Mart Laar Landesveeri sõjast: kuidas Viljandi kooliõpilaste rood kaitses kolm päeva Stolbeni mõisat
Peagi tähistame ka 100 aasta möödumist Eesti vägede võidust Saksa Landeswehri üle. Mart Laar võtab oma uues raamatus: „Vabadusrist. Meenutusi Landesveeri sõjast“ kokku selle perioodi olulised lahingud ja sündmused. Raamatus on ka võitlustes osalenud meeste mäestused. Siin on ära toodud mälestused Viljandi koolipoiste roodu võitlustest Landeswehri vastu.
Esimene kokkupõrge sakslastega leidis aset Roopa alevi juures. Sellest kokkupõrkest võttis osa ka see rühm, mis asus paremal pool mõisat. Selles lahingus kaks meie roodu poissi, Aidas ja Aua, langesid sakslaste kätte vangi. Järgmisel hommikul oli meeleolu mõisas, kus asusid roodu peajõud, küllaltki pingerikas. Mäletan, hommikul oli sellest juttu, kas kütta sauna või ei. Mõisas oli see võimalus. Oli igatahes pikemaid kõnelusi sel teemal. Lõpuks poisid otsustasid, et külm saun tuleb pärast muidugi, et parem on enne teha kuuma sauna, et puhtakspestuna on mõistlikum surra, kui nii peaks kujunema. Ja nii kujuneski, et saime kätte mõlemad saunad – kuuma ja külma. Luurajad tõid teate, et mõisa lähedal metsas on märgata vaenlase liikumist. Kohe käsutati mõisas olevad rühmad ahelikku, et vaenlast nagu vaja vastu võtta. Minule langes hoopis eriline ülesanne.
Stolbeni mõisa ja Muzeneki talu vahel, kus asus meie roodu 1. rühm, oli madal nõgu, millest jooksis läbi oja. See oli võsaga ning kohati turbaaukudega kaetud maasopp talu ja mõisa põldude vahel. Oli karta, et kui sakslased alustavad pealetungi metsast, siis nad kindlasti kasutavad seda nõgu, et pääseda mõisa kaitsjaile selja taha ning ühes sellega ära lõigata Muzeneki talus asuvat rühma roodu peajõududest. Sinna nõkku saaadeti mind koos kahe kaaslasega, Gustavsoni ja Utiga, valvama, et oleks teada, kui vaenlane asub kasutama seda nõgu. Meie ülesandeks oli patrulleerida Muzeneki talu ja mõisa vahepeal ning pidada seal silmas igasugu liikumist. Mind määrati selle 3-mehelise patrulli vanemaks ning nii me siis liikusime oma ülesande täitmisele. Nõkku jõudes saatsin oma kaaslased liikvele, ise jäin peaaegu kesk nõgu vaevumärgatavale roopmelisele teele, mida ilmselt oli kasutatud heinaveoks. Viskusin pikali rohusse ning jäin ootama sündmuste arengut. Ilm oli ilus. Pean tunnistama, et mul ei tekkinud sel korral vähematki oletust, et sakslased võiksid seda nõgu kasutada ootamatult. Meeleolu oli kuidagi rahulik ning mugav. Sagedased varasemad luurekäigud olid minus arendanud teatud hoolimatust olukordade suhtes. Peale selle olin juba tollal hea laskur, milline asjaolu suurendas enesekindlust. Mõtlesin, et kui ma juba vintpüssiga väikese linnu toon puu otsast all, siis vaenlane on igatahes palju suurem märk, juhtugu mis tahes. Umbes paarsada meetrit minust poolpõiki tagapool asus meie aheliku vasem tiib. Ahelikus oli kõik rahulik, ei olnud märkigi selles, et kusagil peetakse sõda.
