Talvesõja kangelane Simo Häyhä, sõjaajaloo kardetuim snaiper
Simo Häyhä on sõjaajaloo täpseim snaiper, kelle kontol on üle 500 surmava tabamuse ja kes võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja esimesest päevast. Nõukogude sõjavägi püüdis teda hävitada nii snaipritule, kuulipildujate kui miinipildujatega, kuid ei suutnud. Raamatus "Valge snaiper" jutustab Tapio Saarelainen selle lihtsa mehe erakordse loo
2. aprillil 1939 otsustas Soome valitsus alustada kindlustuste rajamist Laadoga järvest lõunasse Karjala kannasele. Kuus kuud hiljem, 5. oktoobril, avaldas Nõukogude Liit soovi kõneluste pidamiseks. Teemana nimetati “konkreetseid küsimusi Nõukogude Liidu ja Soome vahel”. Kuna kaks riiki ei jõudnud üksmeelele, üritas Nõukogude Liit 26. novembril 1939 Soomet sõtta provotseerida. Selleks avati Vene territooriumil asuva küla Mainila ligidal suurtükkidest tuli. Vahejuhtumit tuntakse ajaloos Mainila laskudena. Mainila paikneb Karjala kannasel, Kollaast paarsada kilomeetrit lõunas.
Venelased süüdistasid vahejuhtumis soomlaste agressiooni ja nõudsid vabandust. Seejärel alustas Nõukogude Liit diviiside toomist Vene–Soome piirile. Kui Soome keeldus Venemaa nõudmisi täitmast ning lükkas ümber oma vastutuse Mainilas toimunu eest, läks Nõukogude Liit 30. novembril 1939 pealetungile 23 diviisiga, kus kokku oli ligi 450 000 sõdurit. Niiviisi algas Talvesõda.
Varsti pärast venelaste pealetungi asutas Nõukogude Liit 2. detsembril 1939 Terijoel, Vene–Soome piiri lähedases linnas, nukuvalitsuse eesmärgiga näidata oma tegevust poliitiliselt ja diplomaatiliselt legitiimsena. Sellest keegi end petta ei lasknud. Soome Demokraatliku Vabariigi ehk Terijoe valitsuse nime all esines kõigest kvislingite valitsus, mida juhtis Soome Kommunistliku Partei asutaja Otto Ville Kuusinen.
Oma tegemisi noil päevil kirjeldas Simo järgnevalt:
Novembrikuu viimasel päeval viibisin Suvilahtis, kuhu mind oli päev varem teistega koos tankitõrjekursusele saadetud. Öösel magasime hästi. Alles hommikul tehti teatavaks, et nõukogulased olid avanud marulise suurtükitule Hyrsylä jõekäänu külade pihta, millele järgnes jalaväe pealetung üle piiri.
Me ei kiirustanud, sõime tubli hommikusöögi. Saime korralduse naasta oma üksustesse. Hüva, mõtlesime, sõda on käes. Nüüd saan tegelikkuses järele proovida kõik oskused, mida olen lihvinud, harjutades Viiburi Kaitseliidu sügisesteks laskmisvõistlusteks. Teadsin, et olen heas vormis: olin täitsa rahul oma tulemustega viimastel lahinglaskmis- ja lasketiiruharjutustel. Siiski, taolist osavusproovi ma oodata ei osanud.
Kui olime Pyhäjoele jõudnud, paigaldasime okastraati, täiustasime kaevikuid ja kaevasime laskepesad lõpuni. Nõukogulaste esimene rünnak tuli pimedas. Mitmepäevase vihase võitlemise järel saime käsu taanduda Suvilahtisse. Seal võtsime osa väiksest lahingust, et venelasi uuesti aeglustada.
Üks intsident ei unune kunagi. Mulle usaldati ülesanne katkestada üks telefoniliin. Ma tegingi seda ja lõikasin traadid aeglaselt puruks. Ma ei kiirustanud, ehkki venelased tulistasid mind kuulipildujast, mis asus umbes 200 meetri kaugusel. Ma ei osanud veel mõelda, et võiksin tõelises ohus viibida. Meie kaotused Pyhäjoel olid olnud väga väiksed, ehkki võitlemine ja suurtükituli olid raevukad.
