Marge lugu: äkki märkasin kümme meetrit eemal seisvat musta maasturit
Kaks aastat tagasi ootasin naistepäeva erilise elevuse, isegi põnevusega. Mitu aastat polnud meie kontoris mingit suuremat pidu peetud, aga seekord tõotas kõik erilisem tulla. Nimelt oli meil umbes kaks kuud uus osakonnajuhataja, kes meile kõigile ja seejuures valdavalt naiste seltskonnale väga meeldis. See oli kena ja kõigi vastu väga sõbralik 32aastane mees, pealegi vallaline. Ma ei tea, kuidas just täpselt mõned teised minuealised, aga mina olin temasse salaja armunud.
Niisama lihtsalt, mingite suurte lootusteta ja öiste õhkamisteta, aga mulle tundus sageli, et tema mulle ka kuidagi eriliselt naeratas ja sagedamini kui teistega kontakti otsis.
Et end korrale kutsuda, naersin enese üle, et pagana pihta, töine elu oli seni üks ja ümmargune ehk rutiinne, aga nüüd leidsin end igal hommikul juurdlemas, mida selga panna, milline käitumismudel valida, et endast hea mulje jätta.
Kuna olin viimase aasta üksinduses elanud, nautisin seda aega, südamesopis värelevat õhkpeent virvet, et midagi on juhtumas. Sest ülemus oli meile ammu teatanud, et korraldab meile peo, naistepäeva eelsel laupäeval, väikeses restoranis, eesmärgiga kollektiivi liita ja vabas õhkkonnas meie kõigiga paremini tuttavaks saada.
Silmapaistev kleit oli mul peoks olemas, aga mul oli kindel kavatsus osta juurde mõne päeva eest ühes Viru keskuse poes nähtud punased kingad. Pidu pidi algama õhtul kell seitse. Võtsin aegsasti plaani enne keskpäeva kingade järele minna.
Oli vastikult vinge tuulega ilm ja kui trollipeatusse jõudsin, hakkas suuri lörtsilahmakaid puistama. Otsustava müksu andis tujule veel avastus, et peatuses oli nagu rahvakoosolek - tuli välja, et avarii pärast olid trollid kuskil vangis. Oma veerand tunni möödudes otsustasin takso püüda, aga jäin korraks mõtlema, kas tellida takso telefoni teel või lihtalt püüda mõnd möödasõitvat autot.
Kaalusin ka seda, kas need kingad mitte ostmata jätta, kui korraga peatus mu kohal üks must maastur. Juht lükkas ukse lahti ja hüüdis, et kui on soov kesklinna sõita, siis palun.
Tavaliselt ei hääleta ma üldse kunagi ja ammugi ei lähe võõra kutse peale võõrasse autosse, aga nüüd ei jõudnud midagi mõeldagi, kui juba juhi kõrvale maandusin, ise sõnagi lausumata. Juht võttis paigalt ja lausus kiretult, pead pööramata: „Kristjan." See tundus nii totter, et oskasin naeruturtsatust summutades vastata vaid: „Ah soo."
Kuna teekond linna äärest kesklinna võttis ummikute pärast tavalisest rohkem aega, jõudsime selle juhiga teineteisele rääkida, kus töötame, kuhu mina praegu sõidan ja miks, kuidas ma täna õhtul peole lähen ja kuhu... Muudkui jutustasin nagu lollakas vastupidiselt tavalisele käitumisele, sest muidu ma lausa pelgan rongis või lennukis inimesi, kes juttu tahavad ajada. Ise ma ka võõrastega juttu ei hakka ajama.
Lõpuks kohale jõudnud, hakkasin välja pugema, kui juht mulle oma nimekaardi pihku pistis, öeldes, et juhuks, kui mul peaks kunagi veel taksot vaja minema. Torkasin selle taskusse ega märganud isegi tänada. Siis vaatasin talle otsa Selline täiesti tavaline, aga säravalt sõbralik nägu. Ta oli minust oletatavasti natuke noorem.
Poes selgus, et need kingad oli keegi ära ostnud. See tegi meele mustaks - nüüd tundus korraga, nagu pidanuks just nendest olenema mu eluõnn. Koju tagasi logistades mõtlesin, et kuradile kogu see värk - pole mul mingit pidu vaja! Lisaks olin ka ühe kinda ära kaotanud. Tegin enesele kohvi, istusin ja helistasin sõbrannast kolleegile, kes tänast pidu minust väiksema õhinaga ei oodanud.
Tema, olemuselt tulesäde, olles mu vabandused ära kuulanud, ei tahtnud kuuldagi, et ma ei viitis peole tulla. Nõnda lasin end ikkagi pehmeks rääkida, et kell seitse kohtume restorani fuajees. Kui kohale jõudsin, oli tuju juba natuke parem.
