Hambasiirdamine – kellele ja millal?

Ehkki hammaste siirdamine on aastakümneid kasutusel olnud protseduur kaotatud hamba asendamiseks, ei ole see Eestis väga tuntud ning patsiendid eelistavad siirdamise asemel sageli proteese või implantaate. Ent just hambasiirdamine ehk transplantatsioon annab võimaluse hambaid asendada kõige loomulikumal viisil.

Mis on siirdamine?

Hambasiirdamisega saab ravile mitte alluvaid hambaid asendada bioloogilisel teel ehk patsiendi oma hambamaterjaliga. “Protseduuri käigus võetakse patsiendilt transplantaat, milleks tavaliselt on patsiendi enda tarkusehammas, ja paigaldatakse see kaotatud hamba asemele,” selgitas Sakala Hambaravi hambaarst dr Maria Ardel.

Kui hambavahe on liiga suur või väike siirdatava hamba jaoks, tuleb seda esmalt korrigeerida kas ortodontiliselt või hambapinda poleerides ning alles seejärel saab hamba siirdada. “Pärast hamba siirdamist tuleb hammas lahastada – just nii nagu katkise käeluu korral. Juhul kui siirdatava hamba juured on lõpuni formeerumata, saavad lahase all hammast luus kinni hoidev kude ja hambanärv ühineda, mis tähendab, et siirdatud hammas saab bioloogiliselt uuesti patsiendi omaks. Kui aga kasutada formeerunud juurtega siirdeid, vajavad need pärast siirdamist reeglina juureravi,” ütles dr Ardel, täpsustades, et tavaliselt on hammas lahastatud 2–4 nädalat.

Dr Ardeli sõnul sobivad transplantaadiks kõige paremini veel lõikumata hambad ja formeerumata juuretipuga hambad, kuna sellised hambad jäävad suurema tõenäosusega ellu ega vaja pärast siirdamist juureravi. “Pärast siirdamist on ülimalt oluline hoida head suuhügieeni, et vältida siirdatud hamba lagunemist ning põletikku,” toonitas dr Ardel.

Eelised implantatsiooni ees

Võrreldes hambaimplantaadiga on siirdamine oluliselt ohutum ja tõhusam protseduur kaotatud hamba asendamiseks ning sobib lisaks täiskasvanud patsientidele ka lastele ja noorukitele. “Hambasiirdamisel on suur osteoinduktiivne potentsiaal, mis tähendab, et hambaluu hakkab aktiivselt kasvama ning organism ei tõuka uut hammast ära, sest tegemist on omaenda koega,” tõdes dr Ardel, lisades, et teaduslike allikate põhjal on siirdatud hamba 10-aastane edumäär üle 80%. Seevastu implantaadi puhul on äratõukereaktsioon tõenäolisem, kuivõrd titaanist implantaat on organismi jaoks võõrkeha.

Samuti on implantaadi paigaldamine võrreldes siirdamisega oluliselt kallim. “Kui implantaadi paigaldamiseks kulub 2–3 arstivisiiti, siis siirdamise käigus võetakse transplantaat ning paigaldatakse see suuvahesse ühe visiidi käigus,” ütles dr Ardel. Ehkki aasta pärast hambasiirdamist tuleb hammast kontrollimas käia iga 1–3 kuu tagant, aitab tihe kontroll ennetada siirdatud hamba lagunemist ja uue operatsiooni vajadust ning võimaldab silma peal hoida ka teistel suutervisega seotud näitajatel.

Kellele siirdamine sobib?

Hambasiirdamine võib olla vajalik kaariese, periodontiidi või traumaga kaasnenud hambakaotuse puhul, anküloosi esinemise puhul kasvavas lõualuus, hambaalge puudumisel, infektsioonist põhjustatud välise juureresorbtsiooni ning lokaliseerunud juveniilse periodontiidi korral. Kõige täpsemini oskab hinnangu siirdamise otstarbekusest anda arst.

Kellele siirdamine ei sobi?

Üldiselt ei sobi hambasiirdamine üldmeditsiiniliste probleemide, sealhulgas onkoloogiliste põhjuste, verehaiguste, raske kulgemisega autoimmuunsete haiguste, kontrolli all mitteoleva suhkruhaiguse ning luuhõrenemise korral. Hambasiirdamine ei ole ka võimalik kaugelearenenud ja generaliseerunud periodontiidi korral ning ägeda või ulatusliku põletiku esinemisel siirdamisregioonis. Samuti ei saa hammast siirdada halva suuhügieeniga patsiendile ning juhul, kui patsient on operatsiooni suhtes mittemotiveeritud.

Allikas: Optimist Public