Sõjaajaloo kardetuim snaiper Simo Häyhä: Me ei tulistanud kunagi puude otsast
Simo Häyhä on sõjaajaloo täpseim snaiper, kelle lasud tapsid Talvesõja esimestest päevadest alates üle 500 vaenlase. Vaenlane tundis Simot kui mitte nimepidi, siis vähemasti maine ja tegude järgi. Maastiku ja valgete moondamisülikondade taipliku kasutamise eest andsid venelased Soome sõdurile hüüdnimeks Belaja smert — Valge Surm. Raamatus "Valge snaiper" jutustab Tapio Saarelainen selle lihtsa maamehe erakordse loo.
Talveõda kestis 30. novembrist 1939 kuni 13. märtsini 1940.
Talvesõja puhkedes oli ta 33-aastane. Simo tähistas oma 34. sünnipäeva Kollaa jõe rindel 1939. aasta 17. detsembril. Lisaks jahikogemustele olid tal muudki küpse inimese teadmised ja oskused.
Talvesõjas nappis maakaarte. Maakaart võis olla ohvitseridel, näiteks kompaniiülemal, ent neid jätkus vaevalt allohvitseridele või snaipreile. Lahinguväljal peab maakaardi sisu peituma võitleja peas. Simo õppis selle väga ruttu ära. Operatsiooniala sai talle selgeks pisiasjadeni, nii et ta võis maastikku kasutada täielikult oma huvides.
Simo Häyhä oli kogenud maastikumatkaja, nagu tema ajal paljud teisedki. Tema isa oli tubli kütt, õpetades talle maastiku kasutamise ja ulukite leidmise põhitõdesid. Metsloom varjub küti eest ja pääseb pakku üksnes võimalikult hästi maastikul varjudes.
Talvesõjas oli tegemist kõige kavalama ja tülikama saakloomaga: inimesega. Sõdurite oskus maastikku ära kasutada oli varieeruv, ent need, kes sellega hakkama ei saanud, sattusid Simo kirbule või kannatasid muul moel.
Inimene mõistab teist – nagu liigikaaslased ikka. Samast liigist sihtmärgi elimineerimine on ühtaegu nii kergem kui raskem. Sõdur peab lahinguväljal manööverdama, et lähtepunktist laskepositsioonile jõuda või üldiselt kohta vahetada. Elutähtsateks oskusteks lahinguväljal on maastiku ärakasutamine ning vaenlase liikumise ja tegevuse aimamine. Need, kes oskasid maastikku kasutada, püsisid tavaliselt kauem elus või elasidki sõja üle. Arukas võitleja püüab märgatud vaenlase otsekohe hävitada. Ohtusattunud inimene võib proovida põgenemist või vähemasti asukoha vahetamist. Samamoodi otsib uut peidupaika metsloom. Sõdur on tülikas ja ohtlik uluk, kuna ta tulistab vastu otsekohe pärast vastase avastamist.
Ohvitser Antero Svensson annab Simo Häyhäle 17. veebruaril 1940 üle snaiperrelva, mille kinkis spetsiaalselt talle rootsi ärimees Eugen Johansson.(SA-kuva)
Hirm on inimese vanimaid ja tugevamaid tundmusi ning sel on inimliigi kestmisele olnud suurt tähtsus ja mõju. Hirm sunnib inimesi oma valikuvõimalusi hindama ning sageli tagasi tõmbuma. Hirmutundest paiskub inimese verre ohtrasti adrenaliini, mis võib mõnevõrra parandada tema suutlikkust. Lahingus toodab inimkeha seda hormooni rohkesti. Simo teadis, et vaenlane kardab snaipreid, iseäranis teda. Ta püüdis vaenlase hirmu veelgi suurendada. Ta valmistus igapäevasteks missioonideks hästi. Simo püüdis vaenlasele märkamatuks jääda, liikudes varem valitud varitsuskohta pimeduse katte all. Enne minekut sõi ta sööklas kosutava hommikusöögi.
