Armastuse keelest: mida teravam on olukord, seda olulisem on hoolivus
On olemas viis peamist armastuse keelt: tunnustavad sõnad, kvaliteetaeg, kinkide tegemine, teenete osutamine ja füüsiline puudutus, kirjutavad Gary Chapman ja Randy Southern raamatus „Armastuse viis keelt meestele. Nad väidavad, et igaühel on üks primaarne armastuse keel. Kui naise ja mehe keeled on erinevad, siis armumise ajal ei panda seda enamasti tähele, aga abielus olles tuleb hakata õppima partneri armastuse keelt.
POLE OLULINE, MIDA SA ÜTLED, VAID KEEL, MILLES SA RÄÄGID
Tunnustussõnade keeles rääkima õppimine eeldab palju enamat kui komplimentide ja julgustavate sõnade ütlemise omandamist. See eeldab ka üheselt mõistetavat armastavat hääletooni ja suhtumist.
Milline see hääletoon ja suhtumine siis olema peaks? Esiteks …
„Armastus on lahke, hea.“
See pole sentents mõnelt pisaraid kiskuvalt õnnitluskaardilt.
Headus on elutervete suhete alustala. Hellalt rääkimine tähendab seda, et hääletoon ja sõnade sisu langevad kokku. Kõlab lihtsalt, kuid ometi on see paljude meeste jaoks keeruline. Väikesest peale oleme harjunud sõnu relvadena kasutama. Sarkasm on kerge tulema. Me kasutame suheldes sageli heatahtlikult (ning mõnikord mitte niiväga heatahtlikult) nöökivat kõneviisi. Palli põõsasse löönud sõbraga (konkurendiga) golfi mängides on raske sõnasabast kinni saada ja „Hästi mängitud, Tiger!“ ütlemata jätta.
Nagu juba öeldud: see, mis ühe jaoks on sõbralik lõõp, võib inimesele, kelle armastuse keeleks on siirad ja toetavad sõnad, sootuks teisiti mõjuda. Selline inimene ei leia neis sõnades midagi sõbralikku ega naljakat.
Eriti oluline on õige toon ja suhtumine siis, kui oled ärritunud. Sarkastiline lõrin „Ma pesen õhtul suurima heameelega nõud ära“ ei klassifitseeru armuavaldusena, isegi kui sa kõik potid ja pannid läikima lööd. Aga kui sa oled siiras ja ütled midagi sellist nagu: „Ma ei jõua sind täna õhtul aidata (sel-ja-sel põhjusel), palun ära ole pettunud ja haavunud“ – ausalt ja heatahtlikult –, siis väljendad ühtlasi ka oma armastust.
Sinu hääletoon ja väljendusviis näitavad, et sa tahad, et su naine sind mõistaks. Et sa püüad saavutada lähedust ja oma tundeid jagada. Sa tahad haavumisest üle saada. Samad sõnad pole valjusti ja teravalt väljendatuna enam armastavad, vaid hinnangulised ja etteheitvad.
Mida teravam on olukord, seda olulisem on hoolivus. Kui su naine on vihane, ärritunud ja pillub provotseerivalt sõnu, püüa talle vastata pehme ja rahuliku häälega. Kuula, mida ta oma tunnete ja emotsioonide kohta ütleb. Las ta räägib sulle oma haavumisest, vihast ja sellest, kuidas ta sündmustest aru on saanud. Püüa end tema kingadesse panna ja olukorda tema silme läbi näha. Väljenda pehmelt ja heatahtlikult seda, kuidas sina tema tundeid mõistad.
Kui sa oled talle liiga teinud, ole valmis vabandama ja oma viga möönma. Kui sinu kavatsused erinevad sellest, kuidas tema olukorrast aru sai, selgita heatahtlikult oma motiive. Sinu eesmärk peab olema teineteisemõistmine ja leppimine, mitte oma õiguse ja paremuse tagaajamine.
Kui tahad õppida headuse keelt, siis kehtib veel üks põhimõte. Lühidalt öeldes: armastus ei pea arvet ja armastus ei sobra minevikus.
Abielus olles juhtub ikka, et me ei tee kõike õigesti (või nii hästi kui võimalik). Mõnikord ütleme abikaasale ka haavavaid sõnu.
Tehtut ei saa olematuks teha, aga me saame oma viga tunnistada.
Pärast vabanduse palumist võib küsida, kas on midagi, mida saab tema haavumise leevendamiseks teha.
Kui mu naine on mulle ülekohut teinud ja on südamest vabandanud ja andestust palunud, on mul kaks võimalust: otsida õiglust või andestada. Kui ma ihkan õiglust ja otsin võimalusi talle tagasi teha, panen ma end kohtuniku rolli ja kohtlen teda kui kohtualust. Kuid kui ma tõepoolest andestan, saame taas lähedased olla. Armastus andestab.
