Karola lugu: isa lootis, et mu uhke ema teda iialgi otsima ega paluma ei tule
Muidugi hakkab iga laps mingis eas küsima, miks tal isa pole ja kus ta on... Mina pärisin seda umbes nelja-aastasena, kui teised lapsed seda minult pärisid. Ema ütles täiesti rahulikult, et isa on nii kaugel, et ei saa meie juurde tulla. Päris aru ma sellest küll ei saanud, aga rohkem küsida ei osanud. Pealegi isa puudumise pärast mind mitte kunagi ei narritud ega tõrjutud ei lapsena ega hiljem koolis. Ega ma polnud kaugeltki ka klassis ainuke selline. Seega mina rohekm isa-teema vastu huvi ei tundnud.
Minu suhtlemises emaga polnud iialgi märgata, et see teema talle negatiivset mõju oleks avaldanud. Tegelikult armastasin ma vanaisa nagu isa ja alles pärast tema kadumist hakkasin mõtteid mõlgutama sellest, kuidas selle asjaga ikka konkreetselt võib olla. Juba gümnaasiumi ajal küsisin kord vanaemalt, kas tema tundis mu isa, kes ta ja kus ta ikkagi võiks olla. Juba loomult sõnakehv, vastas vanaema, et sellest on õigus rääkida vaid emal ja küll ta seda ka ükskord teeb, kui õigeks peab.
Oli ootamatu, kui ema mu gümnaasiumiõpingute lõpus ise rääkis, et isa oli tema koolipõlve suur armastus, aga jättis ta maha just pärast kooli lõppu. Kadus nagu vits vette ega teatanud enese kohta enam midagi. Ema teda ei otsinud ka, kuigi ootas temalt last. Hiljem kuulis ema, et mu isa läks Rootsi õppima ja oma sealsete sugulaste juurde elama. Ilmelt ta jäigi sinna.
Lõpetuseks ütles ema, et kui soovin, võin isa ju ise otsida ja et tema ei heida mu isale midagi ette.
Esialgu pärast seda jutuajamist mõtlesin isa peale sageli, aga aja kulgedes üha vähem. Tegin millegipärast lihtsa järelduse, et tegelikult oli isa siiski reetur, ja olin ema üle seda uhkem, et tal jätkus väärikust juhtunuga omal jõul toime saada.
Pärast kooli lõpetamist õppisin paar aastat Tartus majandust, aga tõsise suusatrauma tagajärgede ravimiseks kulus üle aasta ja pärast seda ma ülikooli tagasi enam ei läinudki. Tollal elasime emaga juba maal tema kadunud vanemate talus. Kuna raha nappis, oli vaja kiiresti töö leida. Varsti aitas selle saada üks isa sugulane Tallinnas. Vaatamata diplomi puudumisele tunnistati mind päris sobivaks. Seltskond võttis mu kiiresti omaks. Esialgu sai mu juhendajaks üks Samuel, minust aastat kolm noorem, aga juba hinnatud tegija. Ta oli üllatavalt sõbralik ja aval ja saime temaga aasta jooksul päris sõpradeks.
Meil oli hämmastavalt kokkulangev maailmavaaade. Omamoodi liitev oli ilmselt seegi, et tema kaotas ema pärast põhikooli lõppu ja kasvas ainult koos isaga, seega ka üksivanema üksiku lapsena. Varsti olin sage külaline nende ilusas kodus. Sami isa oli niisama lahe kui ta isegi. Selliste kohta ütleb rahvas, et muhe mees. Sam sobis hästi ka mu emaga. Sinnamaani võisin tõdeda, et minul oleks küll patt millegi üle kurta – nii vanemate kui sõprade kui elukäiguga oli mul ju tõeliselt vedanud.
Kui mu ema ütles Samile, et toogu oma isa ka ükskord maale, oli viimane selle kutse peale hästi rõõmus. Tema olla kavatsenud, et palub ennast meiega ükskord kaasa, aga polnud söandanud. Ja nüüd siis enne ühte jaanipäeva sai see sõit teoks.
Nii palju, kui ma mäletan, siis emal oli paar austajat, kes ilmselt pikemale suhtele lootsid, aga ema oli kõigi vastu lihtsalt külalislahke, ilma mingi märgita sellest, et ta kellegagi kooselu plaaniks. Kunagi ülikooli ajal ma mainisin, et oleks tore, kui ta endale veel teekaaslase leiaks, sest mul ka ju muretum, kui ta päris üksi poleks. Aga tema vaid muheles, et pole iial isegi mõttesse tulnud oma elu veel mõne võõra mehega siduda.
