Putin Ukrainast põgenevale Janukovõtšile: "Kuhu sa lähed? Istu kohapeal!"
Vladimir Putin jälgis 2014. aasta veebruaris Sotši olümpiamänge, aga rääkis iga päev ka Ukraina presidendi Viktor Janukovõtšiga. 20. veebruariks oli Maidanil hukkunud üle 100 inimese. Janukovõtš helistas Putinile, et kirjutas alla kokkuleppele ja kavatseb sõita Harkivisse. „Kuhu sa lähed? Istu kohapeal! Sul läheb riik kontrolli alt välja," karjus Putin telefoni. Mihhail Zõgar kirjeldab raamatus "Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa" haaravalt Kremli siseringi kuuluvate inimeste tegevust sel pöördelisel ajal.
Venemaa jaoks peetakse iga olümpia tähtsaimaks tulemuseks mitte individuaalseid võite, vaid koondiste medaliarvestust. Millisel riigil on rohkem kuldmedaleid, see võitiski. Ent enne mängude lõppu ei olnud Venemaa koondise seis kuigi rõõmustav. Viis päeva enne lõppu oli Venemaa oma kodusel olümpial viiendal kohal, jäädes alla Saksamaale, Norrale, Hollandile ja USAle. Vladimir Putin sõitis taas Sotši. Kuid sel päeval tekkis tal märksa raskemaid probleeme kui olümpiamedalite arvestus: 18. veebruaril algas Kiievis taas lahingutegevus. Päeval alustasid Maidani aktivistid pealetungi valitsuskvartalile, öösel püüdsid jõuministeeriumide üksused taas puhastada Maidani. Öö jooksul hukkus 25 inimest. Putin rääkis iga päev telefoni teel Viktor Janukovõtšiga (too jätkas kinnitamist, et kõik on kontrolli all), Angela Merkeliga, kellele ta väitis, et vägivallas on süüdi radikaalne opositsioon ja et tragöödias ei saa süüdistada Ukraina presidenti. Samal ajal hakkasid Venemaa koondisel olümpiamängude lõpul asjad järsult paranema. 19. veebruaril said venelased kulla meeste lumelauasõidus, järgmisel päeval veel ühe kulla – seekord naiste iluuisutamises.
Samal ajal teravnes olukord Kiievis. Kesklinn oli tules, 20. veebruaril hukkus kokkupõrgete käigus veel üle 90 inimese. Mõned Ukraina sportlased lahkusid Sotši olümpiamängudelt protesti märgiks verevalamise vastu kodumaal. 20. veebruaril algasid Kiievis läbirääkimised Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola välisministrite Frank-Walter Steinmeieri, Laurent Fabiuse ja Radoslaw Sikorski, samuti Venemaa presidendi eriesindaja – just äsja tagasi astunud ombudsmani Vladimir Lukini osalusel. Muide, Lukinil oli käsk mitte mingeid kokkuleppeid alla kirjutada. Samal ajal lendas Ukraina pealinna Putini abiline Vladislav Surkov – tal oli Vladimir Lukini missioonist erinev erimissioon. Kui Lukin pidi töötama välismaiste diplomaatidega, siis Surkov – Janukovõtši enda ja ta kaaskonnaga, tema ülesandeks oli kindlustada Ukraina võimu vastutusvõimelisus. Pärast kaht kuud Janukovõtši sõnu, et kõik on kontrolli all, kahtles Putin selles sügavalt. Euroopa ministrid andsid Janukovõtšile edasi, et verevalamise tulemusel on ta juba sama hästi kui paariaks muutunud, seep ärast on tema huvides minna kõigile võimalikele järeleandmistele. Isiklikud sanktsioonid Janukovõtši ja Maidani tulistamise eest vastutavate silovike vastu oli USA juba kehtestanud, ameeriklaste eeskuju pidi järgima ka Euroliit. Prantsusmaa minister Laurent Fabius lubas „lüüa vägivalla eest vastutajate rahakoti pihta“.
17. detsember 2013: Viktor Janukovõtš ja Vladimir Putin sõlmivad leppe, miillega lõppesid ettevalmistused Euroopa Liiduga kokkuleppe sõlmimiseks.
Kuni Euroopa ministrid, Ukraina opositsioon liidrid ja Janukovõtš pidasid läbirääkimisi, väljusid 20. veebruaril terve päeva Kiievi lennuväljadelt eralennukid. Janukovõtši valitsuse kõrged ametnikud viisid minema oma perekondi, sularaha ja väärisesemeid. Ainuüksi Žuljanist lendas ööpäeva jooksul 64 erilendu VIP-persoonidele. Läbirääkimistel nõustus Janukovõtš kõigega, lubades viia läbi konstitutsioonilise reformi ja 2014. aasta detsembris ennetähtaegsed presidendivalimised. Otsustaval hetkel helistas ta taas Vladimir Putinile ning too käis samuti peale, et Janukovõtš kirjutaks kokkuleppele opositsiooniga alla. Samal ajal hoidis Putin sidet Angela Merkeli, Barack Obama, Francois Hollande ja David Cameroniga. Ent allkirjastatud kokkuleppega ei olnud nõus Maidan. Kui Ukraina opositsiooni liidrid läksid Kiievi peaväljakule rääkima sellest, et olid Janukovõtšiga kokku leppinud, vilistati nad välja. Volodõmõr Klõtško esinemise ajal, kes pidas end opositsiooni ainuliidriks, tungis lavale üks aktivist ja karjus: „Meie liidrid suruvad mõrtsukal kätt! Häbi! Mingi Janukovõtš ei hakka valitsema veel aasta! Homme hiljemalt kella kümneks hommikul peab ta lahkuma!“
Maidan hakkas skandeerima „Zek minema!“. (Zeki hüüdnime sai Janukovõtš seetõttu, et ta oli saanud vanglakaristuse 1967. aastal röövimise ja 1970. aastal raskete kehavigastuste tekitamise eest).
