Valdur Mikita: seenelkäik on maailmakultuuri seisukohalt palju tähtsam kui reis Pariisi
Tavaliselt me ei mõtle seenele minnes, et seenelkäik kuulub tegelikult maailmakultuuri haruldaste ja hääbuvate vormide hulka. Mükofiilseid kultuure on alles väga vähe. Täpselt samuti kuulub sinna toimetamine vanas taluaias või (palve)rännak mööda isiklikke pühapaiku. Põhimõtteliselt on kõigil neil samasugune väärtus nagu mõnel Bachi sonaadil või iidse linna varemetel.
Vaadates neid eesti kultuuri iseloomulikke ja omanäolisi jooni, hakkab kangastuma üks üpriski erilaadne kommunikatsioonimudel, mis määratleb inimese kõneluse maa, elava looduse ja viimaks iseendaga (maagiline sõna). Viimase sajandi tunnusjooneks on, et inimene on meeletult täiustanud kommunikatsioonisüsteeme inimese ja inimese vahel, kuid alla on käinud võime suhelda nii looduse kui iseendaga. Mõlemal puhul on see kaasa toonud ränga võõrandumistunde.
Võiksime pidada seda maagilist kommunikatsioonisüsteemi ehk rohelist kirja üheks kolmest suurest leiutisest, mis on kujundanud maailma ajalugu. Need on roheline kiri, alfabeet ja kümnendsüsteem. Kõige pikema ajalooga on kahtlemata esimene, see on kujundanud inimese ja maailma (st inimese ja looduse) suhteid kümneid tuhandeid aastaid. Võib öelda, et maagiline sõna on olnud maailma kultuuriloos kõige vanem ja jätkusuutlikum dialoogivorm. See võimas leiutis lagunes koost vähem kui paarisaja aastaga.
Eesti keeles on loodus ja looming meeldivalt hübriidsed, samatüvelised sõnad. See avab minu meelest väga hästi maagilise sõna ja rohelise kirja olemust. Ei tohi unustada, et roheline kiri on ühtlasi ka inimese kõige vanem kiri, palju vanem kui näiteks kreeka filosoofia, see on kõige kauem eksisteerinud mõtlemise süsteem üldse. Eesti on justkui selle rohelise kirja tilluke kaitseala. Suhe inimese ja looduse vahel taandub lõppkokkuvõttes alati mingisugusele dialoogile. Meie ökoloogiliseks imperatiiviks võiks olla maagiline sõna.
Tänapäeva maailma vallutab üks tähelepanuväärne tendents – kultuur trügib jõuliselt tagasi loodusesse, katsub taastada katkenud kooselu. Sellised „metsa läinud kultuurivormid” pole Eesti eripära, vaid tuntav globaalne tendents. Inimesi valdab äratundmine, et kunagi varem pole inimhing viibinud nii vähe õues, nii vähe looduses, nii vähe kokku puutunud taimede ja loomadega. See asetab ka eesti kultuuri mõnevõrra teise valgusesse. Taas on tähendusrikkaks muutumas eesti põlistalud. Mõnes mõttes on neist uuesti saamas eesti kultuuri kõige olulisem nurgakivi.
Kuid lähme veidi ajas tagasi. Geeniuuringute järgi on eestlastel ja leedukatel Euroopa rahvaste seas kõige rohkem n-ö küttide-korilaste geene (isaliin), ulatudes kuni 30%-ni. Muidugi ei tähenda see, nagu oleksime otsesõnu küttide-korilaste järeltulijad, kuna suurema osa Euroopa rahvaste geneetilisest pärandist on andnud siiski Lähis-Idast migreerunud karjakasvatajate järelsugu. Küll aga näitab see, et Läänemere piirkond oli tõepoolest pikka aega küttide-korilaste eldoraado, kus küttimise ja korilusega oli hõlpsam toidupoolist hankida kui põldu pidades. Ja see on väga oluline teadmine, kuna sellest järeldub, et Eesti aladel säilis koriluskultuur oluliselt kauem kui enamikus mujal Euroopas. Veel keskajal jäi siin põllumajanduses kasutatav tehnoloogiline võimekus oluliselt maha küttimise ja koriluse teel saavutatule.
See, mida me praegu Eestis veel siin-seal näeme ja mille üle imestame, on suuresti küttide-korilaste leiutis. Võib öelda, et Eesti on üks üpris iidne küttide-korilaste saar kaugel Euroopa kirdeserval. Kui võtame eesti keele, siis üks selle kõige nähtavamaid erijooni – onomatopöa – on sisuliselt küttide-korilaste leiutis. Miks Euroopa keelte hulgas on nii vähe ideofooniat – üks võimalik vastus ongi selles, et enamik Euroopa rahvaid olid põllupidajad, neil polnud onomatopöast suuremat tolku. Küttide-korilaste jaoks oli aga imitatiivide valdamine elulise tähtsusega, keel aitas võimendada kütile hädavajalikku terast keelekõrva. Sellel teemal on inspireerival moel mõtisklenud näiteks kanada keeleteadlane K. David Harrison.
See, et tänapäeva keelepruugis tuntud sünesteesia fenomen kuulub samuti küttide-korilaste kultuuri, tundub ehk liiga radikaalne mõte, kuid minu jaoks on seos ilmne ja püüan seda ka käesolevas raamatus põhjendada. Sünesteesia võis olla üks peamisi mentaalseid tehnikaid, kuidas arhailine inimene lõi isiklikke maailmu, mis oli omakorda üks animistliku kultuuri tugisambaid.
