Mis sai pärast riigi sündi? Landesveeri sõjas külvati meid üle kuuli- ja pommipildujatulega
Õppursõdur J. Iiri kirjeldus lahingust 30. juunil 1919 Kulpe talus
Arvasime, et saksad on taganenud üle Düüna, aga peagi külvati meid üle kuulipilduja- ja pommipildujatulega. Keegi vanem sõdureist jutustas sakslaste kavalustest maailmasõjas. Suurtükitule mürin katkestas jutulõnga. Esimesed granaadid lõhkesid põllul, paisates õhku kivi ja mulda. Nägime, kuis tõusis süsimust suitsusammas põllul kõrgele. Esimestele kärgatusile järgnesid teised... kolmandad. Siin-seal kerkis süsimust hiigelsammas. Rauddiviis oli endale märklauaks valinud Kulpe talu hooned. Ikka lähemale ja lähemale kerkisid sambad. Üks kolmetoaline tabas Kulpe elumaja, kuid õnneks ei lõhkenud see pööningukorral. Teine granaat purustas osa tulemüüri. Haavata said kaks sõjameest elukardetavalt. Need hakkasid omal jõul roomama Smizingisse. Vaenlane, nähes liikumist, avas kiirtule Kulpele.
Korraga lendas uus granaat elumajja – ukse ees lõi mustaks. Mõlemad toad, kus viibisime, olid paksu tolmu täis. Lõhkemiskärgatusele järgnes hiigelkolin, millele seltsis haavatu oigamine. Lävele astudes vanem-allohvitser A. Sipelgat lamamas põrandal vere sees. Granaat oli lõhkenud otse ukse ees, purustanud osa kivimüüri ja lättekoogu. Jooksin eeskotta – kuulipilduja, magasinid ja padrunid olid maetud rusude alla. Kogu eeskoda ja pool tuba oli täis telliskiviprügi ja lauajuppe. Aknaid ja uksi polnud enam näha. Nende asemel haigutas tühi auk pilbastatud seinas. „Põgeneme!” hädaldas Tenter. „Seda ei tee me iialgi,” vastasin. „Katsume, kuidas kuulipilduja rusude alt kätte saame.”
Mu viimaseid sõnu ei kuulnud Tenter enam. Ta põgenes läbi aknaaugu. Jällegi kuulipilduja ragin ja pommipilduja kõrvulukustavad paugud. „Nüüd Paul saab,” mõtlesin. Vaenlane nägi Kulpes liikumist ja avas tule. Haavatu oigas, nuttis, palus. Haavatute arv tõusis kahe võrra – nüüd oli neid juba viis. Vanem-allohvitser Sipelgale tegime pleekimata pesuriidest kanderaami. Püssid täitsid kandepuude aset. Püssidele panime täägid otsa, et kandepuud oleksid pikemad. Nööriga sidusime riide püsside külge ja kanderaam oligi valmis. Vanem-allohvitser Sipelgal kiskus reamees Raku 14 granaadikildu ihust valja. Kogu aeg karjus Sipelgas südantlõhestavalt, kui Raku kiskus granaadikilde ja sidus haavu. „Sõbrad, ärge jätke mind vaenlase kätte,” palus haavatu pisarsilmi. „Viige mind ruttu ära siit.”
„Egas Sipelgas ellu jää,” sosistati, kuid haavatule ei tohi seda ütelda. Teiste haavatute seisukord oli parem, sest nende haavad olid kergemad. „Egas me siit eluga pääse,” kaebas rühmavanem. Haavatud oigasid, nutsid, kaebasid... „Kui sureme, siis sureme kõik koos,” vastasime. Hämardus. Kahurid vaikisid. Astusime õue, see oli kui künnis. Granaadid olid puurinud maasse sügavad augud. Ei ühtegi tervet maja Kulpes. Salaluure oli kohal. Samuti valvepostid täitsid oma kohuseid.
