1924. aasta detsembrimäss: rahvas nägi jälle mõrtsukaid, kes tänaval juhuslikke inimesi tapsid
Septembris 1924 loodi Moskvas Kominterni Eesti sektsiooni juures sõjaline osakond mässu ettevalmistamiseks Eestis, millele Punaarmee staap lubas osutada täielikku salajast toetust ja kaasabi. Oktoobris 1924 leidsid eesti bolševike juhid, et „aeg on käes, kus võib ettevalmistuste juurest minna tegudele”.
Aga Eesti riigivõim oli sisejulgeoleku tõhustamisel suutlik juba aastail 1920–1922. Nii arreteeris kaitsepolitsei 1924. aasta algul hulga Töörahva Ühise Väerinna ümber koondunud riigivastaseid tegelasi, novembris toimus Tallinna sõjaringkonna kohtus 149 kommunisti kohtuprotsess.
Venemaal kasutati seda väga usinalt kihutustööks just sõjaväeosades. „Leningradskaja Pravda” kirjutas 29. novembril: „Punavägi, eriti Budjonnõi ratsavägi, võib proletaarlise mõõga ainsa hoobiga Eesti kodanluse lühemaks teha. Maha Eesti timukad!”
EKP Keskkomitee laskis välja töötada mässu plaani. Plaan kujutas endast ootamatut üllatusrünnakut, mis oli üles ehitatud võitlussalkade tegevusele. Relvastatud mässajad pidid enda kätte võtma riigivõimu asutused, sidekeskused, sõjaväeüksused Tallinnas ja Pärnus ning siis kohe pöörduma abipalvega väljakuulutatava Eesti töörahva valitsuse nimel Nõukogude Liidu poole. Punaarmee pidi siis Eesti okupeerima. Tallinna ja Pärnu järel oli kavas vallutada teised Eesti linnad. Välispoliitilistel kaalutlustel toetasid Nõukogude Liidu riigivõimud mässu ettevalmistamist kõhklevalt. Moskvast 29. novembril antud korraldus peatada mässu ettevalmistamine ei jõudnud ilmselt Tallinna.
Mäss toimus 1. detsembril 1924 Tallinnas. Üllatusmoment oli täielik. Oma väikeste jõududega (aktiivses tegevuses oli 150–170 võitlussalklast) saavutas mäss edu kaheksas rünnatud punktis kavandatud paarikümnest, aga suruti siis umbes kuue tunni jooksul maha, mitte Tallinnas paiknevate sõjajõududega (4000 meest), vaid väikeste improviseeritud, kõrgemate ohvitseride juhitud salkade jõul.
Bolševike lootused, et sõjaväeüksused ja töölised lähevad hulgaliselt mässajate poolele üle, ei täitunud. Sõjaväeosad ei hakanud mässama, kuigi ei osutanud ka erilist aktiivsust mässu mahasurumisel. Hoolimata 1924. aasta kevadest saadik kehtinud sisekaitsekavadest ning informatsioonist kommunistide 30. novembri ööle planeeritud kogunemiste kohta, polnud ei politsei ega sõjavägi vajalikus valmisolekus. Ennetavaid vahistamisi ei tahetud ette võtta, kuna need oleksid seganud mässuorganisatsiooni jälitamist ega oleks andnud kohtukõlblikku süüdistusmaterjali. Ilmselt eeldati ekslikult, et kommunistid alustavad mässu ainult suuremate rahutuste foonil, mitte isoleeritud putšina. Igatahes oli äärmiselt kergemeelne ja vastutustundetu jätta rakendamata vähimadki meetmed valvsuse tõstmiseks ja kõrgendatud valmisoleku kehtestamiseks. Seepärast on hiljem arutletud võimalikest äraandjatest kõrgemas sõjaväejuhtkonnas (eriti sisekaitse ülemast kindralmajor Johan Undist, 1876–1930). Kindlamaid tõendeid, eriti uusimate uurimuste (Reigo Rosenthal) valguses, selle kohta aga ei ole. On oletatud ka, et sõjaväevõimud lasksid mässul rahulikult küpseda ja puhkeda, et siis selle mahasurumisega kogu kommunistlik liikumine lämmatada. Kui see nii oli, siis väga läbimõtlematult tehtud, Armeenia või Gruusia saatus oli Eestil kukesammu kaugusel.
Kindral Laidoner ütles detsembrimässu kohta 1928. aastal: „Siin oli meie olemasolu uuesti noatera peal. Meil ei ole seniajani seda hädaohtu veel küllaldaselt hinnatud … Tegelikult rippus aga seisukord ära mõnest üksikust momendist. Oleks mässajatel korda läinud vallutada sõjaministeeriumi, purustada sõjaväe keskaparaati vaimliselt ja materiaalselt, viimase sõjaväe telegraafi keskjaama vallutamise näol ja oleks mässajad suutnud mõneks tunniks võimu oma kätte saada, siis oli võimalik, et meie rahva ajalugu ka sootuks teise pöörde oleks võinud saada.”
Oluline oli, et mässukatse nurjumise järel rakendas riik otsustavad abinõud kommunistide riigivastase tegevuse piiramiseks, kuulutas välja sõjaseaduse ja määras kindral Laidoneri vägede ülemjuhatajaks, eriti oluline oli, et elustas Kaitseliidu tegevuse riigikaitseühinguna. Kaitseliit oli tegelikkuses mandunud üksikuteks kohalikeks kütiseltsideks. Tema taaselustamine algas küll juba märtsis 1924, aga mässukatsele järgnenud meeleolude tõus kiirendas seda. Eesti valitsus ei julgenud küll ärritada Nõukogude Liitu avaliku süüdistamisega mässukatse organiseerimises, kuid vähemalt ei kartnud rangelt rakendada kohtuvõimu kõigi tabatute (ka NSV Liidu kodanike) suhtes. Kommunistide mässukatse aitas Eesti riiklust tugevdada ja rahvast ühte liita.
Mässukatse pani sõjast võidukalt ja pälvitud uhkustundega välja tulnud inimesi kainelt ja julgeolekupoliitiliselt mõtlema, et peale Berliini ja Pariisi, mille poole kultuurilembeline rahvas ihaledes vaatas, on olemas Moskva. Rahvas nägi jälle mõrtsukaid, kes tänaval vastu sattunud juhuslikke inimesi pikema jututa tapsid – just nagu kuus aastat tagasi.
Enn Tarvel "Eesti rahva lugu", kirjastus Varrak 2018
