Talvesõja täpseima snaipri Simo Häyhä sajad tabamused panid vaenlase oma taktikat muutma
Simo Häyhä on sõjaajaloo täpseim snaiper, kelle lasud tapsid Talvesõja esimestest päevadest alates üle 500 vaenlase. Simo edu tõttu ja tarbetute kaotuste hirmus hakkasid venelased paremini varjuma ja oma positsioone maskeerima. Raamatus "Valge snaiper" jutustab Tapio Saarelainen selle lihtsa maamehe erakordse loo.
Talvesõda algas 30. novembril 1939, kui Nõukogude Liit alustas sissetungi Soome 23 diviisiga, kus kokku oli ligi 450 000 sõdurit. Hoolimata tohutust ülekaalust pealetung ei edenenud, sest soomlased võitlesid erakordselt vapralt ja nutikalt. Talvesõda kestis 13. märtsini 1940. Simo osales Talvesõjas esimesest päevast alates ning paistis silma erakordse täpsuse ja varjumisoskusega.
Simo ei tegutsenud üksnes snaiprina. Ta tegi kaasa mitu läbimõeldud vasturünnakut. Kollaa jõe rindel võeti neid venelaste läbimurrete tõttu sageli ette. Simo esituses:
4. detsembril 1939 lahkusime vaenlase vägede surve all lahingust, taandusime Kollaasse ning alustasime kaevikute täiustamist ja laskepesade ettevalmistamist. Lootsime puhata. Olime mitmest rängast võitluspäevast kurnatud. Hingetõmbeaega kauaks ei olnud, võitlus puhkes taas. Minu teada jätkus see siin piirkonnas kuni märtsi esimeste päevadeni. Detsembri keskpaigaks olid venelased sooritamas oma tavapärast ründetegevust. Mõne aja pärast läksime ise vasturünnakule. Venelastele, kes istusid nelja suure lõkke ümber, tuli see üllatusena. Roomasime väga ligidale, enne kui tule avasime. Tapluse käigus pillutasime venelased laiali. Kogusime külluses saaki. Meie kätte langes kuulipildujaid, püstolkuulipildujaid ning neli tankitõrjekahurit.
Vahejuhtumist ilmnes, kui muretud olid venelased oma tagalas. Soome sõdurite vaprad rünnakud kulmineerusid tihti sellega, et soomlased said enda valdusse märkimisväärsel hulgal Vene relvi ja muid hinnalisi esemeid, mida neil endal nappis. Talvesõjas kannatasid Soome väed pidevat puudust kõigest vajalikust. Üks põhjuseid oli, et enne sõda oli Soome peaminister Aimo Cajander korduvalt hääletanud sõjaväe finantseerimise vastu. Kui sõda puhkes, anti paljudele sõduritele üksnes kokard ja püss. Polnud ebaharilik, kui Soome sõdurid kandsid läbisegi mundriesemeid ja erarõivaid. Seda nimetati Cajanderi moeks.
Hoolimata tõsisest kitsikusest suutsid visad soomlased kohaneda. Simo omandas harjumusi, mis aitasid mitmel missioonil tema edule kaasa. Ta meenutas:
Mõistagi pidin oma meestega osa võtma paljudest muudestki rünnakutest ja luurepatrullidest. Kuna need olid sarnased, on ülearune kõigist kõnelda. Igapäevaseks kohustuseks oli ka täpsuslaskmine [snaipritöö] kas üksinda või kaaslasega koos. Saavutasime märkimisväärseid tulemusi. Vaatlesime päeval vaenlase tegevust ning mõistatasime, millises paigas leiduks kõige enam sihtmärke. Pimeduse saabudes seadsin endale sisse hea varitsuspaiga. Tagusin lund kõvaks, et suudmeleek ei saaks mind reeta. Säärasest pesast oli mõnus tulistada. Jäin tulemustega rahule.
