Pianist ja ettevõtja Indrek Laul mängib koos isa ja emaga iga Estonia klaveri klaviatuuri läbi
Pianisti ja Estonia klaverivabriku omaniku Indrek Laulu elu käib nii valgeid kui musti klahve mööda. 50. eluaastani jõudnud mees elab pärast 24 aastat välismaal nüüd Eestis.
Kui Indrek Ameerikas õppis, siis ta nägi, kui tähtsaks seal peetakse, kui mõlemad vanemad muusikaga tegelevad. Indreku isa Venno Laul on olnud nii tippdirigent kui ka Tallinna Muusikaakadeemia rektor, nüüd aga klaverivabriku juhataja.
Indreku ema pianist Reet Laul oli Estonia teatri solistide terava kõrva ja valju häälega kontsertmeister, kes ei andnud andeks ühtegi vale nooti.
Indreku õde Meeli on Soomes nina- ja kõrva- ja kurguarst.
„Lapsi niisama kättpidi muusika juurde ka ei vii,” räägib Indreku isa Venno Laul. Aga seda muret neil ei olnud, et muusika lastele võõraks jääks. Indrek õppis muusikakoolis klaverit, laulis poistekooris ja oli päris tubli laulja.
Üks seik räägib palju: "Kui poistekoor Leningradi Filharmoonia suures saalis Neeme Järvi juhatusel laulmas käis, siis Neeme ütles pärast kontserti, et seal aldirühmas laulis üks poiss nii hingega, et mul tekkis temaga kohe silmside. Tuli välja, et see poiss oli Indrek," ütleb uhke isa. "Indrekust sai aga pianist. Sest ta ema oli väga hea asjatundja ja kodune nõustaja ja seda sai kodus arutatud. Abikaasale imponeeris veel arsti elukutse ja ta ütles, miks ei võiks Indrek seda eriala õppida.” Ent eriti tõsiseks arstiks õppimise jutud ei läinud.
Venno Laul jälgib, kuidas klaveritehnik Andres Leesik häälestab Muusikakadeemia saalis uut Estonia kontsertklaverit.Foto Sven Arbet/Maaleht
Isa ja poeg käisid mingi aeg isegi ühist kooliteed Kivimäele. "Kui võimalik oli, tulime sealt ka koos ära, kuigi minu tööpäevad konservatooriumi dekaani ja rektorina kippusid tihti olema väga pikad," meenutab Venno Laul.
Oli see kohusetunne või vanematelt saadud armastus muusika vastu, aga Indrek harjutas klaverit sundimata ja hoolega. Ja kui ta Tšehhimaal konkursil oma kategoorias esimese koha sai, oli pianistina edasiminek otsustatud.
Venno Laul arvab, et ka Indreku õde Meeli oleks ju võinud ka muusikarada pidi käia, kuigi see polnud peres üldse sihiks seatud, et kõik oleks muusikud. Meeli laulis Nooruse segakooris, kui koor hiilgevormis mööda Euroopat reisis. Ometi sai temast hoopis arst.
Kunagi ammu laulis Indrek Estonia teatris lavastatud Puccini ooperis "Boheem" poistekoori rivis.
„"Boheemist" on mul suurepärased mälestused. Seda ooperit olen nüüd juba näinud ka Metropolitan Operas sealsete kuulsate lauljatega ja mul on tekkinud ka võrdlusmomente, aga rõõmusähvatus käib ikka seest läbi, et sain Estonia teatri kuldsetel aegasel „Boheemi” etendustel kaasa teha,”meenutab Indrek Laul.
Alates 2001. aastast on Indrek Laul ärimaailmas. Ta on edukas ettevõtja, Eesti märgilist ekspordiartiklit Estonia tiibklaverit tootva Estonia Klaverivabrik ASi omanik.
"Estonia klaveri elu on olnud tõeline ja edukas,” ütleb innustunud omanik. Kontsertklaverid Estonia on New Yorki, Alaskasse eestlasele, Los Angelelesse, Montreali, San Franciscosse, Torontossse, Philadelphiase.
