D-vitamiini eksperiment: kas tasub sõita lõunamaale või otsida abi apteegist?

Mina olen Eesti mees ja mu D-vitamiini näit meditsiinilaboris SYNLAB antud vereproovi põhjal oli 62,5 nmol/l. Kaia on Eesti naine ja tema D-vitamiini näit samas kohas antud vereproovi põhjal oli 69,9 nmol/l. Soovituslikuks miinimumtasemeks peetakse 75 nmol/l. Mina sõitsin järgmisel päeval pärast vereproovi andmist nädalaks Egiptusse päikese kätte, Kaia hakkas iga päev tarbima 50 mikrogrammi D-vitamiini. Kahe nädala pärast lubasime anda uued vereproovid ja võrrelda tulemusi.

Meie D-vitamiini näidud on põhjamaa inimese kohta pigem tavalised kui erakordsed. Esineb isegi näite alla 40 ja 30 nmol/l.

D-vitamiinil on organismis oluline roll, alustades luude heaolu tagamisest ja lõpetades kaitsva toimega diabeeti haigestumise eest. Paraku kannatab meil suur osa nii lapsi kui täiskasvanuid, eriti vanemaealisi, D-vitamiini vaeguse all. Kuna nähtusel puuduvad otsesed sümptomid, on seda ka raske ära tunda. D-vitamiini saavad inimesed kõige rohkem päikesevalguse kaudu, aga kuna vähemalt üheksal kuul aastas meil seda ei piisa, siis oleks vaja abi otsida apteegist.

Igaüks peaks vähemalt sügisel laskma testida D-vitamiini taset oma organismis. Parim aeg vereproovide andmiseks on hommikul, vähemalt tund pärast ärkamist, 10-14 tundi söömata/joomata olekus ja olles eelnevalt vältinud füüsilist koormust.

Kiire ja mugav protseduur, mille tulemused saabusid järgmisel tööpäeval, kinnitas, et peaksime mõlemad D-vitamiini juurde tarvitama.

Kuna minul seisis ees lõunamaareis, oli see hea võimalus järele proovida, kas lühiajaline päikese käes viibimine aitab vastavat näitajat tõsta. Ja hea võimalus võrrelda, kuidas mõjub toidulisandina võetav D-vitamiin kolleegile.

Südameapteegi peaproviisori Triinu Entsik-Grünbergi sõnul on päikesevitamiinina tuntud D-vitamiinil oluline roll organismi immuunsuse tagamisel. D-vitamiin on äärmiselt vajalik luudele ja hammastele, kuna meile oluline kaltsium ei imendu ilma piisava D-vitamiinita. Madal D-vitamiini tase võib anda tõuke osteoporoosi tekkeks ning põhjustada luude pehmenemist. “Samuti häirib D-vitamiini vaegus lihaste tööd. Uuringud näitavad, et madal D-vitamiini tase suurendab riski haigestuda pahaloomulistesse kasvajatesse.”

Samuti usutakse D-vitamiinil olevat kaitsev toime diabeedi ja veresoonkonna haiguste vastu. Selle vitamiini puudus tõstab aga kindlasti vastuvõtlikkust viirushaigustele.

Kui palju on vaja?

Südameapteegi peaproviisori sõnul aitabki vajalikku D-vitamiini annust määrata vereproov. Üldkehtivad soovituslikud annused alla 2-aastastele lastele ja rasedatele on 10 ning 2-18-aastastele lastele 7,5 mikrogrammi D-vitamiini. Seda iga päev terve aasta jooksul lisaks loomulikul teel saadavale D-vitamiinile. Tööealistele soovitatav lisaannus on 10-25 mikrogrammi septembrist kuni aprillini ja juhul, kui ei tarbita regulaarselt ja piisavalt vitamiinidega rikastatud piimatooteid, toidurasvasid või kala. Triinu Entsik-Grünberg soovitab D-vitamiini taset erilise tähelepanuga jälgida laste suurimas kasvueas ehk 10–20-aastastel. „Alus luustiku jõudsale arengule luuakse murdeeas ja selleks peaks organismis olema piisaval tasemel vajalikke vitamiine, kaasa arvatud D-vitamiini,“ kõneleb proviisor.

Kindlasti peaksid oma D-vitamiini taset jälgima taimetoitlased, kuna taimetoidus leidub vähe D-vitamiini. Lisaks ei ole taimedes sisalduv D2-vitamiin sama tõhus kui päikesest ja toidulisanditest saadav D3-vitamiin. Triinu Entsik-Grünberg soovitab täiendavat D-vitamiini ka dieedipidajatele, kes vajavad seda luustiku ja lihaste tervise tagamiseks.