Lahingpaariline: kapral Malmi
Mulle tundus, et Simo tegi snaipritööd tihti üksinda. Kui tal oli vaatleja, valis ta enamasti sama sõduri. Aastate jooksul, mil ma Simo snaipritegevuse detailidesse süvenesin, soovisin iseäranis teada tema paarilise nime. Simo tahtis teda salajas hoida, ehkki sõjast oli möödunud aastakümneid. Pärast korduvaid küsimisi sain vastuse 2001. aastal Hamina linna Sõjainvaliidide Ravi- ja Hoolduskeskuses. Simo usaldusväärne kaaslane oli kapral Malmi. Paraku rohkem ma sellest mehest ei tea. Kahtlen, kas ta veel elab. Intervjuu videosalvestuses mainis Simo, et töötas koos kapral Malmiga kõigest kaks või kolm nädalat enne sõja lõppu. Siin on üks Simo jutustatud lugu koostööst kapral Malmiga:
Veebruari alguses (1940) märkasime kapral Malmi ja mina uut kohta, kus olid vaenlase elupunkrid. Läksime mõlemad vaatluspostile, et paremat pilti saada. Liikusime vaikselt läbi metsa ning jõudsime vaenlase punkritest 150 meetri kaugusele. Jäime kogu päevaks oma positsioonile kahe rindejoone vahel ning tapsime 19 venelast. Nad ei saanudki teada, kus me olime, ega söandanud patrulli välja saata.
Simo edu tõttu ja tarbetute kaotuste hirmus hakkasid venelased paremini varjuma ja oma positsioone maskeerima. Nad muutsid taktikat vähemasti roodu ning rühma tasemel. Näiteks hakkasid nad tunnimehi välja panema ja luureretki korraldama. Simo märkis, et “pärast seda ööd ehitasid venelased punkrite ja kaevikute katteks lumemüüre”.
Snaiprikohustusi läks Simo sageli täitma koidu ajal ning tuli tihti tagasi hilja õhtul. Harilikult ööbis ta oma ülema, Maroko Hirmu, leitnant Juutilaise telgis. Sõltumata sellest, kelle juurde Simo oli majutatud, määrati alati keegi tema käest tagasitulekul küsima, mitu vaenlase sõdurit ta oli surmanud. Simo ise ei hoolinud sellest arvust. Ta pelgas avalikku tähelepanu, mida talle omistatud arvud põhjustasid. Mitte üheski intervjuus ei nimetanud ta tapetute täpset arvu, kuigi ma küsisin seda aastate jooksul korduvalt ja erinevas sõnastuses.
Soome võitlejaid kutsuti nende valge riietuse ja maastikul osava liikumise tõttu "valge surm". Foro Wikipedia
21. detsembril 1939 saavutas Simo oma kõrgeima päevatulemuse – 25 kindlat tabamust. Varem oli tema päevarekordiks 23 tapetud vaenlast. Vapustava uue skoori ajaks oli teada, et Simo arvel on juba üle saja venelase. Uut päevatulemust oli 6. kompaniis kaua oodatud, Simo kaasvõitlejad pidasid seda lausa jõulukingituseks. Kolme päevaga kogus ta 51 kindlat tabamust. Kuivõrd Simo tapmistest sai kinnituse vaid üks kolmandik, oli tema edu veelgi väljapaistvam. 1939. aasta jõule meenutades lausus Simo: “Venelased ei andnud meile isegi jõuludeks rahu, aga Jumal viibis meie lähedal. Laulsime psalme, meil oli jõulupuu ning me saime kodust palju kingitusi.”
Öösiti käis Simo üle vaatamas oma paremaid varitsuspaiku, et neid vajadusel veelgi täiustada. Sageli vaatles ta vaenlast külgpositsioonilt. Ühest sellisest kohast, 5 kilomeetrit Kollaast loodes Petäjälampist antud tuli tabas venelasi üllatusena, paljusid mehi viimast korda.
