Milline oli koerte Belka ja Strelka kosmoselennu eel- ja järellugu

Enne Juri Gagarini kosmoselendu 12. aprillil 1961 saadeti Nõukogude Liidus prooviks koeri kosmosesse. Esimene inimkosmonaut Juri Gagarin olevat vintispäi omade seltskonnas öelnud, et ta ei teagi, kas ta on viimane koer või esimene inimene kosmoses.

Mitte ainult Vene telekanalite väikesed vaatajad, vaid ka Eesti lapsed ja mudilased mujalgi maailmas võivad vaadata lõbusaid multikaid kosmosekoertest Belkast ja Strelkast.

Gagarin aga vihjas muidugi oma äärmiselt kehvadele tingimustele ajaloolise reisi ajal. Gagarini kapsel kosmoselaevas oli nõukogulikult kitsas, ebamugav ja avatud vaid kangelaslikkusele.

Juri Gagarin. Arto Jousi / /Suomen valokuvataiteen museo/Wikipedia

Kuid enne Gagarinit oli saadetud vehelduva eduga maailmaruumi mitmeid neljajalgseid. Seejärel hakkas kutsude ajastu Nõukogude kosmonautikas lõppema.

Esimene sputnik, mis lendas kosmosesse 4. oktoobril 1957, tekitas nii kodumaal kui piiri taga pöörase eufooria. Nõukogude Liit, kus Stalin oli osaliselt taastanud orjandusliku ühiskonna jakus mahajäämus arenenud maailmast, välj aarvatud militaartehnikas, oli suur, näitas ennast järsku kosmosetehnika arengus avangardis.

Sputnik 1 oli 58-sentimeetrise läbimõõduga kera, mis kaalus 83,6 kg ja tegi 98 minutiga Maale tiiru peale. Kuid propagandistlik efekt oli tohutu. Seda enam, et ameeriklased ebaõnnestusid kohe samal aastal.
6. detsembril 1957 tegid ameeriklased esimese katse Vanguard-satelliiti orbiidile toimetada, kuid see hävis telekaamerate ees kaks sekundit pärast starti vaid 1,2 meetri kõrgusel maapinnast.
Vaba ajakirjandus mõnitas USA kosmosekatseid avalikult: "Flopnik," "Kaputnik","Oopsnik" või "Stayputnik" olid ameeriklaste ebaõnnestunud satelliidi mõned hüüdnimed. Venelased klähvisid muidugi võidurõõmsalt kaasa. 31. jaanuaril 1958 tegid ka ameeriklased siiski õnnestunud stardi. 15,2 sentimeetrise läbimõõduga ja ligi 14 kg kaalunud Explorer 1 sai esimeseks ameeriklaste tehiskaaslaseks kosmoses.
Ülim salastatus mängis tol ajal samuti nõukogulaste kasuks. Paljud nende ebaõnnestumised tulid avalikuks alles pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist.

Haukuvate kosmonautide ajastu

3. novembril 1957 lendas kosmosesse maailma esimene kosmonaut. Ta oli koer Laika. See oli üheotsa piletiga reis, sest tollane kosmosetehnika areng ei võimaldanud teda Maale tagasi tuua. NSV Liidu juht Nikita Hruštšov isiklikult nõudis kiirustamist, sest enne seda kosmosesse lennanud esimene sputnik põhjustas ülemaailmse vaimustuse ja kosmosevõidujooks USAga oli täie hooga käima läinud. Pealegi lähenes oktoobrirevolutsiooni 40. sünnipäev. Nõukogude kosmoseprogrammi juht akadeemik Koroljov oli kohtumisel Hruštšoviga ise välja pakkunud, et nad on pikalt koertega töötanud ja võiks saata ühe koera kosmosesse.

Koerad olid osalenud Nõukogude kosmoseprogrammides juba aastaid. Alguses arutasid nõukogude teadlased uurimisprogrammide jaoks ka ahvide kasutamist, aga valik langes koerte kasuks, sest ahve peeti liiga tujukateks ja raskemini ohjeldatavateks.

Laika eduka reisi kohta avaldati nädal aega võidukaid pressiteateid, mis TASSi abil rändasid üle maailma. Lõpuks teatati, et Laika hukati igaveseks kosmosesse jäänud sputnikus kõige humaansemal viisil. Läänes tekitas see reis juba algusest peale vastandlikku suhtumist, sest kuuldus, et kutsu saadeti kindlasse surma, ajas paljud loomasõbrad vihale. New York Times nimetas Laikat „kõige üksildasemaks ja õnnetumaks koeraks maailmas“.