Käisime enne minu reisile sõitmist ka SYNLABiga samas majas asuvas Südameapteegis konsulteerimas farmatseut Maren Jentsi ja proviisor Pärtel Relvega.
Nemad soovitasid Kaiale, et D-vitamiini peaks lisaks võtma vähemalt kolm kuud, alles siis saab pädevalt selle mõju hinnata. Kuna Kaia näit on üsna normilähedane, soovitati tal võtta 50 mikrogrammi päevas kolme kuu jooksul. Meie üle 60 nmol/l näidud ei ole proviisorite sõnul tõesti kõige hullemad, sest diagnoositud on ka 40 kandis näitusid ja isegi 28 nmol/l. Samas neid, kel D-vitamiini tase organismis korras on, palju just apteeki ei satu, sest tullakse pigem probleemiga. Proviisorid teavad oma praktikast, et paari viimase aastaga on inimeste teadlikkus D-vitamiinist tugevasti kasvanud ja just sel sügisel pärast viletsat suve on pöördujaid olnud eriti palju.
Maren Jents selgitas, et mõnel inimesel imendub D-vitamiin kergemini, mõnel kehvemini ja aeglasemalt, aga reisil saadud päikesepaiste peaks siiski mõjuma ning nädalaga ei tohiks näit ka oluliselt langeda.

Pärtel Relve lisas, et tegelikult võib D-vitamiini koguse ka kätte saada ka toidust, süües palju kala ja piimatooteid, aga toitumine peab sel juhul olema üliteadlik. Samas on inimesi, kellele ei piisa ka lisaks võetavast maksimumannusest 100 mikrogrammist päevas. Minu reisi tulemuse kohta pakkus ta, et näit võib ehk tõusta 5 kuni 10 ühiku võrra, aga ei pruugi seda teha.

Mis sai pärast reisi?

Kuigi pidime järgmise vereproovi andma kaks nädalat pärast esimest, olin ma ülejärgmisel päeval ülipuhanuna ja -pruunina pärast Egiptusest tagasijõudmist SYNLABis taas proovi andmas. Uudishimu oli nii suur ja sama suur oli veendumus, et mu D-vitamiini näit on nüüd vähemalt kaks korda parem, sest just nimelt päikesevalgusest ei ole Egiptuses mitte kunagi puudust.
Järgmisel päeval pärast teise proovi andmist sain SYNLABist šokeeriva kõne. Mu D-vitamiini näit oli 61,6 ehk väiksem kui enne ärasõitu. Muidugi andis puhkus tohutult hea emotsionaalse laengu, aga D-vitamiini organismi lisamise mõttes oleksin võinud sama hästi nädal aega pimedas teki all lamada.

Veel nädal hiljem kohtusime Kaiaga taas laboris. Kumbki meist ei olnud eriliselt lootusrikas paranenud näitude suhtes. Selgus, et Kaia näit oli 68,5 ehk pisut vähem kui enne kaks nädalat tagasi alanud tabletikuuri. Minu näit oli 66,5 ehk olen hakanud Kaiale järele võtma.

Liiga lühike aeg

Triinu Entsik-Grünberg selgitas asja nii: „Sellest, et nädal pärast Egiptuse intensiivse päikese all viibimist on Einari D-vitamiini tase veidi langenud või samale tasemele jäänud, ei tasu hoiatavaid märke välja lugeda. Pigem on see tavapärane, et nädalane lõunamaal viibimine D-vitamiini taset veel ei tõsta. Selleks, et palmisaare intensiivne päike D-vitamiini taset organismis mõjutaks, peaks päikese käes viibima vähemalt kaks nädalat. Lühema aja jooksul ei pruugi päikese positiivne mõju veel ilmneda, kuigi loomulikult on inimeste organismi reageerimine erinev. Samuti võis D-vitamiini taset mõjutada läbi põetud paaripäevane kõhuviirus.

Kaia D-vitamiini taseme kohta on pärast 10-päevast D-vitamiini lisaks manustamist samuti vara järeldusi teha, kuna nõnda üürike toidulisandi tarbimine veel näitu ei muuda. Nagu mistahes vitamiini puhul, peaks enne uue proovi tegemist tarvitama D-vitamiini lisaks vähemalt kuu aega, et selle positiivne mõju märgata oleks. Kindlasti ei tasu tähelepanuta jätta proovi võtmisele eelnenud õhtul toimunud jõuluüritust, kus tarbitud alkohol võis samuti vitamiini taset mõjutada. Selleks, et näha, kas D-vitamiini juurde tarbimine on mõjunud, soovitan uue proovi anda alles pärast D-vitamiini kuuri lõppu.“

Ei maksa olla nii optimistlik

Kokkuvõtteks saab öelda, et meie optimism organismi D-vitamiini taseme kiiresti normi viimisest sai tugevasti kahjustada. Kui Kaia oli oma ootustes, et kahe nädalaga murrang tuleb, tagasihoidlikum, siis mina panustasin küll tugevasti lõunamaa päiksele. Aga et päikesel mitte mingit mõju ei olnud, isegi ehmatas esialgu.
Iga inimese organism omastab D-vitamiini päikesest erinevalt, aga oma äsjase kogemuse põhjal soovitan siiski kahelda, kas päikese kasu on nii suur, nagu te loodate.
Meie Kaiaga testime oma D-vitamiini taset jälle kolme kuu pärast. Mina proovin selle vitamiini taset tõsta TTÜ teadlaste välja töötatud spreiga, mida pihustatakse suuõõnde või keele alla.