Kohvimasina taltsutamine

Tramm on rööbastel sõiduk, samuti järjekord, millel lõppu ei paistagi. Olen kohvikus ettekandja ka trammiajal, kui inimesed tulevad lõunale ja iga minut loeb!

Kõige keerulisem on kohvimasin. Vaatan seda õudusega: kaks aparaati, üks kohvi peenestamiseks ja teine valmistamiseks, peal hunnik nuppe, konksud ja tilad…

“Oi, see pole midagi keerulist,” hüüatab Kristjan (Kristjan Pukki on Revalis teenindaja ja turunduse praktikant – L. A.). “Mis kohvi sa tahad teha? Latte? Latte on espressopõhja peal. Võtad selle käpa, vajutad vasakpoolses reas seda nuppu…”

Ta käed käivad nii kiiresti, et tunnen end nagu Lollike Ivan vene muinasjutust. Ainult et mul on seljas ettekandja vormirõivas ja rinnas silt “Õpilane”. Kell on 9 hommikul ja järgmised kuus tundi töötan Tallinnas Müürivahe Revali kohvikus.

Juba haarab Kristjan kannu, et vahustada piima, ja nendib: “Vot piima vahustamist ma ei saa sulle õpetada.”

Tohoh?

“See on omaette kunst, pead tunnetuse käe sisse saama. Vaata, piim ei tohi hakata käes karjuma. Me ei tee seatappu!”