Mihhail Gorbatšov enda valimisest peasekretäriks: surmavaikus, kui kõik mind jälgisid, ajas hirmu peale
Kui Mihhail Gorbatšov 11. märtsil 1985 kella nelja paiku hommikul Moskva lähedal asuvasse suvilasse jõudis, siis abikaasa Raissa ootas teda. Nad läksid aeda jalutama. „Mihhail Sergejevitš oli väga väsinud. Esialgu ei öelnud ta midagi.” Siis rääkis ta naisele järgmise päeva keskkomitee istungist, kus „võib tõusta küsimus sellest, et minust saab parteijuht”. Kas Raissa tõesti varem ei teadnud oma mehe kandidatuurist pärast kolme vana peasekretäri üsna järjestikust surma, küsib William Taubman raamatus „Gorbatšov".
Raissa on öelnud, et see „oli mulle täiesti ootamatu uudis. See oli … šokk”. Ja oli, nagu ta kinnitab, „üllatus ka minu abikaasale. Me ei olnud sellel teemal varem kunagi omavahel rääkinud.”
Jutuajamise lõpuks aga ütles Mihhail naisele: „Olen töötanud palju aastaid Stavropolis. Moskvas olen seitsmendat aastat. Tulin Moskvasse lootes ja uskudes, et suudan midagi ära teha, aga seni pole ma kuigi palju korda saatnud. On võimatu saavutada midagi olulist, mida riik ootab. Nagu jookseks peaga vastu müüri. Seega, kui ma tõepoolest tahan midagi muuta, pean selle ameti vastu võtma – muidugi eeldusel, et seda mulle pakutakse. Me lihtsalt ei saa niimoodi edasi elada.”
Mõndagi sellest, õigupoolest päris palju, tundub kummaline. Kas Gorbatšov tõesti ei arutanud võimalust, et temast saab Nõukogude Liidu juht, kunagi oma naisega, kellega ta rääkis ju kõigest? Kui ei, nagu ta ühes intervjuus väidab, kui ta ei rääkinud naisele Andropovi soovitusest valmistuda just selleks võimaluseks, siis kas põhjusel, et naine kardab, nagu ei suudaks ta tõusta kõrgeimasse tippu – või hoopis suudab? Tegelikult tunnistas Gorbatšov ühes hilisemas intervjuus, et naisele see mõte üldse ei meeldinud. „Kas seda on meile tõepoolest vaja?” esitas ta küsimuse. Ja jätkas: „Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb.”
Viis aastat hiljem, Moskva ülikooli kursuse kokkutulekul tunnistas Gorbatšov, et esialgu olnud ta sellele ametile vastu, sest ta „polnud veel valmis”. Aga kui see oli nii, miks ta siis manööverdas ja sehkendas nii agaralt, et seda kohta saada? Tema kõige vihasemad kriitikud väidavad, et Gorbatšovi enda reklaamitud tagasihoidlikkuse taga oli peidus võimuiha. Mis pole päris täpne. Tõsi, ta tahtis kõige kõrgemat kohta ja manööverdas, et seda saada. Aga ta ei tahtnud võimu võimu enda pärast; kui võim olnuks tema eesmärk, kinnitas ta sageli aastaid hiljem, oleks ta rahulikult võinud säilitada status quo nagu Brežnevi ajal. Ta tahtis riiki muuta, aga kas riik oli valmis muutuma? Gorbatšov kinnitab, et selle hetkeni, kui poliitbüroo 11. märtsil kell kaks päeval kokku tuli, ei olnud ta valmis isegi oma peamistele toetajatele Ligatšovile ja Rõžkovile tunnistama, et on valmis kõrgeimat kohta vastu võtma. Ta tahtis, et „kõik oleks selge”. Arvestades riigi kohutavat olukorda, vajadust teha väga palju personalimuudatusi, vajadust lühidalt öeldes „minna väga kaugele” pidi ta olema kindel, et rohkem kui „50 protsenti pluss üks” toetab teda. Kui poliitbüroos oleks olnud mingitki vastuseisu, „oleksin oma kandidatuuri maha võtnud”.
Mingit vastuseisu ei olnud. Õigupoolest ütles Gorbatšov ise Vorotnikovile varem 11. märtsil, et mitu poliitbüroo liiget on äsja helistanud ja lubanud teda toetada. „Aga teie?” küsinud Gorbatšov. „Muidugi,” vastanud Vorotnikov.