Uue aastatuhande alguses rääkis üks projektiga lähedalt seotud Vene teadlane lõpuks ära, kuidas päriselt asi käis. Tuli välja, et tegelikult ütles sputniku soojusregulatsiooni süsteem üles, temperatuur tõusis ettenähtust kõrgemaks ja Laika suri juba kusagil 6-8 tundi pärast starti. Ehk sellepärast esimese kosmonaudi lendu 60 aastat hiljem kusagil maailmas eriti ei tähistatud.

Sputnik koos surnud koeraga tegi kokku 2370 tiiru ümber maakera ja seejärel põles alles järgmisel aastal atmosfääris ära. Kuid teadlastel oli selge, et ei kaaluta olek ega muud lennuga kaasnevad pinged ei ole tapvad. On võimalik saata ka inimene kosmosesse.
Kümmekond aastat tagasi avati Moskvas ka mälestussammas hukkunud Laikale.

Esimesed õnnestujad

Belka ja Strelka, koerad-kosmonaudid sõitsid Sputnik-5 pardal maailmaruumi 19. augustil 1960. aastal. Laika õnnetust surmareisist oli möödunud kolm aastat. Nemad olid siis esimesed suuremad loomad, kes elusalt kosmosereisilt tagasi pöördusid. Eks nendegi puhul kontrolliti ikkagi võimalust saata kosmosesse inimene. Nad tegid koos hiirte ja kärbestega rohkem kui 25 tunniga 17 tiiru ümber maakera. Nad elasid veel tükk aega ja taastusid kosmoselennust kiiresti.

Kosmosekoerad olid ka tublid paaritujad. Ühe Strelka kuuest kutsikast Pušinka kinkis Nikita Hruštšov hiljem oma palju tähelepanu äratanud USA visiidil presidendiprouale Jacqueline Kennedyle ja tema tütrele Carolinele. Pušinkal ja Kennedyte koeral Charliel sündis neli kutsikat, kes kõik ära kingiti. Strelka järeltulijaid pidavat Ameerikas tänase päevani elama.

Strelka topis. Foto Wikipedia

Loomulikult saadeti kohe algusest peale kosmosesse igasuguseid mutukaid, putukaid, merisigu, küülikuid, hiiri ja rotte, aga nemad on jäänud nimetuteks kangelasteks. Erandiks on kaks ämblikku Anita ja Arabella, kes lendasid ameeriklaste Apollo- raketiga kõrgustesse 1973. aastal. Nad said kuulsaks sellega, et punusid kosmoses ilusa ämblikuvõrgu, mis erines küll tehniliselt natuke nendest võrkudest, mida liigikaaslased maal teevad, aga pääsesid siiski pildile ja said nimed.

Nõukogude ajal sellest ei räägitud, aga kosmoselennud koertega olid julm loterii. 28. juulil 1960 startinud kosmoselaeval 1K olid koerad Tšaika ja Lissitška - 23 sekundit pärast starti kanderakett plahvatas. Julm lugu juhtus ka pärast Belka ja Strelka õnnestunud reisi. Nende järel lendasid kosmosesse Ptšelka ja Muška. Nad jõudsid õnnelikult orbiidile, aga tagasilennul tekkis olukord, et rakett võib maanduda väljaspool Nõukogude Liidu piire. Kuna kogu nõukogude kosmoseprogramm oli üks suur sõjasaladus, siis pandi plahvatama kaasas olnud pomm ja sputnik koos koertega hävitati.

Detsembri lõpul 1960 saadeti välja veel üks koertega kosmoselaev, mille kanderaketi kolmas aste ei töötanud ning kosmoselaev maandati avariikorras Jakuutiasse. Koerad jäid ellu. Kuid lennust avalikkusele ei teatatud. Päris enne Gagarini lendu saadeti orbiidile kaks korda kosmonaudi mannekeen (puust Ivan Ivanovitš!) koos koeraga ja mõlemad lennud õnnestusid.
Tuleb tunnistada, et enne esimest inimest käis Maalt kosmoses igasuguseid elusolendeid kärbestest šimpansiteni. Ja paljud neist hukkusid.

