Pireti lugu: hommikul lahkudes oli raske teineteisele silma vaadata
Elasin kümme aastat koos mehega, keda alguses pööraselt armastasin, aga siis ikka vähem ja vähem ja lõpuks ei armastanud enam üldse. Nagu tema mindki ja mul polnud talle mitte midagi ette heita.
Tema oli meie tutvumise ajal lahutatud, aitas oma kahte last ülal pidada ja suhtles nendega ja tunnistas mulle aumehelikult juba meie suhte alguses, et lapsi ta enam saada ei tahaks. Kuuldavasti järgi elab ta pärast meie lahkuminekut tänini üksi, nii et kuidagi petetu või reedetuna pole ma end sellepärast tundnud.
Olin seega 36aastasena üksi, koos iseenesega, ja lihtsalt nentisin fakti ega mõelnud sellele, mis edasi saab.
Edasi ei saanud midagi erilist. Mul oli armulugusid, lühemaid ja pikemaid, ilusamaid ja kehvemaid. Kui möödunud aasta algul 40. sünnipäev aina lähemale tuli, tekkis mul ilmselt see, mida keskeakriisiks nimetatakse. Sel ajal abiellus teist korda ja on tänini väga õnnelikult abielus mu eluaegne sõbranna. Tihe kontakt temaga säilis, aga see polnud loomulikult enam kahe vallalise naise sõprus.
Eelmise aasta septembris pidin planeeritud puhkusele minema ja ei osanud seda vaba aega millegagi sisustada. Sõbrannaga jõime ükskord veini ja temal tuli pähe idee, et veetku ma osagi sellest ajast väljaspool kodu. Täpsemalt meie lõunanaabrite juures, kus tema mehe sõbral on majake, mida suvel välja üüritakse ja mis nüüd on ilmselt tühi. Mulle kui loodusefännile ideaalne paik, Riiast napilt poolsada kilomeetrit.
Sel õhtul jäi see veinijutuks, aga kui järgnevail päevil asja arutasime, võtsin tuld.
Kõik läks libedamalt kui kartsin. Kohale jõudsin viperusteta - väiksesse, kõikide mugavustega majakesse ilusa alevi serval, kust mereni vaid 300 meetrit. Vastu võttis mind vanaproua, majahoidja. See oli tõepoolest midagi minu jaoks. Olin tulvil optimismi.
Tegelikult polnud see küll üldse mitte mingi puhkepiirkond ja ka hooaeg oli ju lõppenud. Paaril esimesel päeval ümbrust avastades nentisin, et mere ääres askeldavad vaid mõned kohalikud kalapüügientusiastid. Neljandal hommikul teatas mu vanaproua, et peab mõneks päevaks ära jääma ja kui on soove, helistagu ma tema pojale, kelle numbri mulle jättis. Ei arvanud, et mul neid tarvis läheks ega läinudki. Aga järgmisel päeval ilmus too ise mu lävele, pakkudes kalaretke, juhul kui mulle sobib.
Sobis ülihästi, sest mul oli klassivend, kellega Kasari jõel kalal käisime. Nüüdne võõrustaja, minust kuus aastat vanem, nagu hiljem selgus, osutus ülimalt sümpaatseks.
Terve päeva püüdsime edukalt kala. Teada sain temast seda, et elab Riias, on ammu lahku läinud. Mees rääkis täitsa mõistetavat eesti keelt, sest ta lahutatud naine oli nimelt eestlanna. Suhtusin sellesse oma meelest viisaka mõistvusega, kuigi ta esimesest hetkest mu hingerahu viis.
Siis tuli ta ülejärgmisel päeval jälle ja teatas, et ema on ikka haige. Veetsime taas ilusa päeva, mis mu lõplikult neelas - üle hulga aja oli mul ühe mehe seltsis huvitav, seda enam, et ta ei ilmutanud vähimatki märki mind kuidagi võrgutada. Samas pidin pigem ise jälgima, et ma seda ise ei teeks. Ootasin nii kangesti, et ta mind kui mitte otse embaks, siis kuidagi eriliselt otsa vaataks, põgusalt puudutaks.
Järgmisel õhtul kutsus ta mind aleviku restorani. Lõin end maksimaalselt üles, mõtlesin läbi kõik strateegiad ja taktikad. Natuke hämmastas, kui ta lauas veinikaardi kõrvale jättis. Aga minu pakkumise avaldada tänu ja tunnustust külalislahkuse eest, ise tellides ja makstes, võttis malbe naeratusega vastu. Mingi raha ei omanud siis mu silmis ometi ju mingit tähendust.