Kui me vaatame Eesti geograafia üht vanapärast erijoont – hajakil asustust, siis ka see pärineb küttide-korilaste maailmast. Metsade ja soode vahele laiali pillatud üksiktalud on kahtlemata eesti kultuuri üks unikaalsemaid nähtusi.
Vajutades nüüd pisut tugevamini belletristlikule pedaalile võiksime väita, et siin on säilinud teatud keelelised, kultuurilised ja geograafilised tingimused, mis võimaldavad meile ligipääsu ühele väga vanale teadmiste süsteemile. See raamat tegelebki selle „süsteemi” jälgede ajamisega ning sellest vaatenurgast klassifitseerub kahtlemata klassikaliste vandenõuteooriate hulka.
See vandenõuteooria väidab, et eesti kultuuris on alates kirjaoskuse levimisest 18. sajandil üha paisutatud eesti kultuuri indoeuroopalikku külge, küttide-korilaste loodu on aga vajunud aina enam perifeeriasse. Kui ma peaksin sõnastama Eesti missiooni suuremal kultuuriväljal, siis oleks selleks animistide vaimne rehabilitatsioon. Selle arhailise maailma makrotasandiks on küttide-korilaste jäljed eesti kultuuris, mikrotasandiks aga Eesti vanad talukohad. Tänapäeval tuleks iga põlist talukohta käsitleda kui reservaati, millel on kultuurifilosoofiline eristaatus. Minu meelest kangastub eesti põlistalus tsiviliseeritud maailma tulevik – ideaalmaailm, kuhu inimene enam arvatavasti kunagi ei jõua, ent mille poole püüdlemine kätkeb endas siiski teatud lepitust.
Tänapäeva rohelist mõttelaadi ilmestab hulk suundumusi, mis vaikival moel on olemas põlistes talukohtades. Kui vaatleme neid tegureid ükshaaval, pole see iseenesest midagi erilist, kõik koos aga moodustavad üsna haruldase tingimuste ampluaa. Nimetame neist mõningaid: metsikus (kultuuri ja looduse põimitus), eluküllus (looduslik mitmekesisus), hajaasustus, „metsik lapsepõlv”, linna ja maa eksistentsiaalne lähedus (Eestis pole Euroopa mõistes suurlinnu) ja viimaks pärimus, mis seob kõik nähted omavahel. See, mida Eestil maailmale pakkuda oleks, pole niivõrd eesti loodus ega eesti kultuur, vaid teatud valem, kuidas inimene ja loodus ka tsiviliseeritud maailmas üheskoos edasi võiksid kesta. Kõik nimetatud nähtused on orgaanilisel viisil selle maagilise valemi osad.
Maal elavast lapsest on 21. sajandil saanud paraku ohustatud liik. Meil endal on taluõues avanevat imet raske märgata, see tundub liiga tavaline. Seetõttu oleme toonud eesti kultuuri hulgaliselt võõrapäraseid meetodeid, mis paljude arvates võiksid meil aidata roheliseks kasvada. Sellesse on küll väga raske uskuda.
Usun, et eestlane võiks oma ilmavaadet aeg-ajalt kalibreerida järgmise mõtte kaudu: maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel. Seenelkäik on maailmakultuuri seisukohalt igatahes palju tähtsam kui reis Pariisi. Lisaks pole maailmas enam tõenäoliselt alles ühtegi kultuuri, kus seenenäitust külastaks rohkem inimesi kui rokk-kontserti. Eesti rokkstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik. Minu meelest kõneleb see siiski midagi inimese ja looduse seotuse kohta, see on korilase taktikaline võit tsivilisatsiooni üle. „Tatikaline võit,” tahtsin muidugi öelda.
Eestlaste paiga- ja loodustunnetus kuulub „Kalevipoja”, Hurda kogude ja vana rahvalaulu kõrval meie kõige olulisemate kultuurisaavutuste hulka.
Kõikide nende ühisnimetajaks on pärimus. Paraku on eestlaste intuitiivne loodustunnetus jäänud ikka veel põhjalikumalt sõnastamata ja kirjeldamata, seetõttu ei mõista me ise kuigi hästi selle väärtust. Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et selles paiga- ja loodustunnetuses sisaldub midagi suurt ja salapärast, miski, mis kõlab jõuliselt vastu tänapäeva loodusfilosoofias.
Olen käesoleva raamatu mõttelise telje laenanud eesti päritolu teadlaselt Jaak Panksepalt. Lihtsalt öelduna kõlab see nii: see, mida me elus kõige enam igatseme, on võimalus otsida. Otsimine annab meie elule tähenduse, mitte leidmine. Seega on investeering headesse matkasaabastesse igal juhul arukam endlikepikese abil tehtud reisipiltidest, mis jätavad petliku mulje päralejõudmisest. Minu kavatsuseks on luua vaimsete otsingute jaoks midagi Google’i otsingumootori taolist. Need ülal kirjeldatud nähtused on justkui maagilised tööriistad, mille abil on endale hea tahtmise korral võimalik luua teatud isikupärane otsingute süsteem. See ei ütle, mida me otsime, see ütleb, kuidas me selle leiame. Minu meelest kuuluvad biofiilia, topofiilia, servaefekt ja vanad talukohad selle salapärase algoritmi hulka.
Eesti metsad on tõepoolest midagi Google’i algoritmi sarnast. Seenelkäik ja guugeldamine on põhimõtteliselt üks ja sama tegevus, mille leiutasid korilased.
