Põhja-Korea põgeniku lugu: nägin teistsugust maailma, kus võõrad aitasid ainult selle pärast, et nii oli hea teha
Hyeonseo Lee lahkus 17aastasena öösel salaja Põhja-Koreast, et külastada isa sugulasi Hiinas ja tulla tagasi. Kuna tema äraolek sai võimudele teatavaks, ei saanud ta enam Põhja-Koreasse minna. Aastaid hiljem aitas ta Hiina kaudu Laosesse põgeneda ka oma emal ja vennal, aga enne, kui need seal Lõuna-Korea saatkonda jõudsid, panid Laose võimud nad vangi. Neiu kirjeldab raamatus “Seitsme nimega tüdruk”, kuidas juhuslikult kohatud Austraalia mees aitas tal sugulased vabaks osta.
Ema ja vend tulid öösel üle jõe Hiinasse. Kuna Hiina annab põgenikud Põhja-Koreale välja, võttis Hyeonseo Lee nad piiril vastu ja sõitis nendega liinibussidega läbi terve Hiina edelassse Laose piiri äärde. Lõuna-Korea passiga Hyeonseo Lee jäi Hiinasse, ema ja vend läksid öösel üle piiri, aga enne, kui palgatud vastuvõtja neid kohtas, jõudis Laose politsei nad arreteerida ja vanglasse paigutada. Hyeonseo Lee käis korduvalt vanglavõimudega rääkimas ja neile raha viimas, et ema ja vend saaks sõita Laose pealinna Vientiane´i ning paluda Lõuna-Korea saatkonnas varjupaika. Ema palus lisaks päästa ka oma kolm Põhja-Korest pärit kongikaaslaast. Lõpuks nõudsid ametnikud igaühe eest 700 USA dollarit trahvi. Seega kokku 3500 dollarit, aga Hyeonseo Leel polnud enam isegi söögiraha. Enne, kui tema juurde astus üks pikk valge mees, mõtles ta, et temalt on välja petetud kõik, aga tema lähedased on ikka pantvangis.
Hyeonseo Lee ei öelnud mehele, et kinni hoitakse tema lähisugulasi. Ta ei öelnud ka seda, et ta ise on Põhja-Koreast. Ta rääkis, et on Lõuna-Korea vabatahtlik, kes sõitis Laosese mitte turismireisile, vaid päästma Põhja-Korea inimesi.
Hyeonseo Lee, tema ema ja venna teekond Põhja-Korea piirist läbi Hiina Lose piirini.
„Enamik inimesi jäävad siia päevaks või paariks,“ ütles pikk mees. „Aga teie olete siin olnud nädalaid, nagu minagi. Kas olete äriasjus? Olen lihtsalt uudishimulik.“
See oli esimene kord, kui valge inimene minuga rääkis. Ta silmad olid kahvatusinised ning tal oli hoolitsetud, liivakarva habe, mis hakkas halliks tõmbuma. Ta näis mind häbenevat rohkem kui mina teda. Inglise keel ajas mind segadusse. Ma ei suutnud leida sõnu. Viipasin talle, et ta lähemale tuleks ja avasin oma mobiiltelefonis inglise-korea tõlke funktsiooni.
Suhtlesime aeglaselt, mitu korda kohmetult naerdes ja rohkeid pause tehes. Rääkisin talle, et olen Lõuna-Korea vabatahtlik, kes püüab aidata viit Põhja-Korea ülejooksikut, kes olid praegu vangis ebaseadusliku sisenemise eest Laosesse. Mees näis olevat väga üllatunud ja ma nägin tema silmades valu. Ütlesin talle sõnu otsides, et Laose valitsus nõuab üüratut trahvi.
„Kui palju?“ küsis ta.
„Iga inimese pealt 700 dollarit. Ameerika raha.“
Ta sügas habet ja põrnitses mõnda aega maanteed. Seejärel tegi ta žesti, mis ütles: oodake üks hetk. Ja teise, viitamaks sellele, et peab tegema ühe telefonikõne. Ta kõndis kohviku teise otsa, helistas kuhugi ja tuli mõne minuti pärast tagasi. Ma ei oleks elu sees ette kujutanud seda, mis juhtus järgmisena. Ta toksis sõnad minu telefoni.
