Riia eestlase mälestusi Landesveeri sõjast: see mees läheb minu kodumaale minu rahvust kui lambakarja maha tapma
"Nimetatud võiduga ajas eestlane lõplikult selja sirgu, kunagised kaotused ja mõisatallide alandus uhuti minema." Mart Laar võtab oma uues raamatus „Vabadusrist. Meenutusi Landesveeri sõjast“ kokku sõja olulised lahingud ja sündmused. 23. juunil 1919 saavutasid Eesti väed olulise võidu Cēsise ehk Võnnu lahingus. Pärast seda jätkus sõjategevus veel kümmekond päeva, kuni Eesti väed jõudsid Riia alla.
2. juuliks oli lõplikult selge, et Landeswehri kaitsepositsioonid Riia ees on läbi murtud. Eesti väed kibelesid Riiga sisse marssima. 3. diviisi olid just saabunud uued mundrid, mis pidid looma võiduparaadiks õige meeleolu. Sakslased olid juba mõne päeva eest üritanud eestlastele vaherahu pakkuda, kuid need tahtsid edasi sõdida, et Landeswehr lõplikult puruks lüüa. Nii tuligi von der Goltzil paluda liitlaste abi, kel õnnestus kindralmajor Ernst Põdderi staapi jõuda, kuigi sõdurid olevat valgete lippudega parlamentääride poole püssidega vehkinud, et mingu ära. Prantsuse kolonel du Parquet’ vahendusel algasid 2. juuli õhtul Strazdu mõisas läbirääkimised vaherahu sõlmimiseks. Järgmisel päeval kell 3.30 kirjutati vaherahuleppele alla, mis hakkas kehtima samal keskpäeval.
Eesti väed polnud sõlmitud vaherahu üle sugugi rõõmsad. Nad oleksid tahtnud Riia linna võidukalt sisse marssida, nüüd võimaldati seda üksnes Läti üksustele. Kapten Karl Parts olevat rahu sõlmimisest kuuldes isegi käratanud, et nüüd on Eesti ära antud. Väed tulistasid sakslaste positsioone viimase võimaluseni. Kuigi mürske lõhkes Riias ka peale vaherahu jõustumist, olid nad välja tulistatud täpselt vaherahu hetkel. Kuperjanovlased keerasid aga kinni Riia linna veevärgi ning kadusid selle võtmetega Riia kõrtsidesse.
Tegelikult vastas vaherahu täielikult Eesti poolt sõjategevuse puhkedes seatud eesmärkidele. Vahetati ka vange. Rohkem rahvaluule valdkonda kuuluvad jutud, nagu poleks selles sõjas vange võetudki. Kuigi esineb ka teateid vangide tapmisest, on teised andmed otse vastupidised. Landeswehr pidi tõmbuma Lielupe jõe taha, võim Lätis läks Karlis Ulmanise valitsuse kätte. Eesti vabanes sõjast kahel rindel, oht seljatagant oli likvideeritud. Järgnevalt toome ära Riias elanud eestlase mälestused sealsetest meeleoludest Landeswehri sõja päevil, seejärel katke Eduard Grossschmidti sõjamälestustest ning siis Kuperjanovi partisanide juures sõjakirjasaatjana tegutsenud August Gailiti kirjutise vaherahu tegemisest Landeswehriga.