Simo läks varitsuskohta alati varakult, et vältida ülearust kiirustamist hilisemal kellaajal. Positsioonile liikudes kasutas ta ära maastiku iseärasusi. Pead kergitas ta vaid lühikesteks pilguheitudeks võimaliku vaenlase märkamiseks lähiümbruses. Kui kedagi polnud märgata, jätkas Simo aeglast ja varjatud liginemist valitud positsioonile. Varakult alustades jätkus Simol aega maastiku põhjalikuks vaatlemiseks ning looduse ja vaenlase tekitatud helide kuulamiseks. Simo rääkis, kuidas ta jättis alati meelde pinnavorme, nõgusid, varje, puukönte ja muud. Lisaks oli väga oluline mäletada puude asukohta ja suurust; samuti pidas ta meeles lumiseid puulatvu ja -oksi.
Muutused maastikul osutasid vaenlase tegevusele. Vaenlane oli kas asukohta vahetanud, kaevunud või lähetanud tulejuhi suunama surmavat suurtüki- või miinipildujatuld Soome positsioonide või Simo enda pihta. Vaenlane tundis Simot sõja algjärgus kui mitte nimepidi, siis vähemasti maine ja tegude järgi. Maastiku ja valgete moondamisülikondade taipliku kasutamise eest andsid venelased Soome sõdurile hüüdnimeks Belaja smert — Valge Surm.
See hüüdnimi iseloomustas väga täpselt soomlaste oskust metsades märkamatult liikuda, teha üllatuslööke ja haihtuda külmunud metsa.
Lisaks ülalmainitud oskustele õpetas isa Simole veel üht väga tähtsat jahimeeste oskust: kauguste hindamist. Simo rõhutas selle oskuse olulisust iga kord, kui me kohtusime. See polnud kaasasündinud anne. Ta oli palju harjutanud, hinnates kaugust kõigepealt silmaga ning seejärel üle mõõtes sammudega. Enamasti oli tema hinnang peaaegu täiuslik. Silmaga hinnangute kontrollimisel osutus tüüpiliseks erinevuseks üks või kaks sammu rohkem või vähem, kusjuures kaugused olid ligikaudu 150 meetrit! Noore mehena õppis ta hindama ka tuule ja vihma mõju tulistamisele ja metsaoludele.
Arutledes maastiku kasutamise üle, pidin esitama küsimuse, mis oli mind kaua painanud. Nimelt väideti, et Soome snaiprid kasutasid positsioone puudel, kui tuli toetada jagu, mis asus puu lähistel või otse selle all. Minu küsimus ajas Simo naerma: “Me ei tulistanud kunagi puude otsast!” Ta ütles, et ei näinud kordagi mõnd Soome sõdurit ronimas puu otsa laskepositsiooni võtmiseks; ta oleks end otsekohe paljastanud. Pealegi ei kujutanud ta ette, kuidas oleks snaiper sellises olukorras vaenlase tule eest põgeneda saanud.
Simo väitel ei saatnud ka venelased snaipreid kunagi puude otsa. Kui aus olla, siis tema meelest olin ma segane, et üldse midagi sellist küsisin. Küsida oli vaja, sest aeg-ajalt selliseid arvamusi välja öeldi. Vähemalt Simo Häyhä lükkas selle müüdi ümber, toetudes oma kogemusele Kollaas Talvesõja ajal.
Varitsuspaigad
Varitsuskohtade kavandamise ja ettevalmistamise osas oli Simo oma ajast kaugel ees. Ta eelistas kohendamist mittevajavaid looduslikke peidupaiku. Kui kohendamine oli vajalik, talitas ta väga läbimõeldult, et kõik ümbruskonnaga ühte sulaks. Ettevalmistusi tegi ta õhtuti. Üheks abinõust oli positsiooniesise piserdamine veega, et laskmisel tekkiv õhusurve ei reedaks tema asukohta värske koheva lume segipaiskumise tõttu.
Küsisin mitu korda, kas Simo oma varitsuspaiku moondas. Tavaliselt vastas ta: “Mitte kunagi,” sest varjumiseks piisas lumest. Tõde oli veidi erinev. Simo valmistas oma positsioonid enne kasutamist hästi ette. Vestluste ajal talle korraga kõik ei meenunud. Seepärast oli mul harjumuseks esitada teatud küsimusi korduvalt, kuni ta suutis fakte kinnitada.
