NSV Liit 1984: Tšernenko oli võimule saades nii haige, et sageli asendas teda võimuvõitluse kaotanud Gorbatšov
Pärast pikaaegse NLKP peasekretäri Leonid Brežnevi surma 1982. aasta novembris valitses Nõukogude liitu 15 kuud Juri Andropov, kes enne surma soovis järgmise peasekretärina näha noort Mihhail Gorbatšovi. Konstantin Tšernenko ja tema poolehoidjad lasid aga haiglast saadetud kõne tekstist selle koha kustutada, kirjutab William Taubman raamatus „Gorbatšov". Veebruaris 1984 sai NSV Liidu juhiks Tšernenko, kes suri 13 kuu pärast.
Andropovi järeltulijaks sai Tšernenko. Volski rääkis Gorbatšovile Andropovi nurjunud katsest esitada kandidaadiks tema. Volski andmetel suhtus Gorbatšov juhtunusse filosoofilise rahuga. Tõsiasi, et peale jäi Tšernenko, kirjutab Gratšov, „tuli [Gorbatšovile] ainult kasuks”. Ta olevat Gratšovile öelnud, jälle iseendast kolmandas isikus rääkides: „Pärast Tšernenko surma on Gorbatšovi valimine [peasekretäriks] paratamatu.”
See polnud sugugi kerge, nagu Gorbatšov ise hästi teadis. „Ma ei ole kohtlane,” ütles ta 2007. aastal antud intervjuus. „Ma oskasin näha, mis toimub, ma analüüsisin kõike.” Andropovi matustel nägi Gorbatšovi naine „leinajate” hulgas „mõningaid varjamatult rahulolevaid nägusid”. Kui Tšernenko oli valitud, tegi ta suuremeelselt ettepaneku, et Gorbatšov võiks asuda sekretariaati juhtima, aga peaminister Tihhonov oli vastu: „Gorbatšovi töö on põllumajandus. Kui ta [saab teiseks sekretäriks], võib see kallutada kogu sekretariaadi töö selles suunas.” Ustinov tuletas Tihhonovile meelde, et Gorbatšov on juba varemgi sekretariaati juhtinud. Kohal viibinud Vadim Medvedevi andmetel seisnes tegelik probleem aga selles, et Tihhonov ja teised ei tahtnud anda Gorbatšovile võimalust mõjutada nõrka Tšernenkot või tõusta tema võimalikuks järeltulijaks. Moskva parteijuht Grišin soovitas asja arutamise edasi lükata, mis võrdus selle päevakorrast välja heitmisega. Välisminister Gromõko nõustus. Gorbatšov istus vaikides. Ta juhtis sekretariaadi tööd edasi, aga ilma ametliku õiguseta seda teha.
Tšernenko oli peaaegu teovõimetu. Briti välisministri Sir Geoffrey Howe’i tõlk K. A. (Tony) Bishop pani 3. juulil 1984 toimunud kohtumisel tähele, et Tšernenko hingeldas ja tal oli „kümme sekundit kestnud köhahoog”. Tema näol oli „äraolev ja segadust peegeldav” ilme ja ta „luges oma ette valmistatud teksti maha katastroofiliselt halvasti”, rääkimata „puterdamisest, komistustest ja lausete katkestamisest poolelt sõnalt, et hingata”, ning lisaks „polnud ta ilmselt loetava sisus veendunud või koguni ei saanud sellest mõnikord aru”.
Paraku tähendas Nõukogude riigi juhi haigus ebameeldivusi Gorbatšovile. Tšernenko oli nii vilets, et mõnikord tuli ta kanda poliitbüroo koosolekutuppa, enne kui tema kolleegid sisse kutsuti. Kui ta oli koosolekut juhtima liiga haige, paluti seda teha Gorbatšovil, aga alati päris viimasel hetkel. „Igal neljapäeva hommikul,” meenutab Rõžkov, istus Gorbatšov „oma kabinetis nagu mõni vaenelaps … ja ootas närviliselt haige Tšernenko telefonikõnet: kas ta tuleb ise poliitbüroo istungile või palub Gorbatšovil ennast jälle asendada”. Gorbatšovi andmetel püüdis Tihhonov ebaõnnestunult ässitada Ligatšovi ja samuti sekretäri kohal töötanud Vladimir Dolgihhi tema vastu, vihjates viimasele, et temast võib ühel päeval saada hea peaminister. Pravda ei mainigi Gorbatšovi kõnet 13. veebruari 1984. aasta keskkomitee pleenumil, kus Tšernenko ametisse määrati. Pleenum teaduse ja tehnoloogia küsimustes, mida Gorbatšov ja Rõžkov ette valmistasid, lükati edasi. Samasugune saatus näis ootavat ideoloogiakonverentsi, kus Gorbatšov pidi olema peakõneleja.
Gorbatšovi väitel olevat ta siiski olnud küllalt kindel, et järgida „minu ammust põhimõtet: elu klaarib kõik asjad ära”. Siiski avaldus tema pettumus selles, kuidas ta kohtles kohmetuid provintsi parteijuhte augustis 1984 toimunud koosolekul. „Ta tegi nende elu tõeliselt raskeks,” kirjutab Tšernjajev oma päevikus. „Ta tunneb probleemi läbi ja lõhki, paremini kui nemad. Väikseimgi viga, kõige tühisemgi märk asjatundmatusest või katse teda eksiteele viia kutsusid esile ägeda reaktsiooni. Ja ta oskas seda teha nii, et rääkijast jäi tõesti rumal mulje. See oli neile iseäranis raske, sest Gorbatšov ei talunud inimesi, kes lugesid paberilt maha ka niisuguseid asju, mida nad oleks pidanud une pealt teadma.” Gorbatšov oli enda vastu sama nõudlik kui teiste puhul. Nüüd aga püüdis ta kiiresti suurendada oma toetajaskonda nii Kremlis kui ka väljaspool seda. 1984. aastal oli Vitali Vorotnikov Vene Föderatsiooni peaminister ja poliitbüroo täisliige. Gorbatšov kutsus teda, meenutab Vorotnikov, „usalduslikele jutuajamistele, justkui oleksime tõelised kamraadid”, püüdes jätta muljet „avameelsest õhkkonnast, soovist küsida sinult nõu, saada teada sinu arvamust”. Vorotnikovile „meeldis Gorbatšovi oskus inimestega sõbruneda ja võita neid oma sarmiga enda poole”. Ka Vorotnikov pöördus hiljem tema vastu ja jõudis siis järeldusele, et kõik, mida Gorbatšov pakkus, oli „näiline seltsimehelikkus ja sõprus eesmärgiga saavutada [minu] toetus”, et ta rääkis ainult „vihjete ja poolvihjetega”, mis võimaldas hiljem väita: „Noh, paistab, et olete minust valesti aru saanud.” Kui nii, siis kuidas erines Gorbatšovi käitumine enamiku poliitikute käitumisest?
William Taubman „Gorbatšov. Mees ja tema aeg“, kirjastus Varrak 2017