Riias elanud eestlase mälestusi ajakirjast „Vabaduse tähistel”
Elasin oma mehega ja kahe lapsega kevadel 1919. a Riias nn Miitavi eeslinnas, just Miitavi (Jelgava) maantee ääres Riia agulis. Rentisime ühe aia, mille suurus 1,5—2 tiinu, kus kasvatasime kartuleid, juurvilja ja muud, kuna minu mehe eriala — rooside ja lillede kasvatamine — oli täiesti seismas. Mees aga justkui jonni pärast ei jätnud siiski ka rooside kasvatamist ja temal leidus aia ääri müüda ka väga ilusaid roosipõõsakesi. Nälg oli tol ajal Riias kaunis üldine, tuli elada peamiselt kartuli ja juurviljaga ja neid oli meil õnneks võtta oma aiast niipalju kui süda soovis. Elu Riias oli täielikult seismas. Äritseti ja spekuleeriti ainult toiduainetega, tööstus oli enamikult evakueeritud, osalt Saksa okupatsiooni ajal laiali viidud ja enamlaste poolt osalt ka purustatud. Vaimuline elu oli täiesti vaibunud ja ajakirjandus hingitses vaevaliselt. Linnas liikusid suust suhu kõiksugu veidrad jutud ja oletused. Enamline element rääkis muinasjutte Eesti parunitest, kes vaest töörahvast tapavad ja parunite orjariiki asutavad. Nii pidada naised Eestis olema adra ette rakendatud, kündvat põlde ja parun käia piitsaga kõrval, hoope jagades äraväsinuile. Samas teadis jälle teine rääkida, et Eestis olla kõik talumehed maha tapetud ja maad rüüstavad mingisugused Kesk-Aasia ja Hiina röövsalgad. Isegi neegrid ühes bolševikkudegu ja viimaste juhtimisel, olevat rinnalapsi elusalt aiateivaste otsa pistnud. Juttude teisendid olid ühed koledamad teistest ja neid levitati erilise agarusega inimeste poolt, kes hoidsid sakslaste poole. Ja sarnaseid oli Riias väga rohkesti. Selles õhkkonnas kippus hing täiesti lämbuma, sest ka rumalam kui rumal sai aru, et siin midagi on varjul, peidus, ja seda „midagit” varjati nii suure agarusega, et otse imeks tuli panna. Et pisutki selgust saada, siis katsusin kuidagi sidet saada vennaga kodumaal ja saatsin selleks mitu kirja, ka isikutega, kes lootsid pääseda Eestisse, aga nähtavasti ei jõudnud ükski kiri kohale. Olin mures oma venna ja ta väikeste laste pärast. Nii elasime täielises teadmatuses sündmustest Eestis niihästi mandril kui ka Saaremaal, kus elasid minu ema ja vanem vend perekonnaga.
Siis järsku levines linnas jutt, et Saksamaa ja liitlased on ühel meelel jõudnud otsusele Eestimaad hädast päästa ja ühine aktsioon enamlaste vastu Eestis ette võtta ja et Saksa Landeswehr algab pealetungi Võnnu suunas, kuna Inglise ja Prantsuse väed ühes Vene valgetega alustavad tegevust merelt ja Tallinna poolt. Süda läks seda kuuldes kohe nagu kergemaks. Ühel päeval viimaks paistiski Miitavi poolt maanteel tolmupilv ja tulise ajamisega liginesid umbes 50 hambuni relvastatud saksa ratsameest kolme ohvitseri juhatusel, hobused kõigil valges vahus. Meie väravani jõudes peatus salk, astuti hobustelt maha, värav löödi kohe pärani lahti ja terve salk ühes hobustega valgus kui jõgi õuele ja aeda; hobused lasti lahti ning ohvitserid astusid tuppa. Nende ülem, rittmeister, oli juba vanem härra, aastat umbes 40, aga kaks teist olid üsna noorukesed, õrna näoga, ilma habemeta, peaaegu lapsed. Nõuti ilma teretamata kohe süüa — mune, pekki, piima, kohvi ja muud. Meil ei olnud aga neile midagi muud anda, kui väike pajatäis keedetud kartuleid. Leiva raasukest majas ei olnud, ka mitte tilka piima, munadest ja võist ei võinud olla juttugi. Asetasin siis selle kartulikastruli härrade ette, kust kartulid kadusid silmapilk kõigi koortega härrade kõhtu. Nõuti veel, aga minul ei olnud tõesti enam midagi anda, mis oleks kõlvanud suhu pista. Algas siis jutlemine. Minus nähti oma kaasmaalast, kuna rääkisin saksa keelt. Eriti jutukas oli vanem härra, kes lõpuks esitas ennast kui rittmeister Rinnenberg või Rinckenberg, hästi enam ei mälleta.
Noored mehed olid aga väga tagasihoidlikud ja ei seganud end peagu sugugi jutu sekka, vald vaikisid. Rinnenberg braveeris ja kiitles oma vahvusega, seletades, kui palju tema siin ja seal on küll venelasi, küll inglasi tapnud. Ta rääkis mingit Lõuna-Saksa murrakut, nii et minul vahest raske oli temast arugi saada. Teatas siis, et „nüüd läheme meie Eestimaale seda äraneetud eesti rahvast (Estenvolk) ohjeldama. Nemad tahavad meie saksa kultuuri Baltikumis hävitada, noh, seal meie veel ennast näitame. Kui meie küll prantslasi ja inglasi ei suutnud seekord võita, aga selle äraneetud lambakarjaga meie juba saame hakkama ja teeme ajaloos enesele veel nime.” Võib arvata, kui valusasti need sõnad lõikasid minu südamesse. Minu ees seisis mees, kes läheb minu kodumaale, minu rahvust — ema ja vendi — kui lambakarja maha tapma ja selle juures sööb minu laualt viimased minu kartulipabulad ära ja mina pean tema vastu veel hea olema ja teda julgustades ja õnnistades teele saatma!
