Heinrich Himmleri salastatud kõne juutide hävitamise kohta, 4. oktoober 1943
Värskelt eesti keeles ilmunud raamatus „50 kõnet, mis muutsid maailma“ ilmus ka Heinrich Himmleri salastatud kõne juutide hävitamise kohta. Kogu salastatusest hoolimata lasi ta ise kõne linti võtta, isegi katkestades korraks kõne, et kindlaks teha, kas lindistus töötab. Hiljem langesid need lindid USA militaarjõudude kätte ning säilitati tõendusmaterjalina natside sõjakuritegudest.
Kõne illustreerib natside genotsiidiprojekti järk-järgulist arengut. Saksa juutide ametlik tagakiusamine ning kontsentratsioonilaagrite rajamine „riigivaenlaste“ kinnipidamiseks algas peagi pärast Hitleri riigikantsleriks nimetamist 1933. aastal.
Natsiparteis endas viidi 1934. aastal läbi sisemine puhastus ning 1935. aasta septembris vastu võetud Nürnbergi seadustega võeti juutidelt ja teistelt „mitte-aarialastelt“ õigus Saksa kodakondsusele.
Kristallööl 1938. aasta novembris lõhuti, rüüstati ja põletati juutide ärisid. Kontsentratsiooni-laagritest said hävituskeskused 1942. aastal toimunud Wannsee konverentsi järel, kus natside juhid arutasid kõigi Euroopa juutide hävitamist – „Lõplik Lahendus Juudiküsimusele“.
„Ma räägin…juudi rahva hävitamisest.“
4. oktoober 1943, Posen (Poznan), Poola
„Tahan teie ees mainida üht väga keerulist teemat, tehes seda täiesti puhtsüdamlikult. Seda tuleks meil omavahel arutada, kuid siiski ei räägi me sellest kunagi avalikult. Just nagu me ei kõhelnud juunis ellu viimast oma kohust, nagu käsk ette nägi, ning seina äärde panemast ja maha laskmast eksiteele kaldunud seltsimehi – millest me pole kunagi rääkinud, ega räägigi. Seda nõudis, Jumal tänatud, meie jaoks loomulik taktitunne, millest tulenes ilmselge järeldus, et me ei vestleks sellest kunagi omavahel ega ka avalikult. Kõik väristasid õudusest õlgu, kuid oli selge, et järgmine kord teeksid nad sedasama uuesti, kui see on vajalik ja seda kästakse.
Ma räägin juutide evakueerimisest, juudi rahva hävitamisest.
See on üks neid asju, mida on kerge öelda. „Juudi rahvast hävitatakse,“ seda võib teile öelda iga parteiliige. „Täiesti selge: see on osa meie plaanidest. Me elimineerime juudid, hävitame nad, tühine asi.“
Aga sealt nad kõik siis tulevad, kõik 80 miljonit sirge seljaga sakslast, ja igaüks tunneb mõnd tublit juuti. Nad ütlevad: „Kõik teised on sead, aga see siin on esimese järgu juut.“ [Kostab naeru.] Ja keegi neist pole seda näinud, pole pidanud seda läbi elama. Enamik teist teab, mida see tähendab, kui kõrvuti lebab 100 laipa, või 500 või 1000.
Himmler Dachau kontsentratsioonilaagris 1936. Foto Bundesarchiv.
Ja olles seda näinud ja – erandiks mõned nõrgad inimesed – jäänud tublideks meesteks, on meie südamed muutunud kõvaks, kuigi seda kuulsusrikast lehekülge pole kunagi mainitud ega mainitagi.
Kuna me teame, kui raske oleks olukord praegu, kui täna – igas linnas, pommirünnakute ajal, sõja ja rekvireerimiste käigus – leiduks meie seas salajaste sabotööride, agitaatorite ja ässitajatena juute.
Ilmselt oleksime sealsamas, kus 1916/17, mil juudid pesitsesid veel saksa rahva kehas.
Me oleme ära võtnud nende rikkused, ja ma olen andnud range käsu, mille obergrupperführer Pohl on ellu viinud. Oleme need rikkused andnud Reichile, Riigile. Me pole midagi neist endale hoidnud. Vähesed, kes on selle vastu eksinud, saavad karistatud käsu kohaselt, mille alguses andsin: kes võtab sealt kasvõi ühe marga, on surnud mees.
Mitmed SS-i mehed on selle käsu vastu eksinud. Neid on vähe, kuid nad surevad, ei mingit halastust!
Meil on moraalne õigus, meil oli kohustus oma rahva ees seda teha, tappa see rahvas, kes tapaks meid.
Kuid meil pole õigust sealt endale võtta kasvõi üht karusnahka, üht marka, üht sigaretti, üht käekella, ei midagi sellist, mida meil pole.
Sest me ei taha, et pärast kõike seda nakatuksime ja sureksime sama batsilli kätte, mille hävitasime.
Ma ei taha kunagi näha, et puutuksime vastu midagi räpast, et see meis juuri ajaks. Vastupidi, kus see ka üritab juuri ajada, sealt põletame selle ühiselt välja. Kuid üldiselt võime öelda: me oleme selle kõige raskema ülesande ellu viinud armastusest oma rahva vastu. Ja teinud seda nii, et meie sisimas, meie hinges, meie iseloomus pole ühtegi hälvet.“
Heinrich Luitpold Himmler (1900–1945) liitus natsiparteiga 1925. aastal ning Adolf Hitler tegi temast 1929. aastal SS-i (Schutzstaffeli ehk „kaitsemaleva“) juhi, mille ta arendas Hitleri isiklikust ihukaitsest võimsaks parteirelvaks. Saksamaal ja hiljem ka natside poolt okupeeritud riikides arendas ta välja Gestaapo (Geheime Staatspolizei ehk „riiklik salapolitsei“) ning kasutas seda halastamatut organisatsiooni, vallandamaks ennenägematu poliitiline ja antisemiitlik terror, mis koosnes spioneerimisest, massilistest arreteerimistest ja väljasaatmistest, piinamistest, hukkamistest ja veresaunadest. Temast sai 1944. aasta juulis koduvägede ülemjuhataja ning 1945. aasta aprillis tegi ta liitlastele ettepaneku tingimusteta allaandmiseks. Hitler võttis talt koheselt võimu ja andis käsu ta arreteerimiseks. Himmler kadus, kuid tabati brittide poolt Dresdeni lähedal.
Himmler pärast enesetappu. Foto Wikipedia
Ta tegi enesetapu, neelates alla suhu peidetud tsüaniidiampulli, pääsedes nii kohtumõistmisest tema keskse rolli üle rohkem kui seitsme miljoni inimese mõrvamises.
Katkend raamatust: "50 KÕNET, MIS MUUTSID MAAILMA"
