Aasta 1979: Nõukogude armee kindralstaabi ülem oli kategooriliselt Afganistani sõja vastu
Paljudel eestlastel on väga valusad isiklikud mälestused ja traumad ajast, kui Nõukogude Liit viis 1979. aastal oma sõjaväe Afganistani, et hoida seal võimul endale meelepärast juhti. Siis me ei teadnud, et selle idee vastu olid kindralstaabi ülem Ogarkov ja valitsuse juht Kossõgin. Sellest kirjutab Mihhail Zõgar raamatus „Kõik Kremli mehed“.
Too Nõukogude Liidu jaoks saatuslik sõda algas 1979. aastal. Päästikuks vägede sisseviimisele sai riigipööre Kabulis: peaminister Hafizullah Amin kukutas ja tappis Afganistani presidendi Taraki.
Leonid Brežnev elas Taraki surma, keda ta oli hiljaaegu Moskvas vastu võtnud, väga raskelt üle, ning nimetas Amini ebaausaks inimeseks. Pealegi hakkas KGB pärast Taraki tapmist ette kandma, et Amin plaanib justkui USAle ümber orienteeruda, kohtub salaja Ameerika diplomaatidega ja annab eriteenistustele korraldusi jälgida Afganistanis töötavaid Nõukogude kodanikke.
Suurelt jaolt olid need vaid Amini vastastelt lähtuvad kuulujutud. Kuid nendest piisas, et poliitbüroos hakati arutama veel hirmsamat ohtu. KGB ülem Andropov ja kaitseminister Ustinov arvasid, et edasine sündmuste käik kätkeb NSV Liidule vaenuliku režiimi kehtestamist Afganistanis. Väljapääs on vaid üks – viia sinna sisse Nõukogude väed.
Kategooriliselt oli selle idee vastu kindralstaabi ülem Ogarkov, kuid Andropov sundis ta vaikima sõnadega: „Teid kutsuti mitte selle jaoks, et teie arvamust kuulata, vaid et te kirjutaksite üles poliitbüroo korraldused ja organiseeriksite nende täitmise.“
Vägede sisseviimise vastu oli ka Nõukogude valitsuse juht Kossõgin. Ent poliitbüroo 12. detsembri 1979. aasta ajalooliselt istungilt ta lihtsalt puudus – otsus vägede sisseviimise kohta võeti vastu ühehäälselt. Sõda kestis kümme aastat, sai Nõukogude Vietnamiks ja Nõukogude Liidu lagunemise proloogiks.
Tohutut rolli mängisid muidugi ameeriklased – nad toetasid aktiivselt NSV Liidu vastu võitlevaid mudžahiide. Vabatahtlike regionaalseks värbajaks, kes sõja käigus jagas ameeriklaste raha, oli saud Osama bin Laden, kes juba 1990. aastate lõpul sai ameeriklaste vaenlaseks number üks. 1989. aastal võttis Mihhail Gorbatšov vastu otsuse väed välja viia. Kolme aasta pärast kukutati Nõukogude-meelne Afganistani liider Najibullah. Järgmised neli aastat elas ta ÜRO missiooni hoones. 1996. aastal, kui taliibid vallutasid Kabuli, tungisid nad ÜRO esindusse, võtsid kinni ja tapsid Najibullahi.
Rahvusvaheline avalikkus ei tunnustanud taliibide valitsust, kuid järgmised viis aastat nad valitsesid riiki de facto. Alles 2001. aastal taliibid kukutati – sel korral ameeriklased rahvusvahelise koalitsiooni eesotsas ja Venemaa toetusel. Muuseas, sõda Afganistanis sellega ei lõppenud.
Mihhail Zõgar „KÕIK KREMLI MEHED. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu“, kirjastus Tänapäev
