Uni ei ole puhkepaus, vaid mitmesuguste seisundite jätk, milles aju korrastab mineviku jälgi
Unel on meie, inimeste üle märksa suurem võim, kui tahaksime tunnistada. Kui oleme ärkvel ja täie tähelepanu juures, tunneme end oma vaimsete jõudude peremehena ning usume, et kogeme tegelikkust sellisena, nagu see on. Und seevastu peame mingiks teisejärguliseks seisundiks. Põnevaid fakte unenägude uurimisest esitab Stefan Klein raamatus "Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse".
Kes aga näeb vaid ärkvelolekus tõelist elu, sellele tunduvad unenäod kahtlased: ta peab neid pidama kas tegelikkuse karikatuuriks või eitama nende igasugust tähendust. Nii nägi asja veel mõni aasta tagasi ka teadus.
Ent uute arusaamade põhjal, mida olen selles raamatus kirjeldanud, kujuneb välja teistsugune pilt. On petlik eeldada, et oma ideede, mälestuste ja tajude eest võlgneme tänu üksnes päevastele tundidele. Uni ei ole puhkepaus, vaid mitmesuguste seisundite jätk, milles aju korrastab mineviku jälgi, valmistub ees ootavateks ülesanneteks, jõuab äratundmisele. Ilma võimaluseta und näha ei saaks me elada.
Ainult arvutid saavad olla pidevalt online-režiimil, kuna töötavad kõrvalekaldumatult läbi ühe korralduse teise järel. Programmid on paindumatult andmetest eraldatud. Ajus seevastu on kõik liikumises ja peaaegu kõik on kõigega seotud. Näiteks neuronid, millega me kuuleme ja näeme, moodustavad samal ajal ka mälu. Uued muljed võivad katkestada igasuguse rutiini ja seda muuta. Nii suudab aju ennast ise programmeerida; täpselt see juhtubki, kui me õpime. Selleks peab välismaailm aga ikka ja jälle jääma väljapoole. Sest väliste tajude pidevtules ei suuda aju end uuesti ühendada. Juba kahe unetu öö järel võtab maailm tõelise kaose mõõtmed.
Inimesed on kohanemisvõimelised ja loomingulised, sest meil on erinevalt arvutitest sisemaailm. Meil on ettekujutus sellest, kuidas talitleme me ise ja kuidas talitleb meid ümbritsev maailm. Kõikidest nendest kujutluspiltidest, mõtetest ja tunnetest loome endale maailma teooria. Me vajame seda, et interpreteerida oma aistinguid. Kui meil sisemaailma ei oleks, ei suudaks me välismaailmas toime tulla.
See sisemaailm on simulatsioon. See tekib suuremas osas sel ajal, kui me magame. Unenäos kogeme, kuidas mälestusi paika pannakse ja omavahel seostatakse; kuidas me omandame uusi oskusi; kuidas muutuvad tunded. Niisiis ei peegelda unenäod üksnes minevikku. Neis pälgatab tulevik.
*
Kunstnikud, leiutajad ja teadlased on alati osanud magava aju erilist kombineerimisannet ära kasutada. Ent märksa enam inimesi võiks õppida oma „unenägude pealt ärkvelseisundis saaki lõikama”, nagu väljendus Allan Hobson.
Kes tahab unenägudest kasu lõigata, peab neid esiteks tajuma ja teiseks tõsiselt võtma. See kõlab lihtsalt, ja ongi lihtne. Selleks tuleb kõigest paar eelarvamust kõrvale heita.
Paljud meie kaasaegsed on eksiarvamusel, et ei näe unenägusid või näevad neid ainult vahel harva. Tegelikult näeb iga terve inimene igal ööl ja igas une faasis unenägusid. Paraku ei jää suurem osa meie kogemustest meile lihtsalt meelde. Õnneks on aga võimalik unenägude meenutamise võimet treenida. Hämmastavalt suur mõju on juba pelgal huvil nende vastu, veel suurem uinumisel tehtud kindlal kavatsusel öösel juhtuvat meeles pidada. Kognitiivteaduses on see meetod tuntud praimingu nime all: mälu programmeeritakse teatud kindlale eesmärgile.
Ärkamise hetk avab siis akna, läbi mille on võimalik vaadata tagasi unes saadud elamustele. Sellal kui vähehaaval, umbes veerandtunni jooksul, tekib ärkvelseisundi neurokeemiline keskkond, on üksikud unenäostseenid veel elavad. Neist lähtudes on võimalik suletud silmi liikuda sammhaaval ripeldes tagasi unenäosündmuste juurde. Unelaboris on end õigustanud reegel elamusi mitte hinnata, vaid meenutada üksnes seda, mis oli. Paljudel inimestel on abi lisaks sellele paari märksõna ülestähendamisest.
Teine samm on võtta unenägu tõsiselt. Just seda traditsiooniline unenägude tõlgendamine aga ei tee. See pooldab kujutlust, et unenägu on šifreeritud sõnum, milles väljenduvad kas kõrgemad jõud või omaenda teadvustamatus. Kõik tõlgendamise koolkonnad, antiigist kuni psühhoanalüüsini, lähtuvad sellest, et nähtud pildid moonutavad unenäo tegelikku tõde. Nad võtavad unenägu nii, nagu see end näitab, seega mitte tõsiselt, vaid tõmbavad sellele pähe oma teooriad.