Lühidalt - veetsime vapustava õhtu. Muidugi ei maksa salata, et mu hinges juba täielik tulekahju möllas. Õnneks nõustus tema mu ettepanekuga mitte hakata vastu ööd enam koju sõitma.
Tean, et käitusin nagu nälginu, kes tükikest leivakoorukest taevani kiidab. Seda, et midagi enamat see polnudki, mõistsin alles järgmisel päeval. See kõik oli nagu kuidagiviisi, tema poolt kohmakas ja kiire, igasuguse helluseta... Aga see on ju alles algus, mõtlesin ma.
Hommikul lahkudes oli raske teineteisele silma vaadata. Alles siis, kui ta läinud oli, suutsin enesele pikkamööda aru andma hakata, et kõik on minu süü - olin liiga tormakas. Kuna mu ärasõiduni oli jäänud veel viis päeva, otsustasin kõik heaks teha. Olles täiesti kindel, et tegelikult sobime, oleme teineteisele loodud - kaks üksildast, ekslevat hinge...
Aga enam ta ei tulnud. Naasis ta ema, nagu ikka vastutulelik, viisakas, ülimalt delikaatne võõrustaja. Küsis vaid, kas kõik oli hästi, ega mul pretensioone ole, soove. Ei olnud.
Kuigi teadsin oma armastatu telefoni, suutsin temaga omal algatusel mitte ühendust võtta. Ta saabus mu ärasõidupäeva eelõhtul ja kutsus randa jalutama.
Loomulikult läksin - suurte lootustega tõetunnile, et nüüd räägime kõik ausalt ära, tunnistame vigu, palume vabandust. Et nüüd ta embab mind, räägib ilusaid sõnu, teeb komplimente, saab kõigest aru, pihib ausalt, mida kardab, mida meie suhtelt ootab... Nüüd tõotame tähistaeva all, mida kõike oleme valmis teineteise heaks tegema - kaks tulevikku uskuvat hinge.
Paraku seda ei tulnud. Kuigi taust oli ülimalt romantiline, lained ja täsikuu, kujunes meie jutt tapvas asjalikkuses. Olin nutma puhkemas.
Paar tundi muudkui kõndisime ja rääkisime - inimestest, ilmas toimuvast, millel polnud meiega minu arust mitte midagi ühist.
Kuni lõpuks küsisin talt otse, mis see üldse oli ja mis meist saab. Tema nentis nagu juhuslikule võõrale bensiinijaamas teed juhatades, et ärgu ma temast valesti aru saagu – me mõlemad oleme armusuhteks juba nagu liiga vanad. Siis ei pidanud ma enam vastu ja küsisin, kas meie koos veedetud öö temas siis mingeid unistusi ei äratanud.
Ja tema vastas, et kahjuks mitte... Et just see oligi see, mis teda ehmatas - mina ei mõistnud, et temaealine mees vajab pikka häälestust nagu hea viiul!
Edasi ma loomulikult rohkem kuulasin - mitte delikaatsusest, vaid võimetusest veel ise rääkida. Ei mäleta päris täpselt, mida kõike ta rääkis. Et vaevleb hingepiinades tehtud vigade pärast ega saa senini täpselt aru, millised olid neist suuremad. Et loodab ja püüab, aga meie senine suhtlemine polnud kummalegi lootustandev. Ma ei hakanud küsima, kas vahekord minuga oli ka tema tehtud viga.
Mis mind aga kõige rohkem vapustas, oli tema ettepanek, et me siiski sidet hoiaksime, sest rääkida on meil ju paljust ja lühike aeg, mille koos veetsime, oli mõlemale huvitav. Lubasin, kuigi teadsin, et seda ei tule.
Lahkusime sõnatult ega andnud teineteisele enesest elumärki. Aga mõned päevad enne eelmist aastavahetust saatis ta mulle südamliku eestikeelse kirja. Ta kinnitas, kui head mälestused on tal minust on ja et ta loodab mind viia Riiga saluuti vaatama.
See kõik täitis mind uskumatu rõõmuga. Samas jätkus kiri, et seltskond on väärikas, sest tema tutvusringkonnas on veel mitu naist, kellest ta on alati väga pidanud ja kellega minul on kindlasti äärmiselt huvitav suhelda!
Ei tarvitse vast öelda, et loobusin sõidust ja jätsin vastamata ka tema järgnevatele sõnumitele, mida sadas veel tänavuse jaanipäevani.
Armsad naised, mulle tundub, et keskeakriis on olemas sõltumata meie heast välimusest. Aga nii õnnehetkede kui kannatuste eest, mis sellega kaasnevad, tuleb ise vastutada. Samas ma väga loodan, et mina küll kellelegi, kes mulle meeldib, ei ütle, et me olema armusuhteks liiga vanad.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
