne, kui me võlgadest lahti oleme saanud.“Bethany vastus rabas teda.
„Kullake, las ma seletan. Me panime osakonnaga raha kokku, et Betsyle lahkumiskingitus osta. Kuna ma sain Gingeriga kaubamajas kokku, palusid nad mul selle ära osta. Ostsin oma krediitkaardiga, aga igaüks andis mulle 20 dollarit. Kogu raha on rahakotis.“
Jonathani viha lahtus hetkega.
5. Leppige kokku, et otsite ühiselt lahenduse.
Jonathani ja Bethany puhul lahtus Jonathani viha niipea, kui ta selgitust kuulis. Loomulikult ei ole iga lahendus alati nii lihtne. Mitte kõik pole seletatav arusaamatustega. Näiteks oleks võinud tõesti ka nii olla, et Bethany oligi lubadust murdnud ja vaatamata kokkuleppele nii kalli kulutuse teinud. Ja tegelik seletus oleks võinud kõlada ka: „Aga kallis, see oli nii soodus hind. Ma säästsin 200 dollarit ja meil oli seda asja vaja. Ma oletasin, et sa oleks nõus.“ Kas sel juhul saaks Jonathan vastata rahulikult: „Aga vot, ma pole sinuga nõus. See oleks tore, aga me otseselt ei vaja seda. Seni oleme kenasti ilma selleta hakkama saanud. Ja me ei saa lubada endale, et võlg 300 dollari võrra kasvab. Meil oli kokkulepe ja sa rikkusid seda. Minu arust ei oleks pidanud sa seda tegema.“
Selline otsekohene, sõbralik konfrontatsioon võimaldab konstruktiivset arutelu ja probleemile lahenduse leidmist.
6. Võtke reegliks, et kinnitate oma armastust.
Kui viha on lahtunud, öelge siiralt: „Ma armastan sind.“ Tegelikkuses tähendab see seda, et te kinnitate: „Ma ei lase sel juhtumil meie vahele tulla.“ Paarina olete te teineteist ära kuulanud, probleemi lahendanud, kogemusest õppinud ja koos edasi minna otsustanud.
Olukordades, kus teisele on tõepoolest liiga tehtud – kus üks osapooltest on olnud pahatahtlik, ebaõiglane või ebasõbralik –, on vaja viga tunnistada ja oma käitumist muuta. Vaja on ka, et see, kellele liiga tehti, suudaks andestada. Viha tunnistades viha lahtub, sest on oma eesmärgi täitnud – mõlemad osapooled on võtnud vastutuse.
Kui tegemist on põhjendamatu vihaga, mis on tekkinud seetõttu, et teisest saadi vääriti aru, siis tuleb asjale teisiti läheneda. Kui olukord on klaaritud, peab abikaasa, kes ennatlikke järeldusi tegi, oma viga tunnistama. Seejärel võib arutada asjaolude üle, mis arusaamatuse põhjustasid, ja mõelda, kuidas tulevikus analoogset olukorda vältida.
Väga vähe on asju, mis on abielu õnnestumiseks olulisemad kui oskus vihaga õigesti toime tulla.
Gary Chapman, Randy Southern „Armastuse 5 keelt meestele. Kuidas teha hea suhe suurepäraseks“, kirjastus Pilgrim 2018
