Karl Ernst von Baer kaks sajandit tagasi meie söömistavadest: eestlased on õige aplad
Eestlased on „vaesed ja paljude asjade kasutamises nõmedad“, kirjutas ligi kaks sajandit tagasi üks silmapaistvamaid Eestist võrsunud teadlasi Karl Ernst von Baer. Tema hiljuti kordustrükis ilmunud doktoriväitekiri „Eestlaste endeemilistest haigustest“ ei räägi üksnes haigustest, vaid ka eestlaste loomujoontest ja eluolust. Baeri arvamustest võib välja lugeda, et eestlased ei tunnegi suurt muid naudinguid peale söömise.
Eestlased on õige aplad. Juba nende boreaalne maa lubab seda kergesti oletada; ent oma naabreid samal geograafilisel laiusel ületavad nad kaugelt. Siit tulebki, et juba lapseeast peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja.
Talvel sööb eestlane kaks korda päevas ja suvel, mil ta juba varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm korda toitu: esimest korda hommikul kella üheksa paiku (ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame), siis pärast kuue tunni möödumist ja seejärel õhtusel ajal. Söömisel unustab eestlane (olgu lubatud nii öelda) kõik kõrgema ja inimväärsema. Ei ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, isegi rahvarikka koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat sööjateringi.
Toit koosneb enamasti leivast, mis on valmistatud jämedast sõelumata ja kliidega segatud jahust; kergelt hapukas ja maigult meeldiv, on ta nii suvel kui ka talvel peamine toit, millest eestlased elavad. Kui vili on väga kallis, segatakse jahule mõnikord aganaid hulka, millega vaesed eestlased kahekordselt petta saavad; nimelt söövad nad esiteks ebatervislikku toitu, teiseks ergutavad kõvad kestad ja viljapeade osakesed kõhtu niivõrd, et see kogu oma sisaldise kiiresti eemaldab, veel enne kui on olnud võimalik seda ära seedida; niiviisi tuleb isu toidu järele peagi tagasi, mistõttu kokkuhoiust saadud kasu läheb kaotsi.
Peale leiva annab teravili veel tangu, millest nii putru kui ka suppi tehakse; jahust ja piimast valmistavad nad ka neile omast toitu, mida kördiks nimetatakse ja mis on väga raamatuköitja kliistri sarnane. Kapsaid ja naereid kasvatasid ja kasutasid eestlased juba varem küllaldaselt. Mõnede ausameelsemate mõisaomanike heateoks tuleb pidada seda, et viimasel ajal on kartulikasvatamine peaaegu üldiselt levinud. Kartulite suure toiteväärtuse ning selle tõttu, et nad peaaegu kunagi ei ikaldu, aitab see mingil määral viljapuudusest üle. Kaunviljadest tarvitab eestlane toiduks sageli herneid ja ube, harvemini läätsi.
Söödavaid puuvilju meie maal looduslikult ei kasva. Marjade poolest pole me aga kaugeltki vaesed ja nendest on kõige sagedamad must sõstar (Ribes nigrum L.), mustikas (Vaccinium myrtillus L.), palukas (Vaccinium vitis idaea L.), jõhvikas (Vaccinium oxycoccus L.), sinikas (Vaccinium uliginosum L.), pihlakas (Sorbus aucuparia L.), vaarikas (Rubus idaeus L.), murakas (Rubus chamaemorus L.), lillakas (Rubus saxatilis L.) ja metsmaasikas (Fragaria vesca L.).
Liha sööb eestlane ainult harva, peaaegu üksnes pühapäevadel või muude pühade ajal. Sealiha eelistab ta kõigele muule, ja sügisesel ajal, kui pulmi ja lõikuspidusid peetakse, täidab ta kergesti kõhu üleliia nende oma maiuspaladega. Peale selle tarvitab ta lamba-, veise- ja kitseliha. Kuigi meie metsad pakuvad suurel hulgal metsloomi, ei saa neid siiski lugeda eestlaste peatoiduse hulka, sest nad müüvad sakslastele peaaegu kõik, mis nad on tapnud. Sulgloomade karja toidetakse peamiselt müügiks, kuigi mõnikord sügisestel koosviibimistel ka hane süüakse. Kuna Eestimaa on rikas jõgedest ja tal on ulatuslikud rannad, siis pakub ka kalapüük toidupoolist. Teiste kalaliikide seast eelistatakse Balti mere kilu (Clupea spratus L.) ja Peipsi järve siiga (Cyprinus muraenula Lin.). Meie talupojad tarvitavad aga ka muid jõekalade liike, mis küll äsjanimetatuist maitse poolest maha jäävad, kuid mida suurema kättesaadavuse tõttu eelistatakse. Loomariigi saadustest on siiski piim ja või kõige sagedamini toidupooliseks.
Ainus maitseaine, millest ka eestlased loobuda ei saa, on sool. Kui sellest puudus tuleb, nagu see mõne aasta eest juhtus, siis pole see neile vähem rõhuv kui raskused teraviljaga; nimelt kui nende seedeelundid ilma selle ergutita tuimenevad ja liiga jahust toitu ei seedi, siis on soola puudus keha tervislikule seisundile ülimalt kahjulik.
Karl Ernst von Baer „Eestlaste endeemilistest haigustest“, Hea Lugu 2018
