Kirurgilise hambaravi osakaal suureneb ja levinumaid protseduure on tarkusehamba eemaldamine
Kirurgilise hambaravi osa kasvab – kui 2010. aastal tehti umbes 19 000 kirurgilist operatsiooni, siis 2016. aastal oli see arv juba 40% võrra suurem ehk üle 27 000. „Kirurgilise hambaravi all mõeldakse ennekõike protseduure, mida ei ole võimalik mittekirurgiliselt teostada. Lihtsustatult öeldes on tegemist protseduuridega, mis eeldavad igemete või hambakoe lõikamist,“ selgitas suukirurgia olemust Sakala Hambaravi suukirurg dr Maria Ardel. Selliste protseduuride hulka kuuluvad suukirurgi sõnul näiteks keerukamad hammaste ja hambajuurte eemaldamised, tsüsti ja teiste moodustiste eemaldamine, parodontiidi kirurgiline ravi ning implantaatide paigaldamine, aga ka erinevate traumade ravimine ning mõningatel juhtudel ettevalmistused teisteks protseduurideks, näiteks proteesimiseks või ortodontiliseks raviks.
„Üks sagedasemaid kirurgiline protseduur on tarkusehamba kirurgiline eemaldamine,“ sõnas dr Ardel. Ligikaudu 50–60% kõigist tarkusehammastest eemaldatakse kirurgiliselt. Ehkki vahel tuleb tarkusehammas eemaldada suure katu ja hambakivi tõttu, mida võib põhjustada kehv hambahügieen, ei ole patsiendil üldjuhul võimalik kirurgilist sekkumist vajavaid probleeme iseseisvalt ennetada. „Keegi ei saa otsustada, kui kaugele või kui viltu ta tarkusehammas kasvab,“ tõdes hambaarst.
Operatsiooni käik
Enne suukirurgia protseduuri eelneb alati diagnostika ning lõpliku vajaduse kirurgilise hambaravi järele otsustab hambaarst, keerulisematel juhtudel aga suukirurg. „Sageli ei ole patsient teadlik, et tema suu olukord näeb ette kirurgilist sekkumist, sest näiteks tarkusehamba valu korral teab patsient, et see tõmmatakse lihtsalt välja. Kui patoloogia ei luba seda aga teha, tuleb patsiendile selgitada, et hammas on vaja eemaldada kirurgiliselt,“ sõnas dr Ardel.
Üldjuhul lepitakse protseduuriks eraldi vastuvõtuaeg ning operatsioon teostatakse lokaalanesteesiaga, keerulisematel juhtudel on võimalus ka üldnarkoosiks. „Enne operatsiooni tuleb kindlasti jälgida hambaarsti juhiseid, näiteks võtta vajadusel põletike leevendamiseks antibiootikume, vältida veritsust soodustavaid ravimeid ning vältida alkoholi tarbimist. Operatsioonile tasub tulla mugavates riietes ning vajadusel olla valmis jätma sel päeval tööle minemata, sest ka lokaalanesteesia võib patsiendi tavalisest uimasemaks muuta,“ soovitas dr Ardel.
Pärast operatsiooni
Kuna operatsiooni järel võivad haavad veritseda, tasub hambakirurgi sõnul pärast operatsiooni arsti soovitatud aja jooksul suus hoida spetsiaalset tampooni, mis aitab verel hüübida ning vältida veremaitset suus. „On tavaline, et mõned tunnid pärast protseduuri haav veritseb, aga kui kuue tunni jooksul veritsemine ei lõpe, tuleb ühendust võtta hambaarstiga. Ebatavaliselt suure verejooksu ja enesetunde märgatava halvenemise korral tuleb pöörduda EMOsse,“ ütles dr Ardel.
Kuni nädal pärast operatsiooni võib patsiendi nägu olla turses või paistes ning muuta värvi, selle vastu aitab dr Ardeli sõnul näole asetatud jääkott.
Tavaliselt on kõige raskem kolmas päev pärast protseduuri, mistõttu on operatsioonijärgselt väga oluline järgida kirurgi antud soovitusi edasiseks suuhoolduseks. „Tavaliselt kirjutab hambaarst välja valuvaigistid, antibiootikumid või mõlemad, sest pärast operatsiooni on valu üsna tõenäoline ning ka põletikud on võimalikud tekkima. Ka on oluline on pärast protseduuri suud spetsiaalse põletikuvastase suuveega puhastada, aga loputada tuleb rahulikult ja tasapisi, sest muidu võib haav uuesti veritsema hakata,“ lausus suukirurg, toonitades, et kindlasti ei tohiks haavast ise niite eemaldama hakata. „Üldiselt kutsub protseduuri teinud hambaarst patsiendi nädal pärast protseduuri niite eemaldama, aga kasutusel on ka isesulanduvad niidid, mida pole vaja eemaldada,“ lisas dr Ardel.
Esimesel nädalal pärast operatsiooni tasub süüa pehmeid, võimalusel jahedaid toite ja jooke ning vältida suu liigset avamist, füüsilist koormust, saunas käimist, alkoholi tarbimist ja suitsetamist. „Kõige parem on haav pärast operatsiooni lihtsalt rahule jätta ja seda mitte torkida,“ soovitas dr Ardel. „Aeg parandab ka kirurgilise hambaravi haavad.“
Allikas: Optimist Public