Lavale tunginud aktivist, Volodõmõr Parasjuk, jätkas: „Kui homme kella kümneks hommikul ei esine meie poliitikud avaldusega, et Janukovõtš peab otsekohe tagasi astuma, läheme me koos relvadega rünnakule! Vannun seda!“ Sel momendil kanti mööda väljakut kirste hukkunutega ning opositsiooni liidrid, sealhulgas Klõtško, laskusid põlvili. 21. veebruaril polnud kõige ootamatumaks sündmuseks mitte kokkuleppele alla kirjutamine ega tõik, et Maidan seda vastu ei võtnud, vaid see, et jõustruktuuride esindajad lahkusid pärast seda oma kohtadelt ja sõitsid kodudesse laiali.
Sõitsid ära nii valitsust ja Ülemraadat kaitsnud siseväed kui ka presidendi administratsiooni ümbritsenud eriüksus Berkut. Käsu lahkuda andis siseminister Vitali Zahhartšenko. Administratsioonile oli see tõeliseks šokiks – Janukovõtš ja tema inimesed olid äkki ilma kaitseta, üks ühe vastu ülestõusnutega. Janukovõtš helistas Putinile, et öelda talle, et kirjutas kokkuleppele alla ja kavatseb nüüd sõita Harkivisse. „Kuhu sa lähed? Istu kohapeal! Sul läheb riik kontrolli alt välja. Marodööride banded käivad mööda Kiievit. Kas sa oled hulluks läinud?“ karjus ta peale Putin. „Kõik on kontrolli all,“ vastas Janukovitš. „Võimatu oli ette kujutada, et ta on selline lollpea ja selline argpüks. See lihtsalt ei mahtunud pähe,“ umbes nii avaldab Putin hiljem arvamust oma endise kolleegi kohta.
Foolium on maha tõmmatud
21. veebruari õhtul suundus Janukovõtš oma Mežigorje residentsi – sellesse samasse suvilasse, mida ta hindas enam kui riiki. Seal käis juba täie hooga evakuatsioon: alates 19. veebruarist viidi Mežigorjest minema asju, sularaha, kullakange. Janukovõtš kutsus hüvastijätu õhtusöögile administratsiooni üle- ma ja Ülemraada spiikri – ustavad inimesed, kes polnud veel tagasi astunud ja riigist lahkunud.
Janukovõtši residents. Foto Wikipedia
Muide, parlamendi juht Volodõmõr Rõbak sõitis Mežigorjesse just selleks, et esitada lahkumis avaldus. Ta mõistis, et ametikohal püsida tal enam ei õnnestu. Juba hommikul kirjutas enamus Regioonide Partei saadikuid avalduse võimuparteist lahkumiseks. Pärast õhtusööki istuti autodesse ja sõideti Harkivi, kus oli planeeritud separatistlik kongress, niinimetatud kõigi tasandite rahvasaadikute kongress, mis pidi vaidlustama Maidani võidu ja võimalik, et nõudma idaoblastite föderaliseerimist või isegi eraldumist.
22. veebruari hommikul sai Janukovõtš teada, et öösel hõivasid kiievlased tema lemmikresidentsi Mežigorje. Seepeale salvestas ta teleesinemise, milles ütles, et riigis toimub „banditism, vandalism, riigipööre“. Seejärel tehti, võimalik, viimane pööre. Pealinnast põgenenud president sõitis Harkivi spordipalee juurde, kus pidi toimuma rahva saadikute kongress, väljus džiibist ja suundus sissepääsu poole. Sel hetkel helises tal telefon. Pärast lühikest jutuajamist Janukovõtš peatus, läks auto juurde tagasi ja sõitis minema. Kongress jäi ära – hoone juurde murdsid Euromaidani toetavad jalgpallifanaatikud. Kogu Harkivi linna ladvik päästis end põgenemisega. Janukovõtš suundus Donetski lennuväljale, kuid kohalikud piirivalvurid ei andnud tema Falconile Venemaale lendamiseks luba. Siis sõitis Janukovõtš autoga Krimmi. Seal laskis ta ihukaitsjad vabaks ja võttis kursi rannikule, kus Vene helikopter ta peale võttis.
Mihhail Zõgar "Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa", kirjastus Tänapäev 2017
