Vabadus olla püsimatu on õigupoolest vanaduse üks suuremaid eeliseid
Pensionile jäämine pole teekonna lõpp, vaid pigem võimalus. Kuigi niisugune muutus tekitab esialgu segadust ja hirmu, annab see hiljem maad rõõmule ja vabanemisele, kirjutab Ram Dass n-ö vananemise õpikus „Ikka siin“. Ta loodab, et argiste rollide hääbudes õpitakse vananedes rohkem tähtsustama hingelisi sidemeid.
Me võime loobuda ootuspärasest käitumisest ja olla pisut napakad. Mul on alati käeulatuses kaks kirjatükki, mis toovad hästi esile, mida selle all mõtlen. Esimese on kirjutanud kaheksakümne viie aastane naine Nadine Stair.
„Kui saaksin elu otsast alata, tahaksin teha rohkem vigu. Puhkaksin. Laseksin end vabaks. Oleksin lapsikum, kui olin. Ma ei võtaks kõike nii tõsiselt. Söandaksin rohkem riskida. Roniksin rohkem erinevate mägede otsa ja ujuksin rohkem erinevates jõgedes.
Sööksin rohkem jäätist ja vähem ube. Vahest oleks mul rohkem muresid, kuid väljamõeldud piinu oleks vähem. Näete, mina olen see, kes on elanud mõistlikku ja sünnist elu, tunnist tundi, päevast päeva. Oh, minulgi on olnud erakordseid hetki! Ja kui saaksin otsast alata, oleks neid mul veelgi enam. Ei tahakski õieti muud, kui lihtsalt hetki, üksteisele järgnevaid hetki, selle asemel et nii palju aastaid alati järgmist päeva oodata. Mina olen see, kes ei lähe kuhugi ilma kraadiklaasi, oojaveepudeli, vihmamantli ja langevarjuta. Kui alustaksin uuesti, oleks mul kaasas vähem asju. Kui saaksin elu otsast alata, käiksin kevadeti varem paljajalu, ja sügiseti kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karusselliga. Korjaksin rohkem karikakraid. Naudiksin iga hetke rohkem.
Teine on Jenny Josephi luuletus sellest, kuidas ta kavatseb vanaduses lõbusat veiderdamist nautida.
Pealkiri on „Hoiatus”.
Kui olen vana naine, kannan lillat rõivast
ja punast kübarat, mis ei passi kokku
ega mulle sobigi.
Raiskan pensioni brändile,
suvekinnastele, satiinkingadele
ja nendin: „Hundid söönud, lambad kadund.”
Kui väsin ära, istun kõnniteele.
Poes ampsan kõike, mida prooviks antakse,
ja häirenuppe vajutan,
klõbistan kepiga mööda aedu
ja tasa teen nooruse karskuse.
Lähen sussides vihma kätte,
korjan lilli teiste aedadest
ja õpin sülitama.
Võin kanda inetuid särke
ja minna paksuks,
süüa kilo vorsti ühe hoobiga
või nädal otsa üksnes hapukurke leivaga,
korjata pastakaid, pliiatseid, joogialuseid,
igasugu igavaid asju.
Jah, aga praegu tuleb riided selga panna,
et mitte märjaks saada,
tuleb üüri maksta
ja tänaval ei tohi vanduda,
tuleb olla eeskujuks lastele,
sõpru õhtust sööma kutsuda
ja ajalehti lugeda.
Aga vahest peaksin veidi harjutama,
et tuttavad ei ehmuks liiga ära
ega üllatuks,
kui ühtäkki olen vana ja hakkan lillat kandma.
Kui magnaat Andrew Carnegie’lt küsiti, miks ta ikka veel tööl käib, vastas ta: „Mul on meelest läinud, kuidas midagi muud teha.”
Terve elu puid tassinud Hiina vanamees vastas küsimuse peale, kas tal millestki kahju ka on: üksnes sellest, et enam pole midagi tassida. Kolm aastat tagasi käisin külas üheksakümne kahe aastasel mehel, kes tundis uhkust, et ta töörütm on ikka niisugune, nagu see oli olnud viimased nelikümmend viis aastat. Ta seadis end teistele eeskujuks ja kohtus oma klientidega iga päev, ent tahes-tahtmata märkasin ta edu juures nukrat varjundit. Taipasin, et kuigi ta suudab täita oma rolli ja tahab südamest teisi aidata, jääks ta ilma töötamiseta, millele vanadus võib iga hetk lõpu teha, tõsisesse hätta. Tema tahtmatus oma minapilti muuta oli muidugi imekspandav ja ego seisukohast vaadatuna ka mehine, kuid hinge seisukohast tegi see ärevaks.
Sellised olukorrad tekivad kartusest jääda jõuetuks ja rollideta inimeseks – hirm korrapäratuse ja tegevusetuse ees, mis saab eriti tajutavaks just siis, kui ollakse pensionil.
Sageli otsitakse ärevusest võitu saamiseks ja mingigi eesmärgipärasuse säilitamiseks endale innukalt tegevust, näiteks tehakse vabatahtliku tööd, suheldakse sugulastega, käiakse lõpututel puhkustel või tegeldakse harrastustega. Kuigi toimekus pole iseenesest halb, heidab sellele varju meeleheitlikkus, mis seda tihtipeale ajendab. Selle asemel, et tormata oma tegelike tunnete vältimiseks vaba aega sisustama, on sageli mõistlikum rahulikult võtta ja pöörata tähelepanu hirmudele, mida selline muutus nagu pensionile jäämine meis tekitab. Võiksime endalt küsida, miks me kardame tegevusetust ja milliseid tundeid me oma pideva toimekusega alla surume. Hirmudele otsa vaadates me mitte ei satu veelgi rohkem nende meelevalda, vaid leiame hoopis, et need tuginevad väärarvamustele või oletustele ja on poole hullemad kui tegelikkus, millega need seostuvad. Võime avastada, et meil on alateadlikud arusaamad, kuidas tuleks aega kasutada.
Gay Luce on öelnud: „Pärast toimekuse ja tulemuslikkuse eest saadud tunnustust tekitab rahulik eluviis süütunnet.” See suhtumine, mis on meie materialistlikule ja noorusele panustavale kultuurile omane, läheb vastuollu teadliku vananemisega – teadlikult vananedes on tarvis palju rahu, et oma tarkus üles leida.
Pensionile jäämine pole teekonna lõpp, vaid pigem võimalus. Kuigi niisugune muutus tekitab esialgu segadust ja hirmu, olen märganud, et hiljem annab see maad rõõmule ja vabanemisele. Sageli lasevad inimesed, kes on töötava kodaniku kuvandist väga visalt kinni hoidnud, oma rollist sama suure kergendusega lahti ja õpivad oma energiat suunama uuel ja üllataval moel. Mõnele, näiteks kaheksakümne kolme aastasele Florida Scott-Maxwellile, tähendab see mõnusat kohanemist oma vanaduspõlvega. Scott-Maxwell on kirjutanud: „Vanaduses oleme sunnitud hakkama saama tegevusetuse ja tühjusega, sellega, et meid ei vajata, et meil pole jõudu /…/ Kuna olen nüüd kindel, et vabadus on vanaduse suurim rikkus, on mul vana olemisega nii palju tegemist, et pelgan, et miski võiks mind selle juures segada.”
Meie kultuuris, kus põlastatakse rolle ja tegevusi, mis ei ole orienteeritud tootlikkusele, peame meie kui targad vanemad teadvustama, kust läheb piir meie isiklike väärtuste ja ühiskonnas levinud tõekspidamiste vahel. Ehkki leidub erandeid, ei saa enamik meist nende tegevuste eest, mis meid vanaduses paeluvad, tunnustust oodata: aiapidamise, lastelastega mängimise või oma elu üle mõtlemise eest ei jagata auhindu. Meeleteadlikkuse harjutamine, hirmude teadvustamine ning saavutamisele ja edasipürgimisele kulutatud elu ummikseisude lahtiharutamine ei too mingit ühiskondlikku edu. Vananedes tasub tunnustusvajadusest tasapisi lahti lasta – paljud vanainimesed ongi mulle öelnud, et ükskõiksus teiste arvamuse suhtes ja vabadus jääda iseendaks on üks vanaduse suurimaid eeliseid.
Kuna vanadusel on meile kindlasti varuks palju üllatusi, ei tohiks me hoiakud muutuda jäigaks, vaid peaksime õppima paindlikkust. Emerson kirjutab: „Rumal järjekindlus on piiratud mõistuse kiusaja.” Vabadus olla püsimatu on õigupoolest vanaduse üks suurimaid eeliseid. Võime lubada endale veidrusi ja hetke ajel otsustamist.
Ram Dass „Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga", kirjastus Pilgrim
