Elu Põhja-Koreas: üks mu koolikaaslane küsis, kas ma tahaksin lipsata koos temaga üle jõe Hiinasse
“Õpetajad olid meile koolis alati rääkinud, et hiinlased on meie peale kadedad ja meist halvemal järjel. Ma uskusin seda aastaid, ehkki vastupidised tõendid olid kõikjal mu silme ees, alates külluslikest Hiina kaupadest.” Hyeonseo Lee kirjeldab raamatus “Seitsme nimega tüdruk” kohutavat elu Põhja-Koreas ja enda põgenemist sealt.
Poiss hõikas oma vastuse: „Ma tahan saada tankijuhiks.“
Meie õpetaja säras heakskiitvalt: „Ja miks sa tahad saada tankijuhiks?“
„Et kaitsta meie riiki jänki värdjate eest.“
Poiss istus uuesti maha. See oli minu viimane aasta keskkoolis ja meilt kõigilt küsiti meie karjääriplaanide kohta.
Nagu kõik sõnakuulelikud sotsialistlikud noored, rääkisime ka meie õpetajale seda, mida ta kuulda tahtis. Nii kaua, kui suutsime mäletada, oli meile õpetatud, kuidas meie Austatud Isa Juht oli pühendanud kogu oma elu inimeste teenimisele ja kui rasket koormat ta oli oma õlgadel kandnud, et kaitsta meie riiki vaenlaste eest, seega teadis isegi lasteaialaps, et õpetaja ei oleks rahul sellega, kui tõstaksin käe üles ja ütleksin: „Ma tahan saada popstaariks.“
Võiks ju eeldada, et koolikaaslased vestlesid omavahel märksa avameelsemalt tulevikulootustest ja sellest, mida me soovisime oma eluga peale hakata, ning teatud määral seda ka tehti. Kuid ajaks, mil olime valmis kooli lõpetama, olime õppinud viima enda ootusi kooskõlla oma songbun’iga. Meie valikud jäid teatud piiridesse. Need vähesed minu klassist, kes olid hea songbun’iga, valisid kas ülikooli sisseastumiseksamid või, kui nad olid poisid, läksid otse sõjaväkke. Vähestel oli võimalik tänu perekonnatutvustele leida hea töökoht politseis või Bowibu’s. Enam kui pooled õpilased minu klassist kuulusid songbun’i süsteemis „vaenulike“ kategooriasse. Nimekiri nende nimedega saadeti valitsuse kontorisse Hyesanis, kus ametnikud määrasid nad tööle kaevandustesse ja majanditesse. Üks tüdruk sellest rühmast osales ülikooli sisseastumiskatsetel ja sai sisse, kuid tal ei lubatud ülikooli minna.
Minu hea songbun tähendas, et mul oli võimalik plaani pidada. Minu unistused olid isiklikud ja tagasihoidlikud. Ma tahtsin saada akordionimängijaks. See on Põhja-Koreas populaarne instrument ja naisel, kes oskas seda hästi mängida, ei olnud elatise teenimisega mingeid raskusi. See oleks olnud minu ametlik karjäär, kuid samamoodi nagu mu ema tahtsin ka mina kaubitseda, alustada keelatud äri ja teenida raha. Arvasin, et see oleks põnev. Ma mõtlesin ka sellele, et see oleks ainus viis, kuidas tagada, et minu enda perekonnal, kui mul ühel päeval omaenda lapsed on, oleks piisavalt süüa.
Mu ema toetas täielikult akordionistikarjääri valikut ja leidis Hyesani teatrist ühe muusiku, et anda mulle eratunde. Ta ütles, et mu isa oleks olnud rahul, sest talle oli akordionimuusika alati meeldinud. See pani mind nutma.
Ma olin seitseteist aastat vana. Vaid mõne kuu pärast, jaanuaris 1998, pidin saama kaheksateist. See mõte valmistas mulle raskusi. Kaheksateistaastasena olime me täiskasvanud ja saime oma ametliku passiraamatu. Koerustükid ja väärteod, millega lapsed ehk pääsesid, muutusid pärast kaheksateistkümneseks saamist tõsisteks kuritegudeks. Ja oli üks koerustükk, mida mul oli kiusatus sooritada, enne kui oli liiga hilja.