Jutustusest ilmneb, et Simo oli sõja algusest peale vapper ja kartmatu sõdur. Tema lugu kajastab sedagi, kui oskamatud olid venelased sõja algjärgus. Stalin oli vaid mõne aasta eest veriste puhastusega harvendanud omaenda sõjaväe juhtkonda. Soome kaotused olid nii väiksed, et soomlased esiti ei taibanud, kui tõsiseks läheb sõdimine tulevikus. Kõik pöördus veel.
Simo, kes teenis 6./JR 34-s, sai oma tuleristsed Loimola maanteel, mis viib Hyrsylä jõekäänakust läände. Ta võttis osa esimestest lahingutest Suojärvil, oja ääres, mis algab Pyhäjärvist. Soome väed taandusid Suvilahtisse, kust nad tõmbusid 30 kilomeetri kaugusele Kollaa jõele, mille ääres pandi Vene pealetung seisma.
Siinne lahing oli raevukas ja verine. Esimestel võitluspäevadel langes Loimola maanteel palju Rautjärvi mehi. Simole kurvastuseks hukkus kohe sõja alguses rohkem tema koduküla mehi kui üheski hilisemas kokkupõrkes. Surve alla sattunud üksus taandus Suvilahtisse ning siis veel 30 kilomeetrit edasi Kollaa jõele, kus Soome sõdurid kaevusid. Ei läinud kaua aega, kuni terves Soomes õpiti hästi tundma, mida tähendab fraas “Kollaa peab vastu”.
Keeruliste missioonide spetsialist
Sõja alguspäevil pani kompaniiülem leitnant Aarne Juutilainen tähele, et Simo on võrratu laskur. Seetõttu ei määranud leitnant Juutilainen teda ühessegi jakku, vaid tegi temast snaipri.
Oma mälestusväärseima kahevõitluse pidas Simo siis, kui vaenlase snaiper oli tapnud kolm rühmaülemat ja ühe kulleri, vilumatu allohvitseri, kes oli saadetud Juutilaise kompaniisse ühe rühmaülema asemele. Juutilainen kutsus Simo välja ning käskis tal “proovida see mees maha võtta”. Simo vastas: “Annan endast parima.” Simo pidi oma varitsuspaigas pikalt ootama. Tal oli seljas mitu rõivakihti, pakane näpistas ning snaiper ei tohtinud avastamisohu tõttu liigutada. Kuna lumega sama värvi kombinesooni all oli mitu paksu riidekihti, meenutas ta lumememme. Päevavalgus oli aeglaselt lõppemas. Öö lähenes. Pärast tundidepikkust ootamist märkas Simo silmapiiril sähvatust; viimased päikesekiired peegeldusid otse Vene snaipri läätselt. Pealegi tõusis venelane püsti hooletult. Tõenäoliselt arvas ta, et hämariku saabumisega on tema tööpäev läbi. Simo sihtis püüdlikult Vene snaiprit, vajutas päästikule ja tabas teda põske. Ehkki Simo laadis püssi vaistlikult uuesti, polnud uut lasku vaja. Venelane oli surnud.
Simo kõneles veel ühest episoodist, kus leitnant Juutilainen püüdis tulemuseta tappa vaenlase snaiprit optilise sihikuga püssiga. Õige pea sai Simo korralduse see snaiper tappa. Ta jutustas:
Ükskord oli nii, et minu ülem, leitnant Juutilainen, Maroko Hirm, nagu teda tunti varasema teenistuse järgi Võõrleegionis, püüdis surmata vaenlase snaiprit, kel oli optilise sihikuga püss. See venelane oli positsioonile asunud meist 400 meetri kaugusel ning tulistas pidevalt meie suunas. Mõne aja pärast lasi leitnant mind kutsuda. Ta osutas vaenlase snaipri umbkaudset paiknemist. Meiega oli kaasas üks lipnik, kes mind duellipidamisel vaatlejana abistas. Esialgu ei pannud ma vaenlase snaiprit tähelegi. Tema asukohast paistis vaid väike kaljunukk. Hoolika uurimise järel leidsime ta kalju kõrvalt lumekuhjakese tagant. Sihtisin hoolikalt oma äraproovitud m/28-30-ga ning tabasin sihtmärki juba esimese lasuga.