Andrei Gromõko. Foto RIA Novosti/Wikipedia
Gromõko pidas sõna. Tegelikult võttis ta esimesena sõna, kui poliitbüroo oli kokku tulnud: Gorbatšovil on „piiritu loov energia ja kindel soov teha rohkem ja teha paremini”. Ta „ei sea isiklikke huve kunagi esikohale. Ta peab alati silmas partei huve, ühiskonna huve, eelkõige aga üldse rahva huve.” Gorbatšovi iseloomustavad suured kogemused, teadmised ja sitkus. „Kahtlemata me ei eksi, kui valime tema peasekretäriks.” Tihhonov sekundeeris: Gorbatšoviga „on võimalik suhelda, temaga saab probleeme arutada, arutada kõrgeimal tasemel”. Grišin kinnitas enda loobumist: „Me ei või, me ei saa nimetada peasekretäri kohale mitte kedagi peale Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi.” Teised poliitbüroo liikmed ruttasid teda üksteise võidu kiitma. Mihhail Solomentsev (parteikontrolli komisjoni esimees): „Piiritu energiaga, laialdaste perspektiividega, uuendusmeelne, nõudlik iseloom, aga väga taktitundeline.” Alijev: „Tagasihoidlik, vähenõudlik ja vastutulelik.” Romanov: „Erudiit.” Vorotnikov: „Oskab kuulata, tahab aidata”, aga „pole just sõbralik juht”, „teab, kuidas olla nõudlik”.” Boriss Ponomarjov (veteranideoloog, keskkomitee sekretär ja rahvusvahelise osakonna juhataja ning poliitbüroo liikmekandidaat): „Mõistab sügavalt marksistlik-leninlikku teooriat.” KGB juht Tšebrikov, rääkides KGB nimel, kelle hääl olevat tema väitel „meie rahva hääl”: „Gorbatšov on seltskondlik, „oskab teisi kuulata”, „suure töövõime ja laialdase eruditsiooniga”.” Vladimir Dolgihh (keskkomitee sekretär): „Siiras, julge ja nõudlik.” Ševardnadze: „Tagasihoidlik, vähenõudlik ja vastutustundlik.” Ligatšov: „Intellektuaalselt ja kehaliselt jõuline”, „teeb tööd suure kirega”.” Rõžkov: „On kasvanud poliitikategelasena meie endi silme all”, „püüab alati minna edasi ja mitte jääda peatuma juba saavutatul”.” Konstantin Russakov (keskkomitee sekretär): „See on Mees suure algustähega.”
Lahkarvamusi ei olnud. Siis võttis sõna Gorbatšov. Kõige tähtsam olevat, et poliitbüroo on ühtne. Ta olevat kuulanud poliitbüroo liikmeid „suure põnevuse ja erutusega”. Tal polevat võimalik nende toetuseta juhi kohale asuda. Nõukogude ühiskond vajavat rohkem dünamismi, aga „me ei pea muutma oma poliitikat. See on õige, korrektne, tõeliselt leninlik poliitika. Me peaksime tõstma tempot, liikuma edasi, tegema kindlaks puudujäägid ja neist jagu saama ning pöörama pilgud veelgi selgemini meie helgesse tulevikku. Kinnitan teile, et teen kõik väärimaks partei suurt usaldust ja teie usaldust, seltsimehed.”
Keskkomitee kogunes kell viis õhtul. Ammu enne seda aega ilmusid selle liikmed kohale, sõelusid ringi kaunis marmorfuajees, ahmisid süüa ülekoormatud toidulaudadelt, vahetasid sosinal mõtteid, mis võib või ei või juhtuda järgmisena. Enamik lootis, et poliitbüroo valikuna esitatakse neile kinnitamiseks Gorbatšov, mitte mõni kõrges vanuses pretendent. Kellahelin tähistas istungjärgu algust. Kõik asusid kohtadele. Lukjanov pidi kokkutulnute eest läbi minema, et jõuda lava ääres asuva laua juurde. „Kui astusin saali,” on ta meenutanud, „jäi saal vaikseks nagu üks mees. Nad kõik teadsid, kus ma töötan, nad teadsid ka, et ma tean, kes valitakse. Surmavaikus, kui kõik mind jälgisid, ajas hirmu peale.”
William Taubman „Gorbatšov. Mees ja tema aeg“, kirjastus Varrak 2017