Estonia mudelite Estonia 168, Estonia 190 jne numbrid tähendavad klaveri pikkust: 168 cm, 190 cm, 210, 225 ja 274 cm. Klaverid valmistatakse enamasti individuaaltellimusena ja enamik Tallinnas toodetud klavereid on müüdud USAsse ja Kanadasse. Estonia klaverivabrik toodab kuni 400 käsitsi valmistatud tiibklaverit aastas.
„The Larry Fine piano book“, mida loetakse klaveriostjate piibliks, paigutab Estonia klaverid 7. ja 18. koha vahele maailma 80 parema klaveribrändi seas.
Lehe ranker.com edetabelis The Best Piano Brands, kus esikolmik on Bösendorfer, Steinway & Sons ja Fazioli Pianoforti, asub Estonia 12. kohal.
Estonia klaverid on palju odavamad kui Steinway omad, kuid palju kallimad kui Hiina omad.
USAs Estonia klavereid müüv Glenn Treibitz Hollywood Piano Companyst teadis seda pilli juba enne, kui Indrek Laul firma omandas. Ta on öelnud, et pill kõlas hästi, aga disain ja viimistlus ei olnud Euroopa klaveritele vastavalt esinduslikud. Nüüd tehakse ka valgeid, mahagonipuu, bubingapuu, pähklipuu ja dalbergiaspooniga kaetud pille ning kõige väiksemad klaverid on hästi omaks võetud Ameerika kodudes. Need maksavad alla 40 000 dollari.
Ka Indreku abikaasa Triin-Maret lõpetas muusikaakadeemia pianistina. Nende lapsed Jakob ja Bruno käisid Eestis koolis VHK kõrval asuvas Toomkoolis.
Konservatooriumis oli Indrek Laul Kalle Randalu õpilane. Kui Kalle Randalu 1988. aastal otsustas Saksamaale jääda, oli selge, et Indrek peab endale uue õpetaja otsima. Aga saatus pani kõik paika ja juhus otsustas ka selle.
"Sama aasta kevadel enne Randalu põgenemist oli Indrek paari teise konservatooriumi tudengiga käinud Jugoslaavias pianistide festivalil. Belgias töötav pianist Arbo Valdmaa kutsus teda enda õpilaseks. Kalle Randalu ei saanud siis veel ju Indrekule öelda, et tal on plaan reisi ajal Saksamaale jääda. Aga juba hiljem, kui Kalle meile Saksamaalt helistas, oli selge, miks poisi õpetaja talle Arbo Valdmaad soovitas," räägib Venno Laul.
1990. astal lõpetas Indrek Belgradi konservatooriumi ja jõudis äratundiseni, et peab jätkama USAs Juilliard’i muusikakoolis. Selles koolis määrati silmapaistvatele tudengitele stipendium.
"Indrek sai Horowitzi stipendiumi, 12 000 dollarit aastas. Ühtegi dollarit sellest rahast pole ta kunagi kätte saanud, sest summa läks õppemaksuks," räägib isa. Mis tähendab, et oli, mida väärtustada ja mille üle poja pärast uhkust tunda. Ja mis Indrekut vägagi iseloomustab. "Poiss majandas ise ja teenis kooli kõrvalt leiba juhumängimistega.”
Eks seal see ettevõtlikkus avalduski.
Klaveri teekond jätkub ning klaver on maailma lavadel tuntuks saanud oma kvaliteedi ja suurepärase kõla poolest. Maestro Venno Laul, pianist Reet Laul ja Indrek mängivad absoluutselt iga Estonia klaveri klaviatuuri läbi, et kuulata selle kõla.
Indrek tõdeb: „Mul vedanud, et isa oma kogemused nii muusikaakadeemia rektori ametis kui ka poistekoori dirigendina ja dirigendina rahvusvaheliste konkursside žüriides koondab nüüd klaverivabrikusse.”