Loomad pole ainult ümber Maa tiirutanud, vaid kahel korral ka Kuu juures käinud. 1968. aasta septembris õnnestus Nõukogude automaatjaama Zond 5 pardal olnud kilpkonnadel, putukatel ja teistel elusolenditel pärast möödalendu Kuust elusana Maale tagasi jõuda, järgmisel korral sama aasta novembris vedas tehnika aga alt ja kõik hukkusid.

Ahvide planeet

Ameeriklased tegid katseid ja valmistusid inimese kosmoselennuks üsna paralleelselt Nõukogude Liiduga. Nemad valisid ettevalmistuseks ahvid, kui inimesele kõige lähedasemad primaadid. Ka ameeriklaste katsed on avalikuks tulnud hiljem ja tuleb tunnistada, et eks nad katsetasid ahvide peal sama brutaalselt nagu venelased koerte peal. Esimene ahv käis kosmoses ära 13. detsembril 1958, jõudis isegi maale tagasi, kuid tema katapulteeritud kapsel leiti alles siis, kui vaene ahv oli juba surnud.

Esimeseteks ahvideks, kes kosmoses ära käisid, olid pisike tavasaimiri miss Baker ja reesusmakaak miss Able, nagu neid hiljem austavalt kutsuma hakati. Able suri pärast maabumist, aga Baker elas veel aastaid. Talle leiti paariline Big George ja tema ümber toimus palju ameerikalikku tralli, kuid kui ta 1984. aastal suri, siis oli ta teadlaste hinnangul kõige vanemaks elanud tavasaimiri maailmas. Või vähemalt teist sellist pikaealist ei teatud. Tõsi, need ahviemandad käisid ära natuke kõrgemal kui 50 miili, mida ameeriklased nimetasid kosmosereisiks, aga venelased mitte.

1959. aasta suvel alustas USA kosmosekeskuses NASA treeninguid seitse astonauti, kelle hulgast hiljem valiti välja ameeriklaste esimene kosmosesaadik Alan Shepard. Kuid enne Shepardi reisi saadeti sarnastes oludes taevasse ehk kuulsim kosmoseahv Ham. Kameruni džunglist kinni püütud šimpansipoeg lendas kosmosesse kolmeaastasena inimreisiks mõeldud raketiga Mercury, tuli sealt eluga tagasi ja elas staarina loomaaias veel palju aastaid. Olevat mõnuga vastu võtnud nii fotograafe kui ka filmigruppe ja oli elu lõpuni USA kõige populaarsem ahvipärdik.

Ka enne John Glenni lendu saadeti kosmosesse šimpans Enos, kes pidi sarnastes katsetama inimese võimalusi. Enos tuli elusalt tagasi, aga suri vähem kui aasta pärast düsenteeriasse. Kahtlustati, et sai nakkuse just seoses kosmoselennuga.

Prantslased alustasid oma kosmosekatseid aga hoopis kassidega. Esimeseks kiisuks kosmoses sai Félicette. Tagantjärele on räägitud ka sellest, et algselt pidi kõrgustesse lendama läbikontrollitud ja väljavalitud kõuts Felix, aga ta olevat prantslaste kosmosekeskusest enne starti plehku pannud. Enne kassi olid prantslased kolmel korral sama tüüpi raketiga üles saatnud rotte, kes kõik tulid eluga tagasi.
Tagantjärele tarkusega hinnatakse, et kassid talusid kosmoselendu halvemini kui koerad või ahvid, prantslasedki lõpetasid katsed kähku ära.

Kolm aastat pärast prantslasi tegid oma esimese katsetuse ära ka hiinlased. Nemad saatsid kosmosesse koera.
Algul katseloomadena koeri kasutanud Nõukogude Liit/Venemaa saatis aastatel 1983 kuni 1996 programmi Bion kohaselt orbiidile kuue tehiskaaslasega kokku 12 reesusahvi - peamine eesmärk oli uurida kiirguse mõju elusorganismile. Seejuures püstitasid 15. septembril 1989 startinud Žakonja ja Zabijaka 13 päeva ja 17 tunniga ahvide kestuslennu rekordi.

Jaapanlased sügavkülmutasid 2014. aastal hiiresperma, saatsid selle üheksaks kuuks Rahvusvahelisse kosmosejaama ning viljastasid sellega siis embrüod, millest kasvasid normaalsed terved hiired.
Oma „elavnurk“ on tegelikult kosmoserakettides tänase päevani. Uuritakse erinevate putukate, taimede, toiduainete ja mille iganes veel toimimist kosmosereisi tingimustes.