Heleri lugu: ema meelest oli loomulik, et nad väimehega kaheksesi puhkama lähevad
Ema auks pean ütlema, et isa lahkumise põhjusi oskas tema mulle vastavalt mu eale ikka nii selgitada, et see mu hingele minimaalselt haiget tegi. Pealegi ümbritsesid nad koos vanaemaga mind sellise hoole ja armastusega, et ma end kunagi sellepärast alaväärsema ei tundnud. Ehe eneseohverdus oli ema poolt ka see, et ta mulle võõrasisa ei võtnud, kuigi nii silmatorkavalt ilusal naisel poleks selleks mingeid takistusi olnud. Pigem oli raske seda mitte teha.
Mu turvalisse taevasse hakkas pilvi kerkima teismeeas. Uumbes siis hakkasin aru saama, ka tänu klassikaaslaste vihjetele, kuivõrd kahvatu on minu välimus ema omaga võrreldes. Ema on väike ja haprake tänini, isa oli atleet, samuti kena. Mina olen isasse, aga paraku just selles variandis, mida looduses sugugi nii harva ette ei tule - suure kondiga. Mis näosse puutub, siis mehe ilusad näojooned naissoost väljaandes võivad anda vastupidise efekti. Minuga just nii juhtuski.
Mida täiemõõdulisemaks kasvasin, seda enam selle all kannatama hakkasin. Siin pean jälle kiitma ema, kes mulle igati sisendas, et ära kuula irvhambaid, viska peast, küll sa veel näed, kui tubli mehe leiad. Minu jaoks oli see imelik jutt, sest mingist mehest ei mõelnud ma veel lõpuklassideski. Kuna õppimisega polnud mul kunagi raskusi, mõtlesin, kuidas Tartusse veterinaariat õppima lähen.
Kuna ma esimese hooga ülikooli sisse ei saanud, jäin esialgu nagu tuule peale. Meie alevikus tööd saada polnud ja kodust mujale rännata polnud julgust. Elu sisuks oli põhiliselt lugemine ja sport, lävimine paari klassikaaslasega, kes olid samade huvidega nagu mina.
Siinkohal pean ütlema, et sellest ajast alates meil emaga enam nii sooja kontakti polnud. Tähendab, polnud ka tülisid, aga sai lihtsalt selgemaks, et oleme väga erinevad inimesed.
Naljakas oli see, et tema jaoks oli ikka teemaks mu meheleminek. Mina soovitasin, et nüüd pole tal ju mind enam vaja karjatada ja võtku käsile oma isikliku elu korraldamine. Ta nägi veel välja välja nagu alla kolmekümne ja tahtjaid oli tal endiselt. Läbi aegade imetlesid mu sõbradki ikka seda, kui vapustav ema mul on.
Ema töö juurde tuligi uus kolleeg, kes meie kanti maja ostis ja siia elama tuli. Sile vanapoiss, kui nii võib öelda, minust natuke vähem kui kümme aastat vanem. Kuna neil emaga oli tööasju ajada, siis hakkas mees sageli meil külas käima. Osutus meeldivaks ja huvitavaks vestluskaaslaseks, nii et mul polnud midagi temaga lävimise vastu.
Olin väga imestunud, kui ema vihjas, et meist võiks kena paar saada. Ma mõtlesin, et ikka neist. Aga jäi mulje, et mida rohkem ema sellele mõtles, seda selgemat tähelepanu mees minu suhtes ilmutas. Kuna mul armastusega seni veel mingit tegemist polnud olnud, võite isegi arvata, et mu fantaasia sai tiivad, kuni tabasin end ka ise mõtlemast rohkem suhtele kui edasiõppimisele. Pealegi polnud mu valik just avar. Õieti seda polnudki.
No ja juhtuski, et peigmehe esimesest armuavaldusest pulmadeni kulus pool aastat.