Sami isast olin talle palju head rääkinud. Kui ta juba kohal oli, siis esimestel hetkedel oli kuidagi imelik jälgida, et mu nii rahulik ema justkui heitunud oli ega leidnud oma tavalisi sõnu külalise tervitamiseks. Kohmetunud oli Sami isa ka, aga see mulje kadus ruttu ja läks mul ka meelest. Veetsime hilisõhtu ja öö kalastades. Pärast lühikest und keskhommikul lauas istudes teatas Sami isa vabandades, et tema peab pealinna tagasi sõitma, kuna töö juures on tekkinud ootamatu olukord. Kahju muidugi, aga mis parata. Sam jäi, aga isa sõitiski ära. Meie kolmekesi seda teemat enam ei arutanud.
Ükskord helistas ema mulle ja palus, et tuleksime tingimata Samiga nädalavahetusel maale, sest tal oleks hädasti abi vaja. Abi pärast polnud ta kunagi helistanud – nüüd pelgasin, et äkki on midagi halba ta tervisega. Loomulikult lubasin, et tuleme, sest olin Sami käest juba nõusoleku saanud.
Kohale jõudsime soojal septembriõhtul veidi enne loojangut. Ehmatasime mõlemad, sest hoovil seisis Sami isa auto. Olime lausa keeletud, kui meie mõlema vanemad lauas istusid ja vestlesid. Kui olime samuti istunud, pomises Sami isa, et tal on midagi öelda.
Pärast rääkisime Samiga palju sellest, et mõlemal meist käis sel hetkel läbi pea sama mõte: kas tõesti nii kohe, esimesest pilgust, teineteises „selle õige” äratundmine? Me kumbki poleks oma vanematest seda iial uskunud.
Juba esimese natuke kobamisi lausega lõi aga Sami isa maakera keset panni, öeldes mulle otse silma vaadates, et ta on minu isa. Ja et ta tunnistas mu emale ja nüüd mullegi, et tõesti pani ta omal ajal plehku sõna otseses mõttes, kõige puhtamas hirmus nagu poisike, et kui nüüd kohe abiellub, siis ongi elu läbi. Veelgi enam – ta lootis, et mu uhke ema teda iialgi otsima ega paluma ei tule. Ja nii ka läks. Ta kinnitas, et ei teadnud, et ema minu-ootele jäi, aga et oleks haledast haledam nüüd kinnitada : „Oh, oleks ma teadnud.” Lõpuks ütles isa, nad emaga on omavahel kõik sirgeks rääkinud, ja on meie otsustada, kuidas seda omaks võtta ja edaspidist suhtlemist kujundada.
Ma ei oska kirjeldada kogu seda emotsioonide möllu ja hilisemaid vestlusi emaga. Tema oli saatuse sellise käiguga rahul. Jutustas, kuidas nad kahekesi kohtusid. Isa oli paar aastat pärast pagemist abiellunud Rootsis tubli eestlannaga ning teenis ja elas hästi. Ta ei teadnud mu ema elust ja minu olemasolust midagi, aga tahaks nüüdsest olla ka minule isa sel määral, kuidas talle võimaluse anname.
Uurisin, kas emale teeb haiget, kui suhtlen isaga, kel tema vastu enam tundeid pole. Oli kergendav ja usutav, kui ema kinnitas, et kõik, mis oli, on ammu jahtunud, hajunud, möödunud... Ema lisas, et temal oleks küll hea meel, kui suudaksin isa omaks võtta.
Sellele elukurvile järgnenud aastatel oleme õnnelikud igaüks omamoodi. Sam sai hiljuti kolmkümmend ja tal on üks hästi aktiivne pruut. Aga kui mina ussitan teda naist võtma, naerab tema, et lastagu tal veel natuke aega poisike olla, millest pole veel küllalt saanud. Minul ka veel aega on tõsise kooseluga.
Vahel tuletame Samiga meelde, kuidas üks meie eakam kolleeg vahel meie kohta märkis, et kõike arvavad ja teevad ühtemoodi nagu õde ja vend.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