Korea keeles kõlas see nii: Helistasin äsja oma sõbrale Austraalias. Pärast temaga aru pidamist otsustasin teid aidata.
Muutusin valvsaks. Miks? Miks peaks üks valge, viiekümne ringis mees hoolima ühtäkki mingisuguste korealaste probleemidest, keda ta ei olnud kunagi kohanud?
Püüdsin tema näost vihjet leida. Heitsin kõrvale mõtte, et tema motiivid võisid olla seksuaalsed – arvan, et oleksin selle tema silmist välja lugenud. Otsustasin, et võib-olla teeb ta hetkelise lahke žesti, millest ta lõpuks kinni ei pea. Ütlesin enesele, et ei hakkaks midagi lootma.
„Aitäh,“ ütlesin inglise keeles. Ta näis tajuvat minu kahtlust.
Ta toksis taas minu telefoni. Seal oli kirjas: Kohtasin Tais reisides kahte Põhja-Korea naist. Nende lugu liigutas mind väga.
Ta tegi uuesti oodake-siin-žesti.
Jälgisin, kuidas ta kõndis üle tänava sularahaautomaadi juurde. Ta tuli tagasi, hoides käes paksu roheliste rahatähtede patakat.
Minu hämmastuseks pistis ta mulle pihku sadu USA dollareid. „Siin on osa trahvide maksmisele kuluvast rahast. Ülejäänu võtan välja homme.“
Kas ma nägin und? Ma nägin vaeva, et aduda, mis oli just praegu juhtunud, ja väljendada samal ajal ka tänulikkust.
Telefoni sõnaraamatu ja tõlgist kelneri abiga selgitas pikk mees, et on kaheaastasel Kagu-Aasia ringreisil. Tal oli kavas lahkuda homme Taisse, kuid ta on valmis jääma siia ja mind aitama, kui seda soovin, ning külastama koos minuga vanglat.
„Muidugi,“ ütlesin, kui ma lõpuks aru sain.
Selline lahkus ja valmidus sekkuda lõi mind täiesti pahviks. Minu järgmine mõte oli, et kui see muljetavaldav mees tuleks koos minuga vanglasse kaasa, ei peaks ma vanglaülemaga üksinda silmitsi seisma.
„Suurepärane,“ ütles ta. „Miks te ei võiks minu külalistemajja kolida? Seal on lihtsam vestelda. Hommikul läheme üheskoos vanglasse.“ Ta ütles seda väga ettevaatlikult ja sellisel viisil, et ma ei saaks tema headest kavatsustest valesti aru.
Noogutasin tummalt.
„Kui soovite, sööme hiljem õhtust,“ ütles ta. „Tooge oma kott ära.“
„Jah,“ vastasin tühjal pilgul.
Ta sirutas käe välja: „Minu nimi on Dick Stolp. Austraaliast Perthist.“
Surusin ta kätt. Ma ei olnud isegi tema nime küsinud. Ta pöördus minekule, kuid pidasin teda kinni. Küsisin lonkavas inglise keeles: „Miks te mind aitate?“
„Ma ei aita teid,“ naeratas ta häbelikult. „Ma aitan Põhja-Korea inimesi.“
Vaatasin, kuidas ta läks.
Kui astusin välja, juhtus midagi imetabast. Kogu see lukustatud ilu, mida olin siin maal näinud, kuid mis tundus olevat minu jaoks keelatud, avanes ühtäkki. Võisin tunda jasmiinilõhna, päike ja suursugused pilved tähistasid minu meeleolu. Kogu maailm oli just muutunud.
Dicki külalistemaja oli kaugelt meeldivam kui minu oma. Ma ei oodanud, et ta minu toa eest maksaks, lisaks sellele, mida ta oli just äsja teinud, aga ta maksis. Kui oled elanud kogu oma täiskasvanuelu nii nagu mina, arvutades välja isegi kõige väiksema otsuse hinna, ei olnud taolist heldust lihtne vastu võtta. Sellega kaasnes kontrolli kaotamine. Ainus, mida suutsin teha, oli öelda aitäh. Mitte kordagi ei küsinud ta midagi vastutasuks. Ma ei olnud kunagi varem kogenud taolist erapooletut heldust, millega ei kaasnenud mingit sidet ega võlga. Kui me oleksime olnud kaks üksildast korealast Hyesanist, kes saavad Laoses kokku, või kaks noort inimest vanade inimeste hulgas, oleksin seda impulssi ehk mõistnud. Ent Dicki lihtne lahkus ei pööranud tähelepanu ei vanusele, rassile ega keelele. Mulle turgatas korraks pähe, et äkki ta on nii rikas, et raha ei tähenda talle suurt midagi, kuid hiljem sain ma teada, et Dick ei olnud rikas mees.
