Ruthi lugu: ükskord ema veel tänab mind, et ta kallima endale võtsin
Mu vanemad läksid lahku, kui olin kolmene. Õigemini isa lahkus, võttis uue naise, sai temaga kaks last, rohkem meie juures ei käinud ja ema teda ka ei otsinud ega nõunud temalt midagi.
Ema tegi mu lapsepõlve nii õnnelikuks kui tal võimalik oli. Ta töötas raamatupidajana mitmes kohas, ikka selle nimel, et mul oleks kõik parim ja moodsaim, et ma hea hariduse saaksin, pluss kõiksugu ringid ja kursused.
Tahtsin juba gümnaasiumi ajal ise suvel tööle minna, aga emale oli see nagu eneseuhkuse küsimus, et materiaalselt ei pea mina enne kooli lõppu mingit panuist andma.
Ma läksin tööle ema ala peale ja me oleme vägagi lahedalt elanud. Suures teineteisemõistmises ja headest inimestest sõprade keskel. Kui minu meessuhted või ka meheleminek vahel jutuks tuli, siis ikka sellest vaatenurgast, et see kõik on vaid minu asi ja peamine on armastus. Nagu kunagi emalgi oli olnud.
Austajaid ja lühemaid lugusid mul oli, aga ma pole kergesti armuja tüüp. Terve ülikooli jooksul ei tekkinud mul soovi kellegagi kokku jääda.
Mu 23. sünnipäeval, kui ema oli 46, tuli hoopis jutuks, et ka ema võiks endale kellegi leida ja et äkki jõuab minust ette. Mul on ilus ema, aga just umbes sel ajal hakkas ta nagu norgu jääma. Ei käinud enam sõbrannadega nii sageli kohtumas, ei huvitanud teda enam šoppamine ja ta hoolitses vähem oma välimuse eest. Mingil määral hakkas see mulle muret tegema.
Kuigi ema töötas ju iga päev avutiga, olid kõiksugu tutvusportaalid talle tundmatu maailm. Ta isegi nagu põlastas neid omaealisi, kes neti kaudu tutvusi otsisid. Ma selgitasin, et maailm on muutnud ja et niisuguses tutvumisviisis pole midagi ebatavalist. Õpetasin emale mõnesid asju ja ta võttsi vedu. Alguses naeris küll enda üle, aga siis möönis, et päris huvitav meelelahutus. Umbes kuu aja pärast hakkasin ta olekust taipama, et midagi justkui susiseb, ja pärisin ääriveeri järele.
Häbelikult jutustas ta, et on sündinud päris imelugu - ta leidis koolivenna, kes temasse kunagi armunud oli, aga tema mitte sugugi. Pärast kooli läksid nende teed lahku, poiss läks üleminekuajal välismaale õppima ja jäigi lõpuks Saksamaale. Nüüdseks oli mees viis aastat lesk. Poeg elas oma perega, tema aga üksi. Õhutasin ema, et muudkui suhelgu, huvitav igal juhul! Et lähed veel talle küllagi. Ema jätkaski ja oli ilmne, et see kirjavahetus meeldis talle.
Mees oli jutustanud pikalt oma kooliajast ja vanast armumisest, oma lahjaks jäänud abielust. Kuni selleni välja, et ta õige armastus on olnud ikka mu ema ja igal juhul peavad nad kokku saama. Mees kutsuski külla, aga ema ütles ära. Õigemini ta lubas, et läheb pärast seda, kui mees ise esmalt Eestisse tuleb.
Rõõmustasin väga, kui ema mulle sellest rääkis. Ta ei pannud vastu, kui võtsin oma hooleks tema uuenduskuuri. Mu ema õhetas nagu tütarlaps esimese kohtamise ootel. Ega ma salgagi, et mõtteis ehitasin suurt õhulossi, kuidas ema läheb mehele, kolib ära ja mina lähen neile külla.
Külalise saabumiseni oli jäänud veel veidi üle nädala, kui ema sõitis Tallinna ja sattus autoavariisse ja sai mitmekordse jalaluumurru. Sääreluu oli lausa kildudeks. Teatasin sellest õnnetusest peigmehele ja edastasin ema palve, et too reisi kuu ega edasi lükkaks, kui ema juba enam-vähem liikuda saab, ehkki võib-olla veel karguga. Mehe meelest ei tulnud see kõne allagi, sest just nüüd ta tahaks emale toeks olla.
Sõitsin oma kodulinnast Tallinna lennujaama mehele vastu. Bussiga, kuna auto oli ju kortsus. Olin oodatavat fotol näinud, aga pidasin seda noorepõlvepildiks. Ta nägi välja veelgi nooruslikum välju kui fotol. Kuna lennuk saabus hilja õhtul, oli loogiline, et läksin temaga koos hotelli.