Kuna jutt enam et edenenud, tõusti üles ja väljuti toast. Aed oli hobuseid ja mehi endiselt täis. Mehed korjasid peenardelt kartuleid, rediseid ja toppisid neid kõige mullaga suhu. Eemal aia ääres seisid kolm vene hallis sõduripluuses ja -pükstes eestlast, kes maailmasõja ajal olid mobiliseerituna sattunud Riiga ja nüüd siit kuidagi enam ära ei pääsenud. Võib aga ka olla, et mehed ei tahtnudki kodumaale tagasi pöörduda, kartes uusi seiklusi ja hädaohtusid. Nad käisid vahest meie juures aias tööl, said selle eest kartuleid ja muud toidupoolist, mis just juhtus olema. Kustpoolt mehed nad olid ja mis nende nimed, ei tea. Üks neist oli aga kindlasti kas Setumaalt, või kusagilt Mustvee poolt mees, sest tema rääkis eesti keelt tugeva vene aktsendiga. Mehed olid muidu päris mõistlikud, aga siiski võis nende jutust vahest märgata kommunistlikke kalduvusi.
Märgates neid mehi, rittmeister jooksis järsku nende juure ja tema järele ka kaks ta nooremat kaaslast. Paukuva häälega nõudis ta meeste käest seletust, kes nad on ja mis nad teevad. Muidugi ei osanud mehed temale midagi vastata ja enne, kui üldse asja selgitama oleks saanud hakatagi, haaras rittmeister puusalt revolvri; järgnes pauk ja vene aktsendiga mees langes maha. Kohkusin väga, samas aga ka aimasin kohe, et ka kahte teist ootab samane saatus. Jooksin kiirest juurde ja seletasin, et need on meie töölised ja ei ole midagi teinud paha. Rittmeister vabandas, aga lisas siis kohe juurde, et niisuguseid olla Venemaal miljoneid, mis sest kui nüüd üks vähem. Mees oigas veel maas, katsus isegi liigutada kätt. Nähes seda, lasi rittmeister temale veel teise surmava kuuli pähe. Aias oli hobuste ja inimeste hävitustöö põhjalik. Kõik oli maha tallatud, viimane kui roheline leheke ja oksake 50 nälgiva hobuse poolt ära söödud. Roosiõiekesi oli aga näha meeste rinnal, kuna rittmeisteri kaks kaaslast korjasid ja valmistasid endile terved lillekimbud, neid endale mütside külge asetades, et Riiast läbi sõites võiks näidata, kui suure au ja armastusega neid saadetakse eestlaste vastu võitlema.
Õnneks ei seisnud see salk meil kaua, sest juba mõne tunni peatuse järele voolas ratsanike salk õueväravast välja ja tolmupilv näitas nende teed. Meie ahastus oli kirjeldamata. Kõik meie töö ja vaev oli hävitatud ja lootus aiast toidupoolist saada ära võetud. Aga kõige hullem oli hingepiin, mis saab vaesest nälgivast kodumaast ja rahvast, kui sarnane laastamine seal aset leiab. Ametlik informatsioon sündmuste kohta oli väga kehv ja puudulik. Sündmustikku selle järele jälgida oli peaaegu võimata. Kirjutati kord Võnnu langemisest Landeswehri kätte ja see puhuti üles kui hiilgav võit. Vastane olevat põgenemisel ja varsti olevat sõda lõppenud. Aga kohe pärast Võnnu rõõmuhõiskeid kuivas ametlik informatsioon peagu sootuks ja ilmuda lasti ainult lühikesi teateid, mis sisuliselt mitte midagi ei ütelnud.
Millisel kuupäeval see ratsanike käik meile oli, täpselt ei tea, aga arvan, et see võis olla kas mai lõpul väi juuni algul. Igatahes selline „kotis” olemine tuuris tugevasti mitu nädalat. Ametliku informatsiooni kõrval oli aga palju tähtsam mitteametlik, ja see kubises kõiksugu kõmufaktidest, mis kõik aga rääkisid Landeswehri edust ja igal võimatuseni halvustasid Eesti vägede tegevust. Räägiti, et Eestil ja Lätil polegi mingisugust korralikku sõjaväge, vaid on ainult röövsalgad, kes rüüstavad ja põletavad mõisaid just samuti, kui see sündis 1905. aastal.
