Värvika mehe portree
Käed risti rinnal ja jalg üle põlve – nii poseeris kunstnikule noor helilooja Mart Saar. Oma loomingulisse tippu ta toona alles pürgis. See-eest armastuses oli suurelt kaotanud.
Heli isa Mart. Ka nii võiks pealkirjastada selle 1918. aastal valminud portree, mis ripub Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi püsinäitusel “Lood ja laulud”. Saarel oli põhjust naeratada, kodus ootas teda aastane tütreke, kuid tema ilme maalil tundub morn ja murtud.
Mida Saar võis mõelda, sellest annab aimu kiri, mille ta aastaid hiljem saatis oma sõbrale-ametivennale Tuudur
Vettikule. Püüdes noort Vettikut delikaatselt armuasjades aidata, tunnistab Saar: mulle paistab, et Sinu värgid on ses suhtes päris analoogilised minu mineviku omadega: kus kangem pool kangekaelselt pääle pressis kuni võiduni. Mis on aga selle tulemus? Elu on lorri aetud, lõhutud ja mürgitud. /---/ Pärast teevad lapsed selle sõlme veel rohkem umbseks ja komplitseerituks… Kui ma oleks õigel ajal oma krämplist välja rabelenud, oleks asjad korras olnud.*