Allohvitser J. Tilk kirjeldab 6. polgu viimaseid lahinguid Riia ees 1. juulil 1919
1. juuli hommikul ilm oli pilves. Tibutas peenikest vihma. 3. rood asus öösel Kulpe lähedal metsas. Vihma sadas kogu öö, mispärast kaevasime maasse koopad, katsime need okstega pealt kinni ja asusime seal vihmavarjus. Jõudis hommik. Meile anti käsk kell 08.00 tungida üle Kulpe silla ning sakslased Pluntsa kõrtsist välja luua. Pluntsa kõrts asus üle Väike-Jegeli jõe, Riia maantee ääres, mõnikümmend sammu jõesillast eemal. Kõrtsihoone oli raudkiviehitus. Sakslased asusid kõrtsihoones, mille akendest vahtis silla poole kaks kuulipildujat. Sild oli mineeritud 8 miiniga, mille juhtmed jooksid kõrtsihoonesse. Peale selle oli sild suletud okastraattõkete-harkjalgadega. Ka võis vaenlane Pluntsa kõrtsi ja Kulpe silla rajooni tulistada „Kuulipildujamäel” asuvaist kuulipildujaist.
Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes näis võimatu olevat ülesannet täita raskete kaotusteta. Meie patareid pommitasid vahet pidamata Plutsa kõrtsihoonet, mille katus oli auke täis. Kõrtsihoone oli mõnest kohast täitsa lõhutud. Lipnik J. Partsi korraldusel asusime pealetungile veidi enne 1200. Rooduülema korralduse kohaselt hakkas IV rühm üle lageda välja Kulpe silla peale tungima. See oli mõeldud demonstratsiooniks, et vaenlase tähelepanu enda peal hoida. Samal ajal liikusid I, II ja III rühm lipnik J. Partsi ja noorem-allohvitseri J. Juksaariga paremal pool asuvat oja mööda, mis voolab välja Smizingi veskijärvest Jegeli jõe poole. Lobistasime kui pardid oja porises vees. Edasiliikumine varjumise ja oja käänakute tõttu nõudis tublisti aega. Ilm oli vahepeal muutunud selgeks. Päike paistis palavalt ja võttis higi jooksma ojana. Olime hommikust saadik sinelites, sest öösel oli jahe ja sadas vihma. Viimaks jõudsime jõe äärde ja leidsime siit eest lokkava rukkipõllu, mis algas oja kaldalt ning ulatus Kulpe sillani. Poetasime end tasapisi rukkisse. Sakslased polnud meid veel märganud. Seda tõendas asjaolu, et nende patareid pommitasid vahet pidamata meie IV rühma, kes kangekaelselt püsis Kulpe talu ja silla vahel lagedal väljal, nihkudes isegi tigusammul edasi. Olime juba kõik rukkis. Liikusime mööda jõekallast tasa silla poole. Juba jõudiski I rühm silla juurde. Seal lõppeski ka rukkiväli. Vaikne, tasane käsklus – ja meie lüüs, automaat ja püssid külvasid kuulirahet kõrtsihoone akendesse. Nägime, sakslased jooksid kõrtsist välja Riia poole. Järgmisel hetkel olid meie mehed kääridega juba sillal. Miinijuhtmed ja traattõkkest lõigati läbi, harkjalad tõugati sillalt kõrvale. See oli ärev silmapilk. Kui sakslaste seas oleks olnud mõnigi kangem mees ja süütenöörid süüdanud – mis siis sellele oleks järgnenud, on igaühele arusaadav. Nähtavasti olid sakslased meie äkilise ilmumise tõttu niivõrd pea kaotanud, et unustasid silla õhku lasta. Meie tee oli vaba. Ükshaaval jooksime üle silla. Sakslased tulistasid meid kaevikuist kahe kuulipildujaga, kuid üks neist võttis liiga kõrgelt, kuna teise kuulid jooksid silla alla. Seetõttu saime ka väikeste kaotustega üle silla. Surma sai I rühma vanem noorem-allohvitser A. Tamman ja üks reamees, 3 meest olid haavatud.