Snaiper oli lahinguväljal sedavõrd hinnaline sihtmärk, et Simo reputatsioon laskurina jõudis venelasteni. Kord, kui Simo oli jällegi vaenlase snaiprile ühe lasuga (muidugi!) otsa peale teinud, proovisid venelased omakorda teda tappa. Selleks anti tema laskepositsiooni ümbrusse kaudtuld miinipildujatest. Imekombel ei saanud Simo haavata ega surma. Ta pöördus vigastamatult tagasi. Teisel korral prantsatas tema varitsuspaiga lähedale suurtükimürsk ning kild rebis tema sineli seljalt lõhki. Simo sai seljalt kriimustada ning oli mõistagi vapustatud. Vaenlase tulejuhtide suunatud kaudtuli Simo tabamiseks ei saavutanud kunagi soovitud tulemust.
Simo kinnitas, et venelased tegid suuri jõupingutusi tema tapmiseks:
Varsti hakkas raskesuurtükivägi tervituseks möirgama. Tulejuht koos oma meeskonnaga oli ligidal ja kui ma olin nende snaiprile otsa peale teinud, paiskasid nad kiirlaskekahurist minu suunas palju mürske. Minu laskepositsiooni ümber maandus ligi viiskümmend mürsku. Kõik mööda. Paljud neist paiskasid mulle liivapilvi näkku, aga midagi hullemat ei juhtunud. Leitnant Juutilainen saatis ühe mehe mind tagasi kutsuma. “Nad tapavad su ära,” ütles mees. Ma ei mõelnudki oma pesast lahkuda — vaenlase tuli oli liiga maruline.
Leitnant Juutilainen polnud ainus, kes mõistis Simo tähtsust soomlaste sõjapidamisele. Simot kasutati sageli erimissioonideks ning ülimat täpsust nõudvates lahingolukordades. Korduvalt viidi teda auto või saaniga pataljoni eri lõikudesse täitma konkreetseid ülesandeid snaiprina.
Kord öeldi staabist, et mul tuleb minna 5. kompanii lõiku hävitama vaenlase tulejuhi positsiooni, sest seal oli märgatud suurtükiväe käärpikksilma. Seal oli veel üks tulejuht, kes valmistus suurtükituld tellima. Jõudsin käärpikksilma pihta teha vaid kaks või kolm lasku, enne kui venelased avasid meie pihta suurtükkidest marutule. Kõikjal lendas mürsukilde, puuoksi ja tuhka, ent me jäime imekombel ellu. Siiski pidime missiooni katkestama. Käärpikksilm jäi seekord hävitamata.
Simo ei jätnud asja sinnapaika. Ta jätkas oma jutustust: “Veel samal päeval läksin teist teed pidi tagasi. Seekord tegin lasud ära, sest suurtükituli oli mujale suunatud. Hävitasin käärpikksilma.” Jällegi tegi Simo, mida pidas vajalikuks, võttes appi kõik oma sõdurioskused ülema korralduse täitmiseks.
Episood polnud veel päris läbi. Jutu lõpus märkis Simo, et venelased olid väärtusliku käärpikksilma kaotamise tõttu tulivihased. Ta kõneles:
Vene suurtükituli tugevnes lakkamatult ning nüüd oli see suunatud 5. kompanii elupunkritele. Üks punkritest sai otsetabamuse, aga mehed jäid ellu, saades vaid väikseid kriimustusi palgiriismetest. Oletasime, et ehkki ma olin hävitanud tulejuhi ja tema seitsmeliikmelise meeskonna, tuleb neile asendus. Nii läkski. Hüva, me kordasime kõike. Uus vaatluspikksilm lendas samuti vastu taevast, ent see oli monoskoop, mitte stereoskoop, mille me olime hävitanud päev varem.
Tapio A.M. Saarelainen "Valge snaiper Simo Häyhä", kirjastus Helios 2018