1997. aasta talvel küsis üks mu koolikaaslane, kes elas meie lähedal, kas ma tahaksin lipsata koos temaga üle jõe Hiinasse, piiriäärsesse Changbai maakonda. Tema emal, nagu minu omalgi, olid seal ärikontaktid. Ta oli juba mitu korda üle piiri käinud, nii et ta teadis, kuidas see käib.
See mõte erutas mind. Plaanisin pärast talvevaheaega proovida kohta saada Hyesani Majanduskoolis, kus korraldati kaheaastasi kursusi. Sinna oli raskem sisse pääseda kui nelja-aastastele ülikoolikursustele. Lõpetanutelt oodati muidugi, et nad hakkaksid tööle riigi juhitud ettevõtetes, mitte illegaalses erakaubanduses. Kraadid ei kaalunud suurt midagi. Raha ja mõju olid need, mis lugesid. Ma tahtsin seal õppida ja alustada äri importkaupade müümisega. Nii et miks mitte heita Changbaile vargsi pilk peale? Changbai esindas minu jaoks äri.
Selleks ajaks oli Min-ho korduvalt illegaalselt üle piiri käinud. Noored poisid tegid seda sageli. Ta tahtis mängida teisel pool jõge elavate hiina poistega. Mõnikord, kui piirivalvurid ei vaadanud, lipsas ta üle, et külastada mu ema ärikontakte, härra Ahni ja tema naist või härra Changi, kelle majad olid seal lähedal. Kui tema seda suutis, miks mitte siis mina?
Imetlesin oma majast halogeenvalgust ja neoonsilte teisel pool jõge asuvas Changbais, mida ei tabanud kunagi elektrikatkestused. Õpetajad olid meile koolis alati rääkinud, et hiinlased on meie peale kadedad ja meist halvemal järjel. Ma uskusin seda aastaid, ehkki vastupidised tõendid olid kõikjal mu silme ees, alates külluslikest Hiina kaupadest, mida müüdi meie turul, kuni moekate Hiina äriinimesteni, kes kõndisid Hyesani tänavatel. Lõpuks avanesid mu silmad ühe asja peale, mida ütles Tädi Ilus. Ta rääkis mulle, et näljased inimesed suunduvad Hyesani, sest piirilinnades oli alati rohkem toitu.
Toit Hiinast? Kas hiinlastel oli rohkem süüa?
Näljahäda päevil oli Hyesan igal õhtul pimeduses, kuid pilved Changbai kohal kumasid alati nii paljude linnavalgustite tõttu merevaigukollaselt. Hakkasin tähele panema, et mitte ükski hiinlane, keda ma nägin, ei olnud kõhn ega vihane, näiteks nagu teisel pool jõge asuvad piirivalvurid, kes nägid oma rohelistes mundrites välja muljetavaldavad, ega ka jõe ääres mängivad lapsed. Neil läks ilmselgelt paremini – palju paremini – kui meil. See taipamine hakkas kõigutama üht minu kõige kauem vastu pidanud keskset tõekspidamist – et meie riik oli maailma parim.
Ma ei olnud mandariini keelt üldse rääkinud, kuid tundsin piisavalt hiina kirjamärke, et saada aru subtiitritest, kui need olid mõnele telesaatele lisatud. Olin nüüdseks vaadanud illegaalseid Hiina telekanaleid juba mitu aastat. Aga isegi kui ma aru ei saanud, olin ikkagi vaimustuses.