Kui jõudsime üle silla, vaikisid sakslaste patareid. Tõime kõrtsihoonest sakslaste kuulipildujad välja ja pöörasime nende otsad vaenlase poole. Üks kuulipilduja oli rikkes. Ei tahtnud nagu uskudagi, et olime pääsnud üle silla, mis pealetungi algul paistis nii võimatuna. Aga eks siingi olnud meil palju õnne. Peaõnn seisis selles, et meil läks korda vaenlasele märkamatult läheneda sillale. Jõest üleminekul silmasin mitut meie langenud sõdurit. Nende laibad lamasid jõe ääres eelmistest lahingutest saadik. Olime tegelikult vaenlase esimese joone kaevikuist Pluntsa kõrtsi juures läbi murdnud. Raskused seisid aga alles ees. Riia maantee suunas taandusid sakslased Jegeli elektrijaama kivihoonete juurde. Mitte kaugel jõujaama taga, Skrage kõrtsi rajoonis asus vastase teine positsioon, mis tõenäoliselt oli üks kõige tugevamaid vastupanujooni. Meist paremal „Kuulipildujamäe” ja nahavabriku rajoonis valitses tume olukord. Polnud teada, kas vaenlane seal veel püsib või on ta need kohad kabuhirmus juba maha jätnud.
Peatusime Pluntsa kõrtsi rajoonis, et korraldada oma ridu ja oodata järele teisi üksusi, kes meile kohe pidid järgnema. Lahingutegevuses tekkis kahjuks lühike seisak. Sakslased hakkasid meid uuesti pommitama. Meie peale koondatud suurtükituli muutus otse maruliseks. Jätkasime kallaletungi Riia maantee suunas elektrijaamale. Jooksime edasi maanteekraavi mööda, kuid pommid otsisid ka siit meid üles. Siin langes palju meie mehi! Tihti tuli kraavi mööda edasi minnes langenuist ja haavatuist üle hüpata. Tungisime marutule all siiski edasi. Juba paistsid jõujaama telliskivihooned ja nende ümber siin-seal sakslasi. Rünnakuga tungisime elektrijõujaama hoonetesse. Vene kaardi järgi kannavad need hooned tõlkes „Jegeli veski paberivabriku” nime. Rünnates hooneid jooksime põiki üle õue, mida sakslased hoidsid kuulipildujatule all. Nägin, kui rooduülem lipnik J. Parts kukkus ühe suure puu läheduses. Jooksin ta juurde, kuid ta ei liigutanud enam. Vaenlase surmav kuul oli ta rinnust läbi joosnud. Rooduülem oli langenud... Ta aimas seda ette!
Vaevalt olime jõudnud jõujaama hooneteni, kui hakkas gaasimürske meile kaela sadama. Ilm lõi otse uduseks. Hüppasime läbi akende telliskivihoonesse. Gaas tungis aga ka siis järele. Haarasime taskurätid või riidetükid, mis keegi kätte sai, katsusime neid niisutada „oma veega” ja hingasime nende läbi, kuid see ei aidanud kuigi palju. Nähes, et siin on võimatu püsida, hüppasime uuesti akendest välja. Samal ajal ründasid sakslased omakorda meid. Neid oli palju. Metsaalune aina kihas sinistest mundritest. Hakkasime taganema kohutava tule all. Osa mehi taandus üle Kulpe silla, teine osa üle jõujaama paisjärve tammi. Olin ise viimaste seas. Sain enne tammile jõudmist kahest kuulist haavata, paremast käest kahest kohast. 3. roodul olid suured kaotused. Surma sai umbes 10 ja haavata 25 meest. Vangi langes reamees F. Mitt, kes oli veidi nõrga taibuga. Roodus oli sel ajal umbes 70−80 tääki. Langenute hulgas olid ka rooduülem lipnik J. Parts ja I rühma vanem noorem-allohvitser A. Tammann. Teised olid reamehed. Haavata said roodu veltveebel, hilisem ohvitseri asetäitja V. Libe, IV rühma vanem noorem-allohvitser A. Tuisk ja mina, teised olid reamehed. Lipnik J. Parts ja teised langenud jäid sinnapaika. Hiljem, kui saabus rahu, maeti sõdurid Läti mulda, kuna lipnik J. Partsi laip 3. roodu meeste poolt ära toodi. Ta saadeti ja maeti oma kodukohta Halliste surnuaiale.
Mart Laar "VABADUSRIST. MÄLESTUSI LANDESVEERI SÕJAST"