Kui Simo kindlate tabamuste arv lähenes kahesajale, hakkas ta saama muidki autasusid peale oma ülema kiituse ja imetluse. Nimetuks jäänud isik tema kodukandist pani välja mitu toredat käekella kõige teenekamatele võitlejatele. Üheks väljavalituks osutus Simo Häyhä. Veidi hiljem sai ta Kollaa jõe rinnet juhatavalt kindralilt kingipaki. Pakis oli kena paar sooje kindaid, mis tõenäoliselt olid kindrali abikaasa kootud.
Nõukogude vägede edasitung takerdus detsembris tänu soomlaste arvukatele tõrjevõitudele. Märkimisväärseimad olid 6.–7. detsembrini Taipales, 12.–14. detsembrini Tolvajärvis ning 26.–30. detsembrini 1939 Suomussalmis. Soome Talvesõja ajalukku läks Kollaa jõe rinne säärasena, mida kordagi ei murtud. Palju väiksemad Soome üksused paiskasid sitke jonnakuse ja erakordse vaprusega Vene vägesid korduvalt tagasi.
Manööversõda metsasügavustes
Kollaa jõe rindel võidelnud Soome ”metsasõdalane” kujunes soome rahvale legendiks. Soomlased rääkisid Kollaa kandist aupaklikult, otsekui isikustatud kangelasest. Selleks oli põhjust. Venelased koondasid oma elavjõu, sõjatehnika ja tulejõu enamiku Karjala kannasele, kus nende vastu võitles kaks kolmandikku Soome sõjaväest.
Maakitsusel ei mahtunud taktikaliselt manööverdama. Põlismetsades oli liikumiseks ruumi küllalt. Metsamaastikul tegutsesid Soome vilunud suusaüksused peaaegu karistamatult ning tekitasid venelastele tuntavat kahju. Soome külamehed tundsid end põlislaanes nagu kodus ning lõikasid kasu maastiku tundmisest. Siin kuulus algatus soomlastele.
Soome hõre teedevõrk piiras tugevasti venelaste pealetungimise võimalusi. Iseäranis kimbatuses olid Vene toetusüksused, kes rasketehnika tõttu sõltusid põhimaanteedest. Metsasel piirialal kasutasid soomlased osavasti ära kahte sõjategevuse põhielementi: tuld ja liikuvust. Kuna soomlased tundsid maastikku, oli Soome staabiohvitseridel võimalik kavandada taktikalisi ja operatiivseid manöövreid sügaval Kollaa metsades. Soome relvajõudude kasinaid vahendeid oli kerge läbi metsa sihtpunktidesse viia. See oli sedavõrd lihtne, et kohati saavutasid Soome üksused Vene vägede suhtes isegi arvuliselt lühiaegse ülekaalu.
Kollaa jõe rinnet iseloomustas tiibmanöövrite edukas läbiviimine liikuvamate Soome üksuste poolt. Soomlased tegid ühe kiire löögi teise järel, millele järgnes hoolikalt kavandatud taandumine. Venelastele võis elavjõu ja sõjatehnika osas kuuluda ülekaal põhimaanteedel. Tiibadel oli soomlastel mobiilses sõjapidamises eelis. Soomlased korraldasid küllaltki tõhusaid luurepatrulle, et tuvastada Vene üksuste taktikalisi nõrkusi. Taktikaline olukord, käsilolevate operatsioonide arvukus ja ressursinappus mõjustasid sageli, kuidas, millal ja kus soomlased võitlesid. Samal ajal oli olukordi, kus Soome väed olid sunnitud paigal püsima, näiteks Uomaa maantee tagumises otsas venelaste sulustamiseks.
