Gaute Kivistik: kui valid purjus elu, siis on hästi lõbus, aga sul nagu lohiseks köiega järel suur metallvann
Saatejuhi ja meelelahutaja Gaute Kivistiku jaoks oli alkohol kunagi elu loomulik osa: „Kui käisin õhtuid juhtimas või üritusi tegemas, siis oli kõik alkoholist läbi imbunud.“ Gaute hakkas karskeks, sest joomisest sai isu täis pealkirjas öeldud põhjusel. Ta räägib koos saatusekaaslastega oma loo Evelin Kivimaa raamatus "Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?".
Kaine aeg: 9 aastat.
Millest oli abi: isu sai otsa.
1990. aastate keskpaik. Üle Eesti on teeveertesse puistatud õlleputkasid, mis on ööpäev läbi avatud. Kohila lähistel maantee ääres seisab järjekordne kiosk, õigemini laudadest kokku löödud kuur, millel on silt „Lahtine õlu“.
Gaute peatab auto kuuri juures ja astub sisse. Leti taga seisab vetelpäästekoer. Ühtegi inimest ei ole näha.
Naljatamisi uurib Gaute siis koeralt kui ainsalt hingeliselt: „Kas peremees on siin?“
„Äh-äh-äh,“ lõõtsutab koer vastu.
Gaute sõbrad on samuti autost välja kobinud ja naeravad koer-müüjat vaadates, nii et kõht kõveras.
Ehk on õlleputka peremees leti taga peidus ja teeb nalja? Gaute püüab leti taha astuda … aga see ei meeldi neljajalgsele müüjale. Koguka vetelpäästekoera kurgust kostab hoiatav urin.
Õllekraanist jooki võtta koer aga lubab. Sõbrad täidavadki purgi vahutava õllega, jätavad viisakalt raha laua peale ja ütlevad koerale „Nägemist“.
Õues peatub õlleputka ees järgmine auto.
„Kas keegi teist on omanik?“ uurib Gaute saabujatelt.
„Ei, me tulime õlut ostma,“ seletavad tulijad.
„Minge siis, müüja on sees,“ soovitab Gaute lahkelt.
Täpselt nõnda see omal ajal juhtuski – seekord pole tegu mõnega neist libauudistest, mida Gaute Kivistik (46) on Kuku raadio eetrisse Rohke Debelaki nime all aastakümneid külvanud. Gaute muigab: „Selliseid asju juhtus viinavõtmisajal iga päev kümneid ja kümneid. Nalja ja põnevaid juhtumeid oli väga palju, kuigi juhtus ka kehvi seiku.“
Raadioajakirjanik ja õhtujuht Gaute on suur mees, ligi 190 cm pikk. Samasugused suured mehed olid ka tema isa ja vanaisa, kellel mõlemal polnud mingi probleem ühe õhtuga ära juua terve liiter viina. Ega see neid eriti purju teinudki, tõstis lihtsalt tuju. „Mul on alkoholitalumine geenides, viina läbi kere laskmine pole kunagi probleem olnud,“ leiab Gaute. „Aastail 1997–2007 olin ma täiesti kaine ehk kümme päeva. Sedagi ainult sellepärast, et võtsin ravimit, millega koos ei tohtinud juua. Tavaliselt olin ikka päevas vähemalt mingi õlle ära joonud.“
Gaute meelest oligi alkohol sel ajal elu loomulik osa. „Toona oli tavaline, et artistid ja teenindajad võtsid. Alkoholivaba keskkonda peaaegu ei olnudki, aina kull-kull-kull käis. Kui käisin õhtuid juhtimas või üritusi tegemas, siis oli kõik alkoholist läbi imbunud,“ kirjeldab Gaute.
Umbes 24-aastasena algas Gaute jaoks oravarattas tiirlemine. Äratuskell helises kell pool viis, et minna Kuku raadiosse hommikuprogrammi tegema. Päeval käis ta igasugu nõupidamistel ja tegi telesaateid. Ürituste juhtimine ja osa teisigi töid algas õhtul, nii kella seitsmest-kaheksast. Pärast esinemist läksid muusikud ja teisedki edasi pidutsema. Magama õnnestus tal minna näiteks kella kahe paiku öösel … aga äratuskell helises ikka pool viis.
„Paar-kolm tundi und, hommikul ärgates kallad klaasi mingi napsi ja lähed uuele ringile. Juhtus ka, et lõpetasin öösel ürituse ja tulin sealt otse hommikuprogrammi tegema,“ nendib Gaute. „Et seda kõike jõuda, valasingi endale jälle pitsi ja niimoodi tiirutasin. Kui oled noor, siis tervist on ja masinavärk toimib. Lõpus tarvitasingi alkoholi nagu stimulanti, et ennast käimas hoida. Alkohol ärgitas igasugu mõtteid ja plaane. Looming jookseb väga hästi, kui oled vindine, aga kasu sellest ei ole, sest unustad kõik ära. Raiskab lihtsalt mootorit.“
Autoroolis läheb Gautel veel kaua aega, enne kui kaine peaga sõidetud kilomeetrid ületavad purjuspäi sõidetuid. Konjakit trimpas ta näiteks tumedast kaljapudelist, siis ei vaadanud linnaliikluses keegi imeliku pilguga. „Esimesed kümme aastat oma autojuhikarjäärist ei sõitnud ma tõenäoliselt kordagi kaine peaga. Mul ei muutunud joomisest midagi, liiklesin hästi rahulikult ja korralikult. Kord sõitsin autoga Tartust Tallinna ja jõin tee peal ära pudeli viina. Politsei pani mind puhuma, mõõtis selle pudelitäie peale mul 0,1 promilli ja ütles: „Seiske tee ääres 15 minutit, teil on vist jääknähud.“
Pika pummeldamiskarjääri jooksul kukkus Gaute mäluauku haruharva. Tavaliselt lõppes lihtsalt jook enne otsa. Suutis ta ju kõrri kallata nõnda kolossaalseid koguseid, mis Venemaa-reisi ajal avaldasid muljet isegi po stakanu viina kummutavatele kamraadidele.
