Aleksandr Šeps: oma olemuselt meenutab religioon mulle kiskjat

Religioon, milline iganes see ka pole, on nagu inimene ise oma tõusude ja mõõnade, hirmude ja vapruse, aga ka eksiarvamuste ja tõeteradega, kirjutab Aleksandr Šeps raamatus "Meedium. Otsides elu mõtet".

Mõtlesin väga kaua, kes seda peatükki kirjutada või mitte. Siin tuleb juttu ühest tundlikust teemast, mis pole jätnud inimkonda ükskõikseks peaaegu selle hällist alates. Teemast, mis ajab ärevile miljardite inimeste mõistuse ja südame kogu planeedil. Teemast, mille nimel nimel hukkuti ja sünniti uuesti, mida vihati ja ülistati, ja lõppude lõpuks – tänu millele määrasid inimesed end igavesse vangistusse ja täielikku vabadusse. Nagu te arvatavasti juba aimate, siis räägime religioonist.

Mind kasvatati üles kristlike traditsioonide vaimus, mul oli isegi oma lastepiibel. Minu pere ei ole selles küsimuses üldse fanaatiline, kuid religiooni pühendati mind juba väikesest peale. Jumala sõnaga tutvumine ei kutsunud minus esile mingeid sisemisi vastuolusid ja selle vastu ülesnäidatud huvi oli täiesti siiras. Niipea aga, kui omandasin perifeerse nägemise, muutus kõik...

Alates sellest hetkest jagunes usu ja religiooni mõiste minu jaoks igaveseks kaheks sõltumatuks osaks. Võime vahemaa tagant alateadlikult mõtteid lugeda ei toonud siis harmooniat mõistuse ja südame vahelises sisemises võitluses. Pühakodades tundsin õndsuse tunnetamise asemel (sest see on Jumala koda) ainult inimeste mõtteid, mis koosnesid üksnes palvetest ja anumisest. Nägin nende valu ja hirmu, mis mitmekordistus ja laienes ruumis nagu lehter, ning usupuudust suuremal osal kogudusest, kes palvetas jumaliku ilmutuse nimel erilise õhinaga...

Loomulikult oli ka neid, kes oma probleemidest hoolimata tänasid Jumalat puhtast südamest. Nad ei palunud midagi, vaid ainult tänasid kõrgemat jõudu selle eest, mis neil on olnud ja on praegu. Just tänu nendele seisavad pühakodade seinad veel püsti ja hinged usuvad inimestesse endiselt. Kurvaks teeb aga see, et sellised inimesed on nagu liivaterad ookeanis ja enamus lihtsalt valab merre pisaraid, pealegi soolaseid...

Oma olemuselt meenutab religioon mulle üllast kiskjat. Kujutlege, et teile kingiti väike tiigrikutsikas. Ta on armas, mänguhimuline ja hea. Veedate temaga meeleldi koos aega ja usaldate teda piiritult. Metsloom kasvab koos teiega, te harjute teineteisega ja tundub, et teie vahel on täielik teineteisemõistmine. Kuid teid unustati hoiatada, et tiiger toitub ainuüksi lihast ja vaevalt