Pikutasin lõhnavas rohus, püss käes. Vist mõjus kaasa kuum päike ning sõduri väsimus – mu silmad vajusid hetkeks kinni. Korraga äratati mind. See oli üks mu kaaslasi, ei mäleta, kas Utt või Gustavson. „Tõuse,” kuulsin hingeldavat sosinat, „võsas käib keegi.” Sain peaaegu pahaseks. Kes võis käia seal võsas? Võib-olla kaaslased tahtsid mulle ainult veidi hirmu teha. Selliste asjadega saadi meil hakkama. Võis ka olla, et mõni 1. rühma mees oli teel Muzeneki talust mõisa voi ümberpöördult. Seda nõgu selleks otstarbeks igatahes kasutati. Ei tulnud mõttessegi, et võsas võisid olla sakslased.
„Mis sa lorad, kes võib seal ikka olla,” vastasin.
Aga mu kaaslased ei jätnud järele. „Jumala eest, ma ei valeta,” kinnitas üks neist. Minus tõusis juba kahtlus, laadisin püssi, tõusin püsti. Juba tõustes märkasin tihedas võsas ähmaselt inimkogusid mõnekümne meetri kaugusel. Asetasin käed toru kombel ümber suu ja hüüdsin liikuvate kogude suunas poole häälega: „Kas omad mehed?” Järgnevad sündmused arenesid igatahes kiiremini, kui jõuan neid kirjeldada. Niipea, kui olin hüüdnud, astus põõsa tagant valja sakslane täies elusuuruses. Samal hetkel tulistasin ja sakslane vajus istuli. Järgmisel hetkel kadus ta põõsa taha. Ja siis pistsid mu kaaslased jooksu.
Mul oli kaljukindel veendumus, et on tegemist mõnemehelise sakslaste luuresalgaga. Olin kindel, et nopin selle oma püssiga enne ära, kui ta midagi teha saab. „Ärge jookske, anname neile alles,” hüüdsin kaaslasile, kuid nad olid juba kadunud. Avasin tule läbi põõsaste ähmaselt paistvate kogude suunas. Nägin seal muuseas midagi valget – kas keegi oli seal oma särgi eest lahti kiskunud või seoti seal mõnda haavatut, seda ma loomulikult ei näinud.
Korraga hakkas minu lähedal töötama kuulipilduja. Häälest kuulsin, et see oli sakslaste oma. Tardusin. Külm higi tekkis ihule. Samal hetkel ilmus minust paremal põõsa tagant valja neli sakslast. „Halt!” röögatas keegi hirmsa häälega ning samal momendil raksatasid paugud. Kuulid mind ei tabanud, ainult väikseid puuoksi langes minu näo eest mööda.
Need paugud vabastasid mind hetkelisest tardumusest. Olin kogu aja seisnud püsti. Nüüd langesin nagu niidetult pikali, mu püss paukus ja nähtavasti ma mööda ei tulistanud. Sakslased kadusid. Nende kuulipilduja töötas aga edasi. Tulistamisest sain aru, et sakslased koondusid enam oma kuulipilduja ümber. Ühtlasi kuulsin, et ka meie ahelik mõisa juures hakkas sakslasi tulistama. Kuule lendas igas suunas. Mina omalt poolt tulistasin sakslasi, kus arvasin neid olevat ja kus märkasin liikumist. Pideva tule all roomasin teelt veidi tagasi turbaaukude juurde. Hääle järgi hakkasin otsima sakslaste kuulipildujat. Mõne hetke pärast silmasingi läbi võsa mingisuguste kogude liikumist ning tõmbasin neile tule peale. Mõneaegse tulistamise järele sakslaste kuulipilduja vaikis.
Vähemalt kolm tundi kestis see põrgu mu ümber. Kuulsin sakslasi karjuvat, kui nad ergutasid üksteist. Mul oli kogu aeg käsigranaat valmis. See oli enda jaoks. Elusalt ma poleks end sakslaste kätte andnud, oleksin enda käsigranaadiga puruks lasknud. Tean, et minust ükski sakslane polnud pääsenud mööda, peale nende, kes olid ilmunud kuulipildujaga mu küljele. Aga kuulipilduja ei tulistanud enam...