Ma ei matnud oma õppimisplaane maha, aga majanduslikult kindlustatuna polnud mul nüüd õppimisega kiiret.
Mõtlesin puhtas tänumeeles, et enam paremini poleks mul minna saanudki. Hoolitsev ja armastav mees ja kena kodu. Aasta pärast sain poja emaks. Mu mees osutus lihtsalt kullatükiks, nii et elu näis kui paradiisis.
Kuna olin kodus hõivatud beebiga, siis suhtles välisilmaga peamiselt ema ja enamasti ikka väimehe seltsis. Tööasju ajamas, oste tegemas nii meil kui pealinnas, lõpuks meile autot ostmas, sellega proovisõitu tegemas... Alati lennus, tegusad ja rahul, vaimustatult mulle muljeid jagamas.
Ootasin pikisilmi aega, kui pidime kuuekuuse pojukese mu sõbranna pere hoolde jätma ja kolmekesi Egiptusesse puhkama minema. Aga saatus tahtis teisiti.
Natuke aega enne seda jäi laps haigeks. Koguni nii, et mul tuli temaga haiglasse minna ja reis ei tulnud kõne alla. Tähendab minu meelest, sest ema arvates oli täitsa loomulik, et nad väimehega kahekesi lähevad - töölt puhkused võetud, nii palju ettevalmistusi tehtud.
Seda juttu ülimalt imeks pannes jõudsin sügava solvumiseni, kui sama meelt oli ka mu mees. Aga nõnda nad läksidki, lubades mulle iga päev muljeid jagada.
Esialgu jagasidki, aga ikka napimalt, kuni nad jäid omaette. Mina ei küsinud enam midagi, kui mu mees ega ema ei pidanud vajalikuks küsida, kuidas mul ja lapsel läheb.
Kui paar kuud enne seda reisi jõudsid minuni esimesed vihjed meie imelikust perekonnast, ajas see mind vaid muigama, aga nüüd polnud rääkida enam millestki.
Kui nüüd emalt telefoni teel otse küsisin, kumma mees see siis on, sai ta täitsa vihaseks. Nimetas mind hullumeelseks ja lubas, et küll ta koju tulles mu ajud paika seab.
Aga mu ajud said aga niigi paika.
Mina ei oodanud neilt mingeid selgitusi, kui nad tagasi tulid. Mu mees ütles, et oli minusse tõesti armunud, sest mul on ilus hing, aga ajaga sai ta aru, et ta õige armastus on siiski mu ema. Nad mõlemad püüdsid oma armastusest võitu saada, aga ei suutnud.
Ebardlikult kõlas mu ema suust imestus, miks ma seda asja nii traagiliselt võtan: mul on tore laps ja temal lapselaps ja lõpuks vääris ju temagi, kes ta parimad aastad minule pühendas, oma õnne.
Minul polnud neile öelda muud kui et andku aga minna.
Rohkem polegi midagi rääkida.Nemad rändasid Soome, aga meie majja kolis üks ema tädi, armas proua. Mina tahtisn siiski põgeneda nii sellest majast kui sellest elust võimalikult kaugele. Ema vend, kes polnud õega kunagi õieti suhelnud, aitas mul Tallinnas leida nii töö kui korteri üürida.
See skandaal andis nii kohapeal kui ema suguseltsis kauaks kõneainet ja ega osatudki muud, kui ahhetada.
Emaga ei rääkinud ma kaks aastat, kuigi tema püüdis minuga suhelda. Lapsega kohtumisi ma neile ei keelanud.
Tõeliselt naljakas puänt sellele loole oli ema läkitus enne viimaseid jõule. Selles seisis, et nad on lahku läinud, sest mees armus teisesse naisesse. Ema pakkus, et võiksime ära leppida, kuna pole ju enam millegi ega kellegi pärast tülis olla. Et mis parata, armastus on julm.
On ju võimalik tõesti, et aeg parandab haavad, aga ma ei tea, millal.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