Mind hämmastab ikka ja jälle, kui paljud inimesed rikuvad oma tänase päeva minevikus toimunu tõttu ära. Nad tirivad eilsed vead tänasesse ja mürgitavad sellega potentsiaalselt toreda päeva. „Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid. Ma ei suuda seda unustada. Sa ei saa üldse aru, kui väga sa mulle haiget tegid. Kuidas sa üldse suudad seal nii rahuloleva näoga istuda, teades, kuidas sa mind kohelnud oled? Sa peaks praegu käpuli roomama ja andestust paluma. Aga ma ei kujuta ette, kas ma sulle ealeski andestada suudan.“
Need pole mitte armastuse, vaid kibestumise, pahakspanu ja kättemaksu sõnad. Minevikus tehtud vead tuleks jätta eilsesse päeva. Jah, nii juhtus. Jah, see tegi haiget. Ja võimalik, et see teeb senimaani haiget – aga teine on oma viga tunnistanud ja andestust palunud. Minevikku kustutada ei saa, kuid me saame selle selja taha jätta. Me saame valida elu tänases, vabana eilsetest vigadest ja eksimustest.
Andestus pole pelgalt tunne, vaid see on otsus. See on võimalus näidata halastust, mitte jäädagi süüdistama süüdiolijat. Andestus on armastusavaldus. „Ma armastan sind. Ma hoolin sinust ja ma andestan sulle. Mis sest, et mu valu pole täielikult möödunud, kuid ma ei lase juhtunul meie vahele tulla. Loodetavasti me õpime sellest kogemusest. Sa pole seepärast halb, et sa käitusid tookord halvasti. Sa oled mu naine ja me saame sellega koos hakkama.“
Need on headuse keeles väljendatud tunnustussõnad.
Viimane tunnustussõnade aspekt, mida me käsitleme, on alandlikkus. Armastus palub, mitte ei nõua. Naiselt midagi nõudes võtan ma vanema rolli ja panen tema lapse omasse. Abielus olles oleme aga võrdsed täiskasvanud partnerid. Me pole täiuslikud, aga me oleme täiskasvanud ja partnerid. Kui me tahame lähedast suhet, tuleb teada teineteise soove. Kui me tahame teineteist armastada, peame teadma, mida meie kaaslane soovib.
Väga oluline on viis, kuidas me oma soove väljendame. Kui meie soovid kõlavad nõudmistena, hävitame läheduse ja peletame kaasa eemale. Kui me aga anname oma vajadustest ja soovidest teada palve vormis, mõjub see suunamise, mitte ultimaatumina.
Mees, kes ütleb: „Kas sa, palun, teeksid mõni õhtu seda oma head pastarooga?“ annab oma naisele teada, kuidas naine saaks talle oma armastust väljendada, ja süvendab sellega ühtlasi nende omavahelist lähedust.
Teisalt, mees, kes ütleb: „Kas mõnikord mingit normaalset toitu ka pakutakse?“ käitub nagu puberteetik ja esitab nõudmise. Ja suure tõenäosusega nähvab naine talle vastu: „Kui sulle minu toit ei meeldi, tee ise süüa, kui tahad!“
Paludes oma naisel midagi teha, tunnustad sa tema väärtust ja võimeid. Sa annad märku, et ta on teinud või saab teha midagi, mis sinu jaoks on oluline ja tähendusrikas. Nõudja rolli asudes pole sa enam armastaja, vaid türann. Tunnustatuse asemel tunneb naine alandust.
Palve jätab ruumi valikuks. Su naisel on valik: tulla sulle vastu või su palvet ignoreerida. Armastus on alati täis valikuid. Ja seepärast see nii oluline ja väärtuslik ongi. Teadmine, et mu naine armastab mind piisavalt, et mu palvele vastu tulla, annab mulle emotsionaalse heaolu – ta hoolib minust, austab mind, imetleb mind ja tahab teha midagi, mis mulle heameelt valmistab. Armastust nõuda ei saa. Naine võib ka su nõudmisi täita, aga see pole armuavaldus. Sel juhul võib ta lähtuda hirmust või süütundest või mõnest muust tundest, aga mitte armastusest. Palve annab võimaluse armastuse avaldamiseks; nõudmine lämmatab selle.
Mida rohkem sa igapäevaelus tunnustussõnu kasutad, seda soravamalt sa seda keelt rääkima õpid – ning seda rohkem positiivseid muutusi sa oma suhtes koged.
Gary Chapman, Randy Southern „Armastuse viis keelt meestele. Kuidas teha hea suhe suurepäraseks“, kirjastus Pilgrim 2018
