Eva lugu: kuidas küll mehele selgeks teha, et mu tunded on muutunud?
See avatud ja heasüdamlik minust kolm aastat vanem mees sai asisest kolleegist kiiresti mu sõbraks. Talvel lävisime juba nagu armunud ja looduse esimeste kevadmärkide ajal andsin oma korteri ühe sugulase käsutusse ning kolisin tema juurde. Ta meeldis ka mu isale ja emale. Olgu öeldud, et ema oli uuesti abielus endast noorema mehega ja ma suhtlesin rohkem isaga, kes elas linnast 30 km kaugusel elumajaks kohendatud suvilas.
Niipea kui lumi läks, käisime Carliga igal nädalavahetusel maal. Mina ei jõudnud lillede istutamise aega kuidagi ära oodata, ettevalmistustega seotud tegemised aias olid lausa mu kirg. Kuna märkasin, et mu tulevane selliste asjade vastu eriti huvi ei tundnud, jäin sel kevadel nädalavahetustel ise kah rohkem ikka linna. Isa suutis aia üksi ka korras hoida, aga siis ühel päeval tunnistas ta mulle, et tal on linnas juba mitu kuud südamedaam, kellele on Meriväljal vanematel päritud maja. Isa ütles, et ta ei taha enam selle naise ootusi petta ja samas ta ei jõua kahes kohas elada ja aeda hooldada. Küsis, mis ma arvan, kas üritame suvila maha müüa või olen ma nõus sinna kolima.
Niisuguse valiku ette sattumine lõi mu hinge segamini. See suvila oli minu lapsepõlv. Mängud naabritüdrukute ja -poistega. Mere ääres ja metsas kolamised. Kui isa oli linna kolinud, võtsin palgata puhkuse ja seadsin end suvilas sisse. Seal askeldamine oli tõeline nauding, nagu ka nädalavahetuste ootamine, kui tuli Carl. Mulle meeldisid tema peened kombed ja asjalikkus, millega ta plaane tegi. Kasvõi päevaks. Kui vähe kõik see, mis mind köitis, teda huvitas, ma ei märganud üldse.
Meie krunt oli küllalt suur. Aia ühes pooles marjapõõsad ja peenramaa, teises vanavanemate istutatud kirsi- ja õunapuud - selline rohtaed. Mu kõige armsam koht selles oli nurk, milles kolm õunapuud võrad peaaegu kokku olid pannud. Kui puud õitsesid, tundsin end nende all puupingil istudes nagu paradiisis. Nii me seda kutsusimegi.
Carl vaatas asjaliku pilguga krundi üle ja teatas, et meil seisab ees palju tööd, sest sellele sotsialismile tuleb lõpp teha. Milleks sügiseti see „õunatossude rägu" - see nurk läheb basseini alla. Ja et tulbid on vanaeitede hobi, pealegi nõuavad palju tööd. Väikesest kiviktaimlast aitab - küllap tema juba kõige eest hoolitseb koos oma tuttava disaineriga.
See võttis keeletuks. Algul riiuga, siis rahulikult leppides jõudsime välja selleni, et olgu sel suvel veel nii, nagu mina tahan. Aga sügisel abiellume ja järgmisel aastal hakkame pihta põhjalike ümberkujundustega.
Suve lõpu poole jäid Carli tulekud maale harvemaks. Tasapisi, aga tundsin, et kõik pole enam endine. Muutusin ka mina. Vastupidiselt sellele, kuidas ma nädalavahetusi ja Carli ootasin, tekitas nüüd nädalavahetuse lähenemine pelgust. Tundsin isegi kergendust, kui ta teatas, et ei saa tulla. Sellest, et tal juba toona linnas teine naine oli, kuulsin alles tagantjärele.
Mõlgutasin suvilas õhtuti mõtteid selle üle, mida ja kui palju ma Carlist õigupoolest tean. Kui nüüd meenus tema jutt sellest, kuidas ta endine elukaaslane ta alatult maha jättis ja lihtsalt kadus, hakkasin asju teistmoodi nägema. Esialgu ei mõelnud ma aga enamat sellest, et olgu muuga kuidas on, aga tema suurte ümberkujundamistega ma igatahes nõusse ei jää. Ja pealegi sel ajal paistis juba, et ta ei plaanigi enam neid ümberkujundusi.
Askeldasin ükskord aias, kui tuli kaks võõrast meest. Selgus, et üks neist oli maastikuarhitekt, kelle oli saatnud tema sõber Carl. Et ta krundi üle kaeks ja mõõdaks tuleva suve suurteks töödeks projekti tegemiseks.