Just jaanipäeval kuulsin aga järsku sootu teistsuguseid uudiseid — Landeswehri asjad polevat korras, olevat nagu midagi „juhtunud”, mis just nimelt, seda ei teadnud ka keegi õieti. Sõnum käis tuttavate hulgas salaja suust suhu, sest hirm ja paanika olid teinud inimesed araks.Veel mõni päev oleme „kotis”, siis ühel ilusal vaiksel õhtul kostis põhjapoolt suurtükimürin. Järgmisel hommikul ärkas vana Riia linn kui sipelgapesa. Nüüd teati juba rääkida, et Eesti soomusrongid on lähenemas Riiale. Algas kõigepealt saksikute-parunite naiste-laste põgenemine vaksalisse, et pääseda rongiga Miitavisse. Kauplused olid rahvast täis, et muretseda napile toiduainete tagavarale lisa. Kõike seda paanikat suurendas iga päevaga järjest liginev suurtükimürin. Juunikuu oli viimaks lõpul ja nüüd juba kostab Aleksandri-väravate poolt ja Mühlgrabenist selgesti ka kuulipildujate ragin. Jooksti läbisegamini, küsiti, seletati, mis tuleb teha, kuhu varju minna, kui tulevad eestlased, sest need olevat hirmsad ja tapvat kõik maha, kes aga ette sattub. Jõudsin mitmelegi oma tutvusringkonnas selgeks teha, et need jutud eestlaste hirmutegudest on ilma igasuguse aluseta, sest kui neil on sõjavägi, mis jõudis võita Landeswehri, siis peavad neil olema ka korralikud juhid ohvitserid, kes iialgi rahulike elanikkude kallal ei lase tapmisi ja röövimisi toime panna.
Oli 30. juuni 1919. Siis lähenes jälle tolmupilv Miitavi maanteel, aga juba Riia poolt Miitavi sihis. Oma ratsasalga eesotsas kihutas jälle rittmeister Rinneberg, aga juba üksi, noored rüütlid tema kõrvalt kadunud. Jõudnud meie väravateni, peatus salk ja et mina just väravas olin, siis astus Rinneberg sadulast maha, lähenes minule ja teretas. „Küll on aga ka hirmsad ajad, armuline proua, mõtelge meil, sakslastel enam ei vea kohe sõjas, tee mis tahad!” „No mis siis on juhtunud, härra rittmeister?” Jutlemine ei saa kesta kuigi kaua, kui kostab Väina jõe suudme poolt suurtükipauk ja sellele viivu aja pärast teine. Rittmeister muutub näost lumivalgeks, tema pilk on suunatud kuhugile kaugele, nagu abi otsides. Arvan juba, et hüppab sadulasse ja teeb sääred. Aga ei. Temal on südamel veel sappi ja seda tahab ta nüüd väljavalada. „Teate, armuline proua, teate, eestlased ei ole lambakari, nii kui seda uskusime. Nad on hullemad kui kuradid ise. Nad on poolalasti, pruunid, habemes, paljajalu. Niisuguseid võib ainult kusagilt Indiast välja tulla ja sealt on bolsevikud nad ka toonudki. Kui nad peale tormavad, siis karjuvad nad ikka „koak, koak, koak”, ja kuidagi ei saa neid seisma panna. Lase ta maha, siis tõuseb ta ka surnult veel maast üles ning lõikab sul kõri maha."
„Mis juttu teie nüüd ometi räägite eestlastest, kes on toodud Indiast? Mina ja minu mees oleme ka eestlased, aga meie pole kunagi kuulnud, et eestlasi oleks toodud Indiast ja et nemad seal oleks ülepea kunagi elanud!” Rittmeister taganes paar sammu, peaaegu vaarus jalgadel ja päraniaetud silmil sõnas kiirelt: „Teie olete eestlane, see pole tõsi, teie räägite ju saksa keelt ja ei näe metslasena välja. Eestlased on metsarahvas ja neil pole kultuuri, nad on paganad, kes kummardavad hirmsaid väärjumalaid.”
Mart Laar "VABADUSRIST. MÄLESTUSI LANDESVEERI SÕJAST"