Istumine oli ette nähtud neljastes laudades ja meie sõbrannaga võtsime kõrvuti kohad. Kõik päevane oli varsti meelest läinud, sest kolmandaks tuli meie lauda meie ülemus. Vahetasime sõbrannaga pilke, kui neljas tool esialgu tühjaks jäi, oletades mõlemad ilmselt, et see on ette nähtud mõnele ülemuse sõbrale, et paarid oleks n-ö täis. Üldiselt jäime algul sõbrannaga rohkem kahekesi, sest ülemus pidas kõnet, siis tõsteti pokaale ja liiguti lauast lauda. Selline tavaline melu.
Kui jälle kolmekesi lauda maandusime ja esialgu rohkem ikka tööst rääkisime, oli selgesti märgata, et ülemus end kuidagi kohmetult tundis. Millele mina mõistagi enda jaoks lootusrikka tõlgitsuse leidsin. Siis ükskord palus ta vabandust, et peab veidikeseks lahkuma, ja sammus saalist välja. Me ei osanud midagi arvata...
Ahmisin õhku, kui ta tagasi tuli. Temaga oli kaasas tõesti särav brünett, selle määrangu kõige täiuslikumas mõttes.
Ülemus tutvustas teda oma kalleima sõbrana, särades ise nagu pühapilt. Selleks siis see seni tühi iste. No lihtsalt ime, et mina oma tooli pealt maha ei sadanud! Imekombel aga erilist vaikust ja põrnitsemist ei tekkinud. Sest ülemuse "sõber" osutus sõbralikuks naiseks ja heaks vestluskaaslaseks, igati meeldivaks inimeseks.
Pidu läks omasoodu edasi. Pärast saadud šokki suutsin end hämmastavalt kiiresti koguda. Muidugi jälgisin vargsi ikka ülemust ja tema kaunist kaaslannat, kes nüüd koos kollektiivi sulasid. Ja tulin lõpuks iroonilisele järeldusele, et see mees pole tegelikult mulle kunagi erilisemalt naeratanud kui teistele - ta lihtsalt ongi selline lahe inimene. Aga tuju polnud siiski enam endine.
Käisin aegajalt üksi suitsetamas, kui tuli mõte, et kõige õigem oleks vaikselt kaduda. Tuli vaid oodata parajat hetke, et ei peaks hakkama sõbrannale selgitama. Ja see hetk tuli.
Tantsiti, aeti juttu, kõlistati pokaale, meeleolu oli rohkem või vähem ülemeelik, sõltuvalt inimesest. Siis korraga astus ülemus saali lavaastmele, „sõber" käekõrval. Ta palus hetkeks tähelepanu. Ütles veel ilusaid sõnu meile ja siis tutvustas oma kihlatut ning teatas pulmakuupäeva. Ja lisas, et oleme kõik pulma palutud! Paar armsat sõna lisas ka pruut ja võib päris kindel olla, et sestpeale kuulus meie kollektiivi lugupidamine ja sümpaatia ka temale.
Nõnda siis... See oligi mulle viimaseks tõukeks lahkuda keset kõige hoogsamat balli, mil keegi seda enam tähele ei paneks. Veel kord suitsu tehes tegin kindlaks ka kõige sobivama teekonna.
Õnneks oli mu sõbranna täies hoos küll tantsimas, küll hoogsalt vestlemas - nagu ikka, jätkus teda igale poole.
Haarasin kiiresti nagist oma mantli ja astusin tänavale. Kell oli veidi enne südaööd. Läksin mõned sammud paraadukse laternate valgusest eemale ja suitsetajana süütasin aga jälle sigareti, mõeldes, et sel hooajal siis sedamoodi. Nüüd vaja vaid vaadata, kuidas koju saada.
Äkki märkasin kümme meetrit eemal seisvat musta maasturit, millest juht välja astus ja üle tee täpselt minu poole astus. Ära tundsin ta alles siis, kui ta juba mu ees seisis, käes minu kadunud kinnas, mida kodus enne pidu paanilislt otsisnud olin. Mainis täiesti tavalise häälega, et äkki läheb mul seda veel vaja.
Esimest korda selle pöörase päeva jooksul naersin südamest ja samal ajal pisarad lausa voolasid silmist. Alles hiljem meenutasin, kui illusoorne see kõik siis veel oli, aga ma tundsin mingit iseäralikku kergendust, justnagu oleksin koorma turjalt heitnud või lõpuks koju jõudnud. Nii lihtne ja ilus elu ongi.
Me ei tea, mis sellest kõigest edaspidi välja tuleb, aga need kaks aastat, mis oleme seni koos veetnud, pole mul põhjust olnud kahelda tema tolsamal südaööl antud lubaduses, et vastupidiselt muinasjutule tema tõld südaööl kunagi kõrvitsaks ei muutu. Ta on öelnud, et juba enne mu kinda leidmist oli ta kindel, et otsib mu üles. Me oleme kogu aeg koos, aga ometi olen ma temaga koos nii lõpmata vaba.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
