Valdur Mikita: samblane rohelus ei kuulu kindlasti suurema osa rahvaste kultuuripilti
Ühelt poolt oleme muust maailmast paarkümmend aastat ees kui digirahvas, teisest küljest jälle paarsada aastat maas – hundid-karud, maarohud ja seenelkäik kuuluvad Mandri-Euroopa mõtteväljal pigem keskaegsesse kultuuripilti, kirjutab Valdur Mikita raamatus "Metsik lingvistika", mis on nüüd kättesaadav ka e-raamatuna.
Ühel vestlusõhtul päevinäinud rahvamajas veeres jutt sellele, mis on õnn. Üks naine hakkas meenutama ammust suve, mil ta korjas kodu lähedalt metsast kakskümmend ämbritäit vaarikaid. „Kaitskünd ämbert, mõtelge!” (nii ta ütles) ja inimesi haaras otsemaid ebamaine tunne, mida suudavad mõista üksnes korilased. „Igasuguseid asju elus juhtunud, aga alati on nii, et kui on aega, siis pole parajasti vaarikaid, ja kui on vaarikaid, pole jälle aega. Nüüd, palju aastaid hiljem, saan ma aru, et see suvi seal metsalagendikul oli minu elu tipphetk.”
Tõepoolest, sellises annuses „metsa” saabki endale lubada vaid inimene, kes elab maagilises ajas. Elamine maagilises ajas ongi õnn. Või täpsemalt – õnn on võimalus ennast teostada maagilise inimesena. Eesti inimese maailmapilt on mingisugune relvitukstegev ja sundimatu segu elutarga indiaanlase ja karupoeg Puhhi mõtteilmast – ja eks viimaks ole ka Puhh ise üks väljamõeldud indiaanlane, Milne’i poolt hoole ja armastusega konstrueeritud lihtsameelne ja suure südamega aborigeen.
Maailmas on kõike kohutavalt palju saanud. Kõik, mida inimene näeb ja kuuleb, nõuab tähelepanu ja otsustavat reageerimist. Tänapäeval peab inimesel olema põhimõtteline ja argumenteeritud seisukoht maailma suurima hot-dog`i, plastmassist jõulupuu ja selle kohta, kas aiapäkapikud tuleks arvata loodusreostuse või pigem loodusõnnetuse hulka. Kogu see mõtteaher jauramine täidab elu ängistuse ja rämpsuga. Just too salakaval paljusus hävitab võimaluse elada maagilise inimesena, kogeda elamise ja olemise substantsi puhtal, rikkumata kujul. Mõttetute asjade tulv ajab segadusse ja ähmastab viimaks elu olemust. Hommikuid ilmestab serverist väljahüppavate meilide tärin, see ebameeldiv heli tekitab alateadliku aistingu tõmmata jalga valged kummikud ja põgeneda lagedale väljale.
Kuid niiviisi, loomulikult, tunneme end üksnes vahetevahel, sest parasvöötme asukas on loomu poolest kannatlik ja rahuarmastav inimene. Millegipärast meenub siinkohal üks kohtumine Võrumaal, kui hakkasin meenutama oma seakartuli-lapsepõlve. Mäletan selgelt neid hämaraid sügisõhtuid sauna eeskojas, kus tulel podises ilmatu seakartulipott, kuhu vanaema oli kallanud korvitäie lõhkikasvanud kartuleid, nii et keedupoti ja kaane vahele jäi tubli kämblalaiune pragu. Sealt nõrgus kuuma porisegust vahtu tulisele pliidirauale, õhku täitis sisin, mulin ja valge kartulikeeduaur. Mõned mälupildid tunduvad tagantjärele kuidagi eriliselt tähendusrikkad.
Kuid siis lisas üks proua tollele mälestuskillule omapoolse täienduse. „Sinu vanaema,” ütles ta, „ei olnud pooltki nii nutikas kui minu vanaema. Ka tema armastas potti kallata nii palju kartuleid, et kaant ei olnud enam sugugi võimalik peale panna. Kuid selle otsa tõstis ta veel ühe teise, tsipake väiksema poti, keetes nõnda üksteise otsas ära kaks potitäit kartuleid.”