Tänasel päeval me teame, et unenäod ei vahenda šifreeritud sõnumeid ega kasuta ka sümbolite keelt. Kui nende pildid paistavad mõistatuslikud, ei ole asi sugugi selles, et sõnumeid surutakse alla või tsenseeritakse. Kummalisus on seletatav pigemini unenägija muutunud teadvuse seisundiga. Unes talitleb aju teistmoodi. Seepärast oleks ime, kui meile saaksid unenäos osaks samasugused kogemused nagu päeval.
Paljud unenäod saavad alguse vahetult neis ülekaalus olevast tundest. Emotsioonid on, erinevalt piltidest või mõtetest, aju elementaarsed tundeliigutused. Seepärast näitavad need end unes niisamuti kui ärkvelseisundis, sageli koguni selgemini. Alati aga teenivad nad eesmärki hinnata teadmisi maailmast: hirm viitab ohule, rõõm potentsiaalselt kasulikule olukorrale.
Unenägude poolest rikastes une faasides on intensiivsemalt aktiivsed need ajukeskused, mis analüüsivad oma seesmist seisundit. Nii saame unenäos vahetevahel teadlikuks tunnetest, mida me argielus sageli ei tajugi. See võib vallandada olulisi otsuseid. Täpselt nii juhtus omal ajal Bismarckiga, kui ta oli unenäos kaljuseina purustanud. Riigikantsler oli kõhelnud, kas saata Preisimaa sõdureid tegelikult liitlasest Habsburgide riigi vastu. Ent sõjatee nägemine mägedes julgustas teda. Sealjuures ei mõistnud Bismarck, kes tegeles regulaarselt unenägudega, stseeni marssivate sõduritega endena. Otsustavaks sai pigem unenäo emotsionaalne mõju: „Ma ärkasin sellest rõõmsana ja jõudu saanult.”
Unenäod võivad anda tõuke klaarida suhted mõne inimesega, keda ei ole pikka aega nähtud, vahetada töökohta – või teha lõpp kahjulikele harjumustele. William Dement, Ameerika uneuurimise pioneer, on rääkinud, kuidas unenäotunne mõjutas teda päevapealt nikotiiniga lõpparvet tegema. Ehkki talle kui meedikule olid riskid teada, tavatses Dement suitsetada kaks pakki päevas – kuni vägagi ilmekas hirmuunenäopilt tema vähist puretud kopsust talle hirmu nahka ajas.
Unenägudel on võim anda meie elule uus suund. Sest kui me pöörame päeva jooksultähelepanu kõige lähemal asuvatele asjadele, siis avaldavad nad meile meie elu juhtmotiivid. Loomuliku psühhoteraapia korras aitavad nad meil läbi töötada valulikke kogemusi. Unenäod ravivad meid, nad inspireerivad meid, nad aitavad kaasa, et me mõistaksime paremini omaenese hingeelu. Ja siiski oleks ekslik vaadelda neid esmajoones nende kasulikkuse aspektist.
Suurim kingitus, mille uni meile teeb, on unenägu ise: selle ilu, selle leidlikkus, selle ideederikkus, samuti selle mõistatuslikkus ja põnevus. Seepärast on unenägude pealt kasu lõikamisest veelgi ahvatlevam unenägusid avastada. Unenäod on nagu kunstiteosedki inimliku kujutlusvõime triumf. Need puudutavad meid aga tugevamini, on huvitavamad ja köitvamad kui parimadki maalid, filmid või romaanid. Sest kõik, mida te täna öösel unes kogesite, oli pärit teie enda meelest. Te komponeerisite pilte kuni viimsete detailideni, leiutasite lugusid, et neid endale ise jutustada. Te olite publik ja kunstnik ühekorraga. Te lõite draama, mille kangelane te olete. Te leiutasite terve universumi ja avasite end selles täiuslikus illusioonis.
Meie ärkveloleku läbielamised, mida me nii kõrgelt hindame, sarnanevad tegelikkuses kõigest villa ühe salongiga. Seal on üks tuba, sisustatud hoole ja armastusega ning heledasti valgustatud, ent ülejäänud maja jääb pimedusse. Maja elanik ei tunne peaaegu üldse kõiki neid töökodasid ja arhiive, verandasid ja külalistetube; ta ei tea ei seda, mis seal leidub, ega näe ka põhjust sinna iial jalga tõsta. Ta on end salongis nii hästi sisse seadnud, et on selle kogu hoonega samastanud ja unustanud, kui palju suurem tema maja on. Ainult unenägu pakub meile võimalust avastamata ruume taskulambi valgussõõris ise tundma õppida. Me oleme see, mida me unes näeme.
Stefan Klein Unenäod. Rännaks meie seesmisse tõelusse". Tõlkinud Krista Räni. Kirjastus Varrak 2018