Õhtusöögi ajal istusin Dickiga lauda, kus oli veel viis inimest: üks viiekümnendates eluaastates Saksa abielupaar, keskealine hiinlanna, kes tegi dokumentaalfilme, ning noor tailanna koos oma sakslasest poiss-sõbraga. Kõik rääkisid inglise keeles. Mul oli väga raske teiste jutul sabas püsida, aga ma ei hoolinud sellest. Tundsin nii suurt kergendust sellest, et ma ei ole üksi. Mõistsin, et pean hakkama inglise keelt õppima. See oli maailma ühine keel. See oli pingevaba ja meeldiv õhtu. Naersin ja naeratasin esimest korda pärast Seoulist lahkumist.
Järgmisel päeval rentisime motorolleri, et sõita vanglasse. Võtsime kaasa puuvilju, toitu ja tekke.
Ta ei teadnud, et naine vanglas oli minu ema ja tema poeg oli minu vend ja et mina ise olin põhjakorealane. Aga isegi kui ta oleks teadnud, poleks see midagi muutnud. Ma tahtsin rääkida Dickile oma identiteedi kohta tõde. Ta oli selle teadmise ära teeninud. Kuid põhjakorealased kannavad maske harjumusest, mis on nii kaua kestnud, et neid on raske eest ära võtta.
Hoidsin temast kinni, kui ta rollerit juhtis.
Tee peal peatus ta sularahaautomaadi juures, et võtta välja ülejäänud raha, mis trahvidele kulus.
Minu põhilised oletused inimloomuse kohta pöörati pea peale. Põhja-Koreas olin õppinud emalt, et on riskantne ja ohtlik usaldada kedagi väljastpoolt perekonda. Hiinas olin ma elanud teismelise east alates salakavaluse abil, valetades selleks, et varjata tõde oma identiteedi kohta ja jääda ellu. Ainsal korral, mil ma inimesi usaldasin, sattusin kimpu Shenyangi politseiga. Ma mitte üksnes ei uskunud, et inimesed on isekad ja alatud, ma ka teadsin, et paljud neist on tõepoolest halvad – nad tunnevad rahuldust, kui saavad iseenda kasu nimel teiste elu hävitada. Olin näinud, kuidas koreahiina inimesed andsid vaevatasuks saadud raha eest Põhja-Korea põgenikke politseile üles. Teadsin inimesi, kellega teised inimolendid olid kaubelnud nagu kariloomadega. See maailm oli mulle tuttav. Kogu mu elu jooksul olid juhuslikud heateod olnud nii haruldased, et need jäid mällu püsima ja ma mõtlesin: kui kummaline.
See, mida Dick tegi, muutis minu elu. Ta näitas mulle, et on olemas teistsugune maailm, kus võõrad aitasid võõraid ainult selle pärast, et nii oli hea teha, ja kus kalkus oli erand, mitte reegel. Dick kohtles mind nii, nagu oleksin tema perekond või vana sõber. Isegi praegu ei suuda ma täielikult mõista tema motivatsiooni. Kuid temaga kohtumise päevast alates ei olnud maailm enam nii küüniline paik. Ma hakkasin tundma soojust teiste inimeste vastu. See näis olevat nii loomulik, ent ometigi ei olnud ma seda kunagi varem tundnud.
--------------------------------------------------------------------
Aastaid hiljem pärast pikki otsinguid meedia vahendusel kohtus Hyenseo Lee selle mehega Austraailas. Sellest liigutavast taaskohtumisest kirjutab ta raamatu lõpus.
Hyeonseo Lee “Seitsme nimega tüdruk. Põhja-Korea ülejooksiku lugu". Tõlkinud Kaido Kangur, kirjastus Helios 2017