Sellise geniaalse lahenduse peale võivad tulla mõistagi üksnes Haanja metsade vahel üles kasvanud memmed ja hilisel tunnil Tartu poole sõites kangastusid mulle teeäärsetes varjudes kõik need mütoloogilised soome-ugri vanaemad, kes aiva püstitavad oma hiiglasuurtest seakartulipottidest tohutu suuri mulisevaid püramiide, teostades sedaviisi üht mõistatuslikku ja väga vana rituaali, mille mõte jääb meile arusaamatuks, kuid mille peale mõtlemine tekitab siiski katarsise.
--------------------------------------------------------------------
Soome-ugri rahvad on tegelikult üsna vähesed, kelle elu on kulgenud ajast aega soode ja rabade serval, see tähendab tasasel ja märjal maastikul, mida siin-seal kaunistavad jumalikud männimetsasaared. Enamik inimkonnast elab kuivadel ja mägistel aladel, samblane rohelus ei ole kindlasti see, mis kuulub suurema osa rahvaste kultuuripilti. Enamik rahvaid igatseb taga lonksu vett, meie, vastupidi, igatseme lapikest kuiva maad, enamasti just sedasama valge samblaga männimetsa, kus hing iseenesest lendu tõuseb. Eestlane ongi loomult pigem kahepaikne, amfiib. Eesti mõtteilma ei tohi kuivatada ega uputada, seda tuleb hoida parajalt niiskena.
Eesti arenguparadoksi võiks sõnastada ka sedaviisi: ühelt poolt oleme muust maailmast paarkümmend aastat ees (digirahvas), teisest küljest jälle paarsada aastat maas – hundid-karud, maarohud ja seenelkäik kuuluvad Mandri-Euroopa mõtteväljal pigem keskaegsesse kultuuripilti. Eesti on omamoodi keskaja hoiuala. Kuid meie jaoks tähendab see eelkõige seda, et mida rohkem panustame tulevikku, seda rohkem on meil tarvis panustada ka minevikku. Seda võiks kultuuri tervise vaatevinklist sõnastada näiteks programmeerijate-seenelkäijate tasakaaluseadusena. See peab olema ajas konstantne suurus, siis on kultuur hea tervise juures.
Kui vaatame seda, mis suures maailmas toimub, siis tuleb tunnistada, et mõtlemise süsteem, mis seob inimest maaga, on hävimas. Me läbime praegu kõige suuremat muutust kultuuri ajaloos. Eesti keel ja kultuur kaotavad kiiresti soomeugrilisi jooni, keeles toimub see aeglasemalt, kultuuris kiiremini. Selle raamatu lugejad on mõnes mõttes kriitiline mass, kes hoiavad elus palju üldisemat, üht vana ja väärtuslikku teadmist maa ja metsa kohta. Me kõik oleme kusagil kohanud neid mütoloogilist tõugu vanavanemaid, kes ei lugenud raamatuid, ei käinud teatris ega kunstinäitustel, kõiki neid väherännanud hingi, kes ei jõudnud elu jooksul ei Saare- ega Hiiumaale, kuid keda me siiski peame ilma igasuguse möönduseta maailma kõige targemateks inimesteks.
Niisiis käib võitlus mütoloogiliste maavanaemade pärast. Inimesed, kelle koondnimi võiks olla „varjud teispool internetti”. Me tsiviliseerume ja moderniseerume üle ja see on väikerahva kõige suurem oht. Niipea, kui me oleme mõne suurrahvaga juba piisavalt sarnased, neelab nende mõtteilm meid alla. Kui palju kultuure ja rahvaid on viimase sajandi jooksul lakanud olemast just seepärast, et haputaigna peal üleskasvanud inimesed hakkasid ühel hetkel kugistama magusaid prantsuse biskviite, mis neil seedimise lõplikult rikki ajasid.
Valdur Mikita "Metsik lingvistika". Kirjastus Välgi metsad