Gorbatšovi tõus peasekretäriks 1985: võimuvõitluses oli tähtis saada välisminister Gromõko toetus
1985. aasta märtsis NLKP keskkomitee pesekretriks tõusnud Mihhail Gorbtašov nägi Moskvasse tööle edutamise järel peasekretär Leonid Brežnevi surma 1982. aastal, peasekretär Juri Andropovi surma 1984. aastal ja peasekretär Konstantin Tšernenko surma 1985. aastal. Olukord teovõimetute juhtidega oli muutunud piinlikuks, kuid 54aastase Gorbatšovi kõrval ihka ka mitu vana meest saada Tšernenko järglaseks, kirjutab William Taubman raamatus „Gorbatšov".
0. märts 1985 oli pühapäev, aga Gorbatšov tuli töölt koju alles õhtul. Varsti pärast seda helistas talle kui teisele mehele Kremlis doktor Tšazov ja kandis ette, et Tšernenko suri kell 19.20. Tšazov oli teavitanud ka KGB juhti Viktor Tšebrikovi. Gorbatšov võttis ühendust kahe vanema kolleegi, peaminister Tihhonovi ja välisminister Gromõkoga ning veel keskkomitee üldosakonna juhataja Klavdi Bogoljuboviga ja kutsus poliitbüroo samaks õhtuks kella kümneks erakorralisele koosolekule.
Gorbatšov oli kindel, et mitu poliitbüroo kolleegi hellitab lootust saada Tšernenko järeltulijaks. Peale Grišini (70-aastane) ja Romanovi (62) lootis tema arvates seda ka varsti 80-aastane Tihhonov ning ka „äärmiselt tühist” Gromõkot vaevas „vastupandamatu võimuiha”, ehkki ta oli juba peaaegu 76-aastane.
Andrei Gromõko aasta enne kirjeldatavaid sündmusi. Foto RIA Novosti/Wikipedia
Gromõko asetäitja välisministeeriumis Georgi Kornijenko väitel ei pidanud tema ülemus Gorbatšovi tõsiseks riigimeheks ja oli seetõttu liitunud Grišini ning Tihhonoviga, et püüda teda takistada juhtimast Tšernenko haiguse ajal poliitbüroo koosolekuid. Hiljem, 1989. aastal, kui Gorbatšovi liitlane Jegor Ligatšov oli pöördunud tema vastu, väitis Ligatšov, et Gorbatšovi valimine Tšernenko järeltulijaks põhjustas tulist vastuseisu. Tegelikult aga poleks võimuvahetus saanud veel libedamini kulgeda: kõik teised pretendendid mitte üksnes ei rivistunud Gorbatšovi selja taha, vaid asusid ka uue liidri ees lipitsema, oli ju nende saatus nüüd tema käes.
Poliitbüroo koosolekuruum asub vanas tsaariaegses senatihoones, kollaste seintega kolmnurkses ehitises kohe Kremli müüri ääres teisel pool Punasel väljakul seisvat Lenini mausoleumi. Toa ühes otsas olev uks viib niinimetatud pähklipuusaali (sest selle seinad on kaetud pähklipuupaneelidega ja samast materjalist on ka mööbel, kaasa arvatud suur ümmargune laud), kust omakorda pääseb peasekretäri kabinetti. Poliitbüroo täisliikmed kogunesid traditsiooniliselt pähklipuusaali võrdlema oma seisukohti enne ametlikku koosolekut kõrvalruumis. Koosolekuruumi teisest otsast pääses poliitbüroo ametlikku vastuvõtutuppa, mida hüüti riieteruumiks, sest sinna kogunesid liikmekandidaadid ja keskkomitee sekretärid ootama, kuni saabuvad vanemad kolleegid eesotsas peasekretäriga. Seejärel tervitas kaks seltskonda teineteist, nii et iga mees surus kõigil teistel kätt, mille kohta Nikolai Rõžkov on öelnud: „Nagu kaks jalgpallimeeskonda enne mängu.”
Gorbatšov kutsus koosoleku 10. märtsil küll kokku, aga ei istunud demonstratiivselt eesistuja kohale. Puudus kolm poliitbüroo täisliiget. Üks neist, Ukraina parteijuht Vladimir Štšerbitski oleks samuti võinud olla üks pretendent, aga tema oli Nõukogude ülemnõukogu delegatsiooniga Los Angeleses ja ehkki ta sõitis viivitamatult kodumaale, jõudis ta tagasi alles siis, kui Tšernenko järeltulija oli juba valitud. Kasahstani parteijuht Dinmuhhamed Kunajev saabus Alma-Atast 11. märtsil nagu ka Vene Föderatsiooni peaminister Vitali Vorotnikov, kes oli käinud Jugoslaavias. Gorbatšov teavitas vanemaid kolleege Tšernenko surmast, paljud viimastest kuulsid esimest korda täpsemaid üksikasju tema haigusest (kopsupuhitus, mida süvendasid kopsukelmepõletik ja kopsupõletik, ning südamepuudulikkus), millest varem suvatseti informeerida ainult siseringi. Kui nendega liitusid nooremad kolleegid, kordas Gorbatšov kurba uudist. Kõik tõusid vaikseks leinaseisakuks. Nüüd oli vaja kutsuda keskkomitee liikmed Moskvasse valima uut parteijuhti: Ligatšov, Bogoljubov ja kaitseminister marssal Sergei Sokolov said ülesande teha vajalikud ettevalmistused.
Järgmiseks oli vaja moodustada matusekomisjon. Varem nimetati selle esimeheks alati uus peasekretär. Järgnes pikk vaikus. Lõpuks oli Moskva parteijuht Grišin see, kes ütles: „Milleks rohkem viivitada? Kõik on ju selge. Las see olla Mihhail Sergejevitš.” Nii tunnistas Grišin lüüasaamist võitluses, mille ta oli alles äsja algatanud.
Sama kehtib Gromõko kohta. Andropovi siseringi kuulunud Kremli titaani Gromõko kahtlused seoses Gorbatšoviga tähendasid seda, et Gorbatšov pidi võitma ta enda poolele. Õnneks oli Gromõko tervis juba hakanud järele andma – isegi sedavõrd, meenutab Kornijenko, et ta minestas mitu korda poliitbüroos, välisministeeriumis ja isegi Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Seepärast oli ta loobunud unistusest saada parteijuhiks ja püüdles Brežnevi surmast saadik nimelise riigijuhi st kummitempli osas olnud NSV Liidu ülemnõukogu esimeheks. Andropov seda kohta Gromõkole ei andnud, samuti mitte Tšernenko, arvatavasti seepärast, et seda ihkas ka kaitseminister Ustinov. See tähendas, et Gromõkol olid Gorbatšovi toetades oma huvid mängus.
Gorbatšov õhutas Jakovlevi otsima võimalusi tehinguks Gromõkoga. Juba enne Tšernenko surma oli edaspidi Gorbatšovi usaldusaluseks nõuandjaks saanud teaduste akadeemia idamaade instituudi toonane direktor Jevgeni Primakov pöördunud Gromõko poja, Aafrika instituudi direktori Anatoli poole ning küsinud mitte just kõige taktitundelisemalt, kas tema isa tahab saada peasekretäriks. Vanem Gromõko tunnistas pojale, et on liiga vana ja haige. Tema esimene valik parteijuhi kohale oli tegelikult Aserbaidžaani parteijuht Geidar Alijev, aga ta ütles ka ise: „Ühest Stalinist [kes nagu Alijevgi oli pärit Kaukaasiast] on küllalt.” Gromõko arvates oli Gorbatšovil „liiga vähe kogemusi”, aga ta oli valmis nimetama teda järgmiseks juhiks, kui aeg on küps. Anatoli Gromõko edastas selle kõik Jakovlevile, lisades nii taktitundeliselt, kui oskas, et isal poleks midagi selle vastu, kui ta saaks riigipeaks. Gorbatšovi vastus, mille tõi Jakovlev, oli ettevaatlik, aga selge: „Mul on alati olnud hea meel Andrei Andrejevitšiga koos töötada ja teen seda rõõmuga ka tulevikus sõltumata sellest, mis positsioonil tema ja mina oleme. Samuti öelge talle, et ma oskan lubadusi pidada.”
10. märtsi õhtul tahtis Gorbatšov Gromõkoga rääkida, enne kui poliitbüroo kokku tuleb. Ta sai Gromõko telefonitsi kätte Šeremetjevo lennujaamast, teavitas teda Tšernenko surmast ja leppis kokku, et nad kohtuvad pool tundi enne poliitbüroo istungit. „Arvan, et peaksime jõud ühendama,” ütles ta Gromõkole. Viimane sõnas, et on nõus. „Seega oleme kokku leppinud,” tõdes Gorbatšov.
Pärast Grišini järeleandmist tegi Gorbatšov arutelule, kes peaks olema järgmine liider, lühikese lõpu. Ta soovitas poliitbürool mitte kiirustada, öeldes, et keskkomitee pleenum on kavandatud kella viieks õhtul järgmisel päeval ja sellele eelneb poliitbüroo koosolek algusega kell kaks. „Nii on kõigil kogu öö ja pool järgmist päeva aega kõik läbi mõelda ja läbi kaaluda.” See oli julge käik. Kui oli veel tema kandidatuuris kahtlejaid, võis see anda neile aega organiseeruda. Aga tagamaks, et seda ei juhtu, tegid Gorbatšov ja tema abid peaaegu kogu öö palavikuliselt tööd. Kui kolleegid poliitbüroost olid koju läinud, jäi Gorbatšov Kremlisse. Keskkomitee töötaja ja samuti Moskva ülikooli vilistlane Anatoli Lukjanov töötas kogu öö (tehes hommikul pausi ainult selleks, et habet ajada) keskkomitee pleenumil esitamisele tuleva kõne kallal. Teised Gorbatšovi-meelsed keskkomitee töötajad, kellele öösel helistati, nagu näiteks Gorbatšovi abi ja Jakovlev, tulid järgmisel päeval tööle varahommikul. Ligatšov rääkis oblastite parteisekretäridega, kui need hakkasid üle kogu riigi kohale jõudma. Kuna tema ja Gorbatšov olid suurema osa neist viimase kolme aasta jooksul ametisse määranud (vahetades välja Brežnevi-aegsed veteranid), ei pidanud Ligatšov neid kuigi pikalt veenma. Sama kehtib ka Rõžkovi kohta, kes töötles keskkomiteesse kuuluvaid kõrgeid valitsusametnikke. Nood olid juba veendunud, et – nagu üks neist Rõžkovile ütles – „kahest korrast on küllalt. Meie mõnd vanameest toetama ei hakka.”
William Taubman „Gorbatšov. Mees ja tema aeg“, kirjastus Varrak 2017