Lõuna-Korea popstaarid esinesid regulaarselt Hiina televisioonis. Artistid nagu Seo Taiji and the Boys ja tohutult populaarne poistebänd H.O.T. esinesid kiljuvatest tüdrukutest koosneva publiku ees. Ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Ma sain korea keelest aru, aga mul polnud aimugi, millest taeva päralt nad laulavad või räpivad. Nende riided, soengud ja tantsuliigutused muutsid nad minu silmis tulnukateks, liiga veidrateks, et olla huvitavad. Mulle pakkusid rohkem huvi Hiina televisioonis jooksvad draamad. Iga tegelaskuju näis elavat kaunilt möbleeritud majas, kus olid majapidajad ja autojuhid, ning köögid olid täis taolisi luksusesemeid nagu mikrolaineahjud ja pesumasinad. Minu ema pesi meie riideid jões. Kas hiinlased tõepoolest elavad niimoodi? Ma muutusin aina uudishimulikumaks.
Mu sõber oli õhinal valmis minema koos minuga üle jõe nii pea kui võimalik. Jõgi oli kinni külmunud. Eeldasin naiivselt, et ema annab mulle loa minna. Ta julgustas mind alati kõiges, mida ette võtsin. Aga kui ma temalt luba küsisin, muutus ta väga rangeks.
„Mitte mingil juhul.“
Olin nördinud: „Keegi ei saa teada.“
„Ära mitte kunagi, mitte kunagi ületa jõge,“ ütles ta. „See on tõsine kuritegu.“
„Min-ho käib.“
„Tema on liiga noor, et karistust saada. Pealegi on ta poiss ja poiss peab õppima, kuidas iseenda eest seista. Sina oled juba naine. Sa saad järgmisel kuul kaheksateist.“
Mu tuju oli rikutud. Olin ilmselt ainus teismeline maailmas, kes ei tahtnud saada kaheksateist.
„Ma ei ole veel kaheksateist.“
Ema ütles, et see ei muuda midagi. Naised pidid olema ettevaatlikumad kui mehed oma suhtumises kõigisse asjadesse elus. Teda ei olnud võimalik selles ümber veenda. Ta ütles, et ainult nälgivad vanemad laseksid oma tütrel Hiinasse minna. Minul ei olnud ühtegi ettekäänet, et teha midagi nii ohtlikku.
„Hea küll, ühel päeval ma lähen,“ ütlesin mina, üritades öelda oma viimast sõna.
„Ei lähe,“ ütles ema peaaegu karjudes. „Sa ei lahku mitte kunagi meie riigist. Kas said aru?“
Justkui minu maha rahustamiseks tuli ta päev või paar hiljem koju väga stiilse kingapaariga. „Selle rahaga, mis ma nende eest maksin, oleksin võinud osta seitsekümmend kilo riisi,“ ütles ta. Ta tahtis nii väga, et oleksin lahke ja tänulik, kuid ta ei suutnud hoiduda mind ära hellitamast.
Ma mõistan, miks ta mind keelas, kuid ma igatsesin sellegipoolest minna. Ma tahtsin näha natuke maailma ja minu jaoks oli Hiina see maailm. Kõige enam tahtsin ma näha, kas see, mida olin televiisorist näinud, oli tõeline.
Oma matil lebades mõtlesin tollest aastatetagusest ajast Anjus, mil jooksin äikesetormi kätte, et oodata hirmuäratavat daami mustas, kes pidi koos vihmaga maa peale tulema. Ma mõtlesin päevast, mil trügisin läbi rahvahulga silla all, et näha midagi, mida üks seitsmeaastane tüdruk ei tohiks kunagi näha – ülespoodud meest. Minu uudishimu oli alati olnud hirmust tugevam – mitte just hea iseloomujoon, mida omada Põhja-Koreas, kus hirm hoiab su meeled teravad ja aitab sul püsida elus. Osa minust teadis väga hästi, et üle piiri Hiinasse minek on ülimalt riskantne. Sellel võisid olla tõsised tagajärjed ja mitte üksnes minule.
Aga ma olin jätkuvalt seitseteist. Ja mõne kuu pärast pidin hakkama käima kõrgkoolis. Pärast seda ei oleks enam uut võimalust.
Hyeonseo Lee ja David John “Seitsme nimega tüdruk. Põhja-Korea ülejooksiku lugu”, kirjastus Helios