Jõime veini ja rääkisime kumbki oma elust. Klappisime väga hästi ja ta sõnas korduvalt, et olen täpselt selline nagu kunagi mu ema. Olen tõesti ema nägu. Kõik läks nagu kuidagi iseenesest nii, et ärkasime ühes voodis. Olin küll segaduses, samas aga õnnelik. Just sellist meest olin oodanud! Võimalik, et isa puudumise tõttu tõmbasid mind endast vanemad mehed, olen ma hiljem mõelnud.
Seega oli vaja nüüd juhtunust rääkida. Kerge see polnud, aga see tõeliselt mehelik mees võttis juhtimise enese kätte. Ta arvas, et see on saatus ja nii pidi minema. Mina ei tundnud vajadust midagi rääkida - mäletan vaid imelist õnnetunnet. Leppisime kokku, et emale me esialgu midagi ei räägi.
Nende kohtumine haiglas oli liigutav. Ema lamas voodis, jalg kruvisid täis, ja silmist voolasid õnnepisarad. Jätsin nad loomulikult kahekesi. Nad leppisid kokku, et külalisega sõidame meie koju ja jääme kõnet ootama, millal emale järele võib minna. Mees rentis auto ja mina rentisin emale kargu ja sõitsime meile. Kodus pidasime pingsalt aru, millal ja kuidas emale kõik ausalt ära rääkida. Samas ei jäänud mulle ju märkamata majanaabrite hoiaku muutus. Kogu maja ju teadis külalise tulekust ette ja elas kaasa ema õnnele. Meid jälgisid nüüd pidevalt paljud silmapaarid ja on täiesti selge, et meie kehakeel kõneles neile tõtt. Käremeelne seinatagune naaber hakkas seinale koputama, kui ilmselt meie öisest kirest osa sai. Päeval kostitas ta mind vaikuse ja põlastava pilguga. Vee mõned käisid vaikides mööda, tervitusele vastamata.
Kui emale järele sõitsime, oli ta ikka väga näost näha. Selge - juba oli keelt kantud. Jäime emaga kaheksi ja ma rääkisin talle, nii alandlikult kui iganes suutsin, et tema selle mehega ilmselt õnne ei leiaks, sest ta ei tule Eestisse.
Selgitasin emale, et ta ei harjuks ümberkolimisega iialgi - keelt ei oska, kõik on võõras ja sõpru pole.
Samas lubasin, et meie ei jäta ema iialgi. Aitame, hakkame vastastikku külas käima, võib-olla saab ta peagi vanaemaks. Ütlesin ka seda, et südant sundida ei saa ja ma tõesti ei osanud ju aimata, et asjad võiksid nii minna. Aga olen õnnelik, nii lõpmata õnnelik, mida ema on mulle ju alati soovinud. Nii ma rääkisin... Umbes pool tundi, mille kestel ema üksisilmi lakke vahtis, nagu polnuks mind üldse olemas, ega poetanud ainsatki sõna.
Siis palus ema hästi vaikselt mul lahkuda ja ütles, et ta läheb niikauaks klassiõe juurde, kuni me korteri vabaks teeme. Ja et pole ärgu ma talle enam mitte kunagi helistagu.
Külaline kiirustas ärasõitmisega, sest teda ootasid niikuinii tööasjad. Mina helistasin emale, et korter on vaba, ja läksin sõbranna juurde, et seal võimalikult kiiresti oma tööasjad korda ajada ja lahkumiseks valmistuda.
Nüüdseks olen kaks aastat oma mehe õnnelik naine. Keele õppisin kiiresti ära. Sõpradest ma puudust ei tunne. Neid on mul uues kodus küllaga ja suhtlen pidevalt ka siia jäänud sõprade ja endiste kolleegidega.
Emal läheb ka hästi. Aasta aega ei vastanud ta mu kõnedele, aga siis ükskod võttis vastu mu sünnipäevaõnnitluse ja seejärel uusaastasoovid. Muidugi pole meie suhe nii lähedane, kui enne minu ja mehe skandaalset kohtumist, aga me juba kirjutame ja vahel räägime. Olen ema asjadega paremini kursis ainsa sugulase kaudu, kes minuga suhtlema jäi, ja tean, et tal on Tallinnas üks sõbaer, kellega ta vahel teatris ja kontserdil käib ja siis pealinnas ööbib.
Olen veendunud, et ükskord ema veel tänab mind, et päästsin ta kurvast vanadusest võõral maal.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