Aegamööda vähenes püsside ja kuulipildujate üldine ragin ning vaibus siis sootuks. Olin surmani väsinud, aga olin ühtlasi ka kindel, et elusaid sakslasi igatahes enam ei ole. Liikusin ettevaatlikult oma aheliku suunas. See oli tõmbunud veidi tagasi. Oli keskhommik, kui tulin koos kahe kaaslasega saatuslikku nõkku. Lõuna oli nüüd aga ammugi läbi, kui viimaks sammusin üksipäini oma aheliku juurde.
Nüüd veel asjaoludest, mis selgusid hiljem. Roodu ahelik oli märganud sakslasi nõos enne mind, kuid pidanud seda oma luureks. Alles siis, kui mina sakslastega sattusin kokku, saanud roodule selgeks, et tegemist on sakslastega. Viimased omakorda ei teadnud, et nõos on nende vastas ainult üks koolipoiss. Sakslased, kui nad taganesid nõost, jätsid maha kaks kuulipildujat. Suures rohus olid hiljem näha rajad, mis olid tekkinud langenute ja haavatute lohistamisest. Selle kuulipilduja juures, mida mina olin tulistanud ja mis oli jäetud sinnapaika, lebas üks langenud sakslane. Ta oli maailmasõjaaegne Raudristi kavaler, nagu selgus dokumentidest. Kuul oli teda läbistanud kaenla alt. Kui arvestada, et mees lahingu ajal seisis või lamas näoga meie aheliku poole, siis on tõenäoseline, et surmava kuuli sai ta küljelt. Minu mõlemad kaaslased, Utt ja Gustavson, olid jooksnud, nagu selgus, sakslaste kuulipilduja eest läbi ja olid saanud haavata, üks puusast ning küünarnukist, teine jalakannast. Mõlemad olid jõudnud õnnelikult aheliku juurde ja toonud teate, et mina jäin sakslaste kätte. Vahepeal, kui mina nõos heitlesin sakslastega, olid roodust läinud langenute ja haavatute viijad sama teatega ja see teade oli jõudnud mu koju Põltsamaale, enne kui ise kuulsin sellest ja jõudsin seda ümber lükata. Hiljem tuli roodu kantseleisse kiri, milles kodused palusid andmeid mu saatuse kohta. Muidugi said nad siis juba minult rõõmustava teate, et olen endiselt tervise juures.
Kui palju oli sakslasi, kes tahtsid meie rindest läbi tungida? Tolleaegse arvestuse järgi pidi neid olema vähemalt üks kompanii, sest nad poleks tulnud läbimurret teostama mõnekümnemehelise salgaga. Ka sellest, et nad jätsid maha kaks kuulipildujat, võib järeldada, et neil oli kuulipildujaid rohkemgi ja seetõttu pidi ka meeste arv olema soliidne. Kui sakslaste ettevõte oleks õnnestunud, siis rood poleks suutnud kaitsta oma kaitselõiku. Kui hilja õhtul jõudsin Stolbeni mõisa, tuli mulle mõisa härrastemaja juures vastu roodu halastajaõde Kerevares. Esialgu oli ta üllatusest keeletu. „Välk, sa oled elus!” hüüdis ta äärmise imestusega.
Viljandi kooliõpilaste rood kaitses Stolbeni mõisat kolm päeva. Siis sakslased taganesid ning nende järel liikus rood Roopa alevisse. Alevi juures kohalikud elanikud näitasid meile koha, kuhu olid maetud sakslaste kätte vangi langenud kooliõpilased Aidas ja Aua. Sakslased olid nad surmanud. Kohalikud elanikud kõnelesid samuti, et sakslased Roopast läbi taganedes kõnelenud, nad polevat algul uskunud, et nende vastas on kooliõpilased, nii visa olnud vastupanu.
Mart Laar "VABADUSRIST. MÄLESTUSI LANDESVEERI SÕJAST"