Algul tegi see olukord mulle lihtsalt nalja, aga siis sain vihaseks. Nagu nemadki, et kas ma isa ikka saan aru, mida ma tahan. Hääled läksid päris kõvaks, kuni saabus kolmas võõras - uurima, mis lahti ja kas saab aidata. Kui ütlesin, et mina abi ei vaja, ja palusin kõigil lahkuda, hakkas viimane vabandama, et tema on mu uus naaber.
Üks meie naaberkruntidest oli juba kaks aastat tühi ja suviti võililli ja muud umbrohtu täis. Selles elanud vanapaari tütar polnud pärast ema lahkumist seni kinnistule ostjat leidnud. Kui nüüd siis lõpuks...
Disainerid läksid solvunult ära, aga naabriga jäime aga loomulikult juttu ajama. Tuli välja, et tegemist on leskmehega, kelle poeg kasvab tema vanemate juures ja käib sealt koolis. Tema aga tahab minu kõrvale oma kodu rajada. Ei ma märganudki, kuidas temaga aina avameelsemalt rääkisin, kuidas talle oma elust ja suvekodust jutustasin ja ka selelst, kuidas mu mees tahab siin lagedaks teha kõik. Mu uus naaber üles, et milleks hävitada sellist ilu - kevadel on see ju lausa paradiis!
Nii me muudkui rääkisime ja rääkisime. Nagu hiljem aru sain, lausa tunde. Kui hüvasti olime jätnud, tundsin korraga nagu suurt kergendust ja rõõmu.
Samas ka nõutust, isegi hirmu. Kuidas Carlile selgeks teha, et mu tunded tema suhtes on muutunud? Olin uuest naabrist vaimustatud - täiesti teistmoodi inimene, kellega vestlemine oli lausa. See ei tähendanud, et ma naabrisse armunud oleksin, aga temaga oli lihtsalt kuidagi turvaline ja hea olla. Carliga polnud me kunagi niimoodi rääkida saanud.
Õnneks tegi Carl mu elu järgmisel päeval kergeks. Ta sõitis ette teatamata kohale ja tegi etteheiteid, miks ma teda sedaviisi blameerisin ja miks ma niimoodi arusaamatult meelt muudan, kui me oleme ju kokku leppinud. Mina kuulutasin häälekalt, et me pole milleski kokku leppinud, et see on minu kodu ja siin otsustan mina. Carl keeras kannapealt ringi, astus autoni, ütles, et ma helistaks talle, ja läinud ta oligi.
Ma ei helistanud talle nädala aega. Siis helistas ta ise ja küsis, mis ma ei helistanud. Ma vastasin, et polnud enam midagi öelda. Carl ütles ülbelt, et temal pole ka enam midagi öelda ja et ma võin oma asjade järele tulla, millal iganes.
See oli viimane kord, kui ma Carli teda nägin. Asjade järel käisid mu sõbrannad ja sellesse firmasse ma enam tööle ei läinud. Sügiseks sõlmisin töölepingu ühe sugulasega, kelle firma selleks ajaks oma tegevust pidi alustama.
Pärast seda lahkuminemist olin mõnda aega üsnagi hajevil, vaevlesin igasugu mõtete, isegi süümepiinade käes. Kas tegin ikka õigesti? Carl ju meeldis mulle. Kuni jõudsin arusaamani, et jah, tegin õigesti.
Naabriga töötasime kumbki omas aias, aga vahetevahel ka teineteise aedades. Saime lähedasteks inimesteks ja poole aasta pärast armastajateks. Tema poisipõnni ja vanematega leidsin tõrgeteta ühise keele.
Kui ta siis mulle lausa abieluettepaneku tegi, kõhklesin kaua. Ühest küljest olin eneses täiesti kindel, aga kuna olin juba nii totralt ühe valelõike teinud, pelgasin tõsiselt millegi taolise kordumist. Veelgi rohkem seda, et võin nii head ja toredat inimest alt vedada.
Nüüdseks on sellest möödas ligi kuus aastat. Meie kodu on üks suur aed, mille ühes majas elavad mu mehe vanemad, teises meie oma seni kahe lapsega. Kindlasti vaid seni, sest kahele vennale oleks ju ometi ka õde vaja.
Paradiis on ka alles! Ainult laud ja pingid on kunagistest suuremad, kuna nüüd on nende taga istujaid rohkem. Seal käib pidev askeldamine ja kostab laste kilkeid, nii nagu kunagi minu ja naabrilaste ajal. Isegi väike bassein on meil olemas, ilma et selle rajamiseks pidanuks midagi ohverdama.