Ainus kindel asi sõjas on määramatus, nii ka Talvesõjas. Soomlased olid määramatuse absoluutsed meistrid, korraldades pahaaimamatutele Vene vägedele ikka ja jälle üllatusrünnakuid. Peale esimese nädala proovirünnakuid alustasid venelased mitmel rindejoonel pealetungi palju suuremate jõududega, kui soomlased oskasid oodata. Rünnakute esirivis olid suured tankiväeosad. Tagajärjed kergerelvastusega Soome vägedele olid esialgu katastroofilised. Puhuti haaras soomlasi paanika. Siiski toibusid Soome väed šokist ruttu ning korraldasid oma kaitse ümber. Selle tulemusena ei suutnud venelased plaanikohaselt Loimola suunas edasi tungida. Nende edenemine aeglustus tunduvalt. Teiseks sõjanädalaks olid Soome väed oma kaitsetegevuse sedavõrd reorganiseerinud, et põhjustasid venelastele valusaid kaotusi.
Kolmandal sõjanädalal paiskasid venelased ligi kümne kilomeetri laiusel rindel rünnakule terve diviisi sihiga murda läbi Soome kaitseliinist.
18. detsembriks oli venelaste pealetung märgatavalt takerdunud ja õige pea polnud nad enam võimelised edasi liikuma. Oodatud edu asendus ränkade kaotustega. Ühtlasi taastus soomlastest kaitsjate eneseusaldus. Vaenlase nõrkusi tuvastades sooritasid nad edukaid vasturünnakuid ja võitsid aega kaitse tugevdamiseks. Venelased järeldasid, et olemasolevate jõududega pole läbimurre võimalik. Nad palusid tungivalt lisajõude, millega loodeti pealetungi uuendada.
Kollaa jõe rindel saavutasid soomlased edu päris viimasel hetkel. Soome väeülematele tundus, et rinne peab. Niisiis asus Soome IV korpus pealetungile. Lõunatiival algatati rünnak eesmärgiga läbi lõigata venelaste varustusteed. Rünnaku õnnestumiseks tuli Kollaa jõe rinnet hoida võimalikult väheste jõududega.
Kuna paljud ohvitserid Soome ülemjuhatuses uskusid, et muud valikut pole, säilitasid nad initsiatiivi alates jõulueelsest nädalast kuni jaanuari keskpaigani. Samaaegselt IV korpuse eelväe tungimisega Laadoga järve kaldale julgestasid neli Soome pataljoni korpuse pikenevat vasaktiiba Kollaas. Kollaa jõe rinne küündis Uomaale, kus vaenlase eest blokeeriti Käsnäselkä teed. Rinde keskel asetseva tohutu metsamassiivi tõttu oli Soome väeülematel manööverdamiseks ruumi, mida nad suutsid taktikaliselt hästi ära kasutada. Kokkuvõttes ulatus Kollaa jõe rinne Ulismaise metsadest Uomaale. Nii moodustus suur operatsiooniala, mida käsutas Karjalas moodustatud Soome 12. diviis.
Kollaa jõe rindel olid Soome väed võidukad, ehkki nad olid arvuliselt tunduvas vähemuses. Edu peamine põhjus seisnes soomlaste mobiilse sõjapidamise nutikuses. Nad suutsid venelaste plaane pidevalt häirida, sundides neid oma tiibu kaitsma ning alatasa kahtlustama vasturünnakuid. Soomlased harvendasid aeglaselt Vene üksusi, kes ilma täienduseta poleks suutnud sõdimist jätkata. 1940. aasta jaanuari lõpuks olidki venelased saatnud Kollaasse veel ühe diviisi ja võisid nüüd uuesti pealetungile minna. Lisajõude olid küll saanud mõlemad pooled, ent venelaste käsutuses oli vägesid kaugelt enam. Peagi viibis sel sõjatandril neli Nõukogude diviisi. Nii oli neil võimalik jälle mööda maanteid kulgeda ja rinnet laiendada.
Tapio A.M. Saarelainen "Valge snaiper Simo Häyhä", kirjastus Helios 2018