Korraliku varitsuspaiga tähtsust pole võimalik üle hinnata. Simo oli vaenlase positsioonide avastamisel meister, sest kogenud vaatlejana märkas ta vaenlast paljastavaid muutusi maastikul. Ta teadis, kuidas muutused annavad märku nii inimese kohalolekust kui ka tema asendist. Simo ise valmistas oma laskepositsioone nutikalt ette. Vastasel juhul poleks ta ellu jäänud.
Korralikule moondamisele lisaks on väga oluline, et laskja siluetti poleks näha varitsuskohast kõrgemal. Vajaduse korral ehitas Häyhä oma positsiooni taha lumest tausta, et vaenlase rindejoonelt poleks tema siluetti näha. Sageli õnnestus Simol viia ettevalmistused häirimatult lõpule. Paraku alati tal õnne polnud. Palju kordi püüdis vaenlane teda, kõigi aegade parimat snaiprit, tappa tankitõrjekahuri-, välisuurtüki-, kergemiinipilduja- või snaipritulega.
Simo eemaldas lahinguväljalt alatiseks viis vaenlase snaiprit. See polnud lihtne, kuna nemad oskasid teistest paremini korralikke varitsuskohti leida ning maastikku ära kasutada.
Muudest allikatest sain teada, et oma relva moondas Simo alati. Püssiraua ja -lae esiosa ümber mähkis ta marlit. Kaenlaaugus olevat püssikaba polnud maskeerida vaja. Piisas valgest kaitseriietusest, mida ta ise kandis.
Püssilukku ega laadimismehhanismi varjata ei saanud. Sihikule ega tulejoonele polnud võimalik midagi lisada. Maskeering pidi püsima paigal, lubades siiski relva tavapärast kasutamist. Selleks otstarbeks õigustas end marli: see varjas relva hästi, püsis lasu ajal paigal, ei libisenud ega tulnud kummastki otsast lahti, mis oleks võinud häirida sihtimist.
Laskepositsioonil Simo ülearuseid liigutusi ei teinud: iga liigutusega võis ta end ära anda. Täpselt nii juhtus ühe hooletult käitunud Vene snaipriga. Venelane oli oletanud, et pikk distants tema ja Simo vahel kaitseb teda piisavalt. Ta näitas end liiga vara ning Simo tulistas ta 450 meetri kauguselt surnuks.
Hoolikad ettevalmistused ja eeskujulik laskeoskus tõid meie snaiprile edu. Tema päevarekord enne jõule oli 23 surmatud vaenlast ning jõulupühiks tõusis see 25-le. Oma viimasel lahingupäeval tõstis ta rekordi 40-le. Simo varitses vaenlast tihti tiibpositsioonilt, mis nõudis põhjalikke ettevalmistusi ning ennekõike julgust.
Meie vestlustes sai ilmsiks ka fakt, et tööpäev oli väga lühike. Simo sõnul ei jõudnud lühikesel talvepäeval palju teha. Pimedus tuli vara. See tuli vara ka vaenlasele, ent alatiseks.
Võiks arvata, et varitsuskohas viibides ei söönud ega joonud Simo midagi. Tegelikult nii polnud. Kirjalikest allikaist ilmnes, et Simo võttis tihti “tööle” kaasa suhkrutükke või näkileiba. Neid sai vaikselt mäluda ning hoida keha suhkrubilanssi. Siiski tundub, et joogipoolist tal kaasas polnud. Termospudeleid kõigile ei jätkunud ja igas muus anumas oleks jook külmunud, sest temperatuur oli peaaegu alati –40 kraadist madalamal.
Snaiprile on kindlasti kasu lühikesest kasvust. Suhteliselt lühikese mehena sai Simo paremini ära kasutada kohti metsas, kuhu jässakam ja kohmakam mees ei mahtunud. Lühikest meest oli pealegi raskem avastada. Lumel ja pehmel maastikul oli hõlpsam liikuda väiksel ja kergel kui turskel mehel.
Lühikese kasvu tõttu olid Simo käsutuses looduslikud pelgupaigad, nagu selle raamatu ühel fotol näeb. Suurem ja pikem sõdur ei oleks sinna kuidagi mahtunud. Seda varitsuskohta iseloomustas Simo: “See oli otsekui vanajumala kingitus mulle!” Need sõnad ütlevad kõik.
Tapio A.M. Saarelainen "Valge snaiper Simo Häyhä, kirjastus Helios 2018