Paaril korral, kui ühtekokku sattusid väsimus, lõppematu joogitagavara ja eriti hea seltskond, tekkisid tal siiski mõned mälulüngad. Millest võis nii muuseas osa saada kogu Eestimaa.
Gaute ujub viinalainetel koos sõbraga, kellega ta teeb Kukus hommikust raadiosaadet. Vahepeal käivad-teevad napsitajad hommikuprogrammi ära, siis võtavad sõbra kodus viina edasi, kuni kustuvad magama. Üles ärgates on mõlemad ehmunud: mis nüüd saab, me ei käinudki hommikul tööl!
Gaute võtab südame rindu, helistab Kuku raadio peatoimetajale Harri Tiidole ja hakkab vabandavaid sõnu ritta seadma.
Tiido kuulab, kuulab … kuni pahvatab: „Kuulge, aitab nüüd küll sellest joomisest, jätke järele! Te ju käisite hommikul ja tegite saate ära. Vaadake, et te homme ka teete!“
Gaute arutleb: „Kui sul on töö, mida saad teha nii, et joomine mõjutab seda niivõrd vähe, siis on sul võimalik kaua aega kohutavalt palju juua, nii et ei teki mingit tagasilööki. Sa ei jää oma positsioonist ilma, võid ringi ratsutada, samal ajal endale joomisega pidevalt kahju tehes. Tudengina tegi tihti viinavõtmisele lõpu see, et kõigil sai raha otsa. Kui raha lõppes, siis aitasid tükk aega veel ideed ja kui need ka enam ei aidanud, siis tuli ikka joomisele vahe sisse. Aga kui sa suudad normaalsel töökohal töötada, siis on viin ju äärmiselt odav, võrreldes muu toidukorvi ja hobidega. Kui sa ei käi kallites kõrtsides, siis võid kuupalga eest osta sadu liitreid alkoholi ning jääb veel üle kõigeks muuks.“
Ühe karmi joomaperioodi kõrghetkel tahtis Gaute paugupealt joomist lõpetada. Paar päeva hiljem juhtus kentsakas lugu.
Kaine Gaute tiksub üksinda kodus. Sõber tuleb külla. Mehed räägivad juttu, mängivad kitarri.
„Ma käin vahepeal duši all,“ poetab sõber.
„Teen siis seni kotlette,“ pakub Gaute. Ta küpsetabki kotletid valmis, võiks mugima hakata … aga sõber ei tule ega tule duši alt välja. Gaute ootab veel natuke, hüüab jokutavat sõpra – ikka ei midagi.
Läheb siis vaatama: duširuum on pime ja täiesti kuiv, seal ei ole ühtki hingelist.
Gaute mõistab: mitte keegi ei ole talle külla tulnud. Ta on kogu aja olnud üksinda.
Tagantjärele teab Gaute: „Ma ei olnud paar päeva tilkagi viina võtnud ja tuligi deliirium. Aga see oli mõnus deliirium, koos sõbraga pilli mängida ja talle süüa teha.“
Teine kord ööbis Gaute koos sõbraga majas, mis seisis Tartus Tähtvere pargi ääres.
Hommikul teevad mehed rõdul rahulikult suitsu ja mõtisklevad. Gaute vaatab, et nende poole jalutab … elevant?! Tähtvere pargis???
Sõber ei ütle midagi.
Gaute on samuti vait.
Mehed tõmbavad suitsud lõpuni, tegeledes oma mõtetega. Elevant jalutab mööda.
Viimaks vaatavad sõbrad teineteisele otsa.
„Kas sa nägid ka?“ küsib Gaute.
„Nägin küll,“ vastab sõber.
Gaute muigab: „Korraks mõtlesin, et näen hallutsinatsioone. Tegelikult tuli hiljem välja, et seal lähedal peatus parajasti tsirkus, kust oligi elevant minema kõndinud.“
„Ma ei ole alkoholitarvitamise vastane. Kui korralik töömees tahab nädala lõpus käe maha panna, mis siis teha, see on tema meelelahutus. Kõik ei mahu ju teatrisse ega kinosaali. Keegi peab viina ka võtma,“ sõnab Gaute. „Minul sai lihtsalt isu täis. Kui valid purjus elu, siis on sul hästi lõbus, aga samal ajal on sul nagu köiega järel lohisemas suur metallvann, mida sa vead kaasa kõigile oma toimetustele. Kogu aeg on sul lisaraskus kaasas. Kainena ei jõuaks seda vedada, aga purjuspäi jõuad. Aga siis mõtled, et milleks seda raskust üldse on vaja kaasa vedada.“
Evelin Kivimaa "Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?", Menu Meedia ja Rahva Raamat 2018
Raamatu esitlus toimub esmaspäeval, 29. jaanuaril kell 18.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Kõik huvilised on oodatud!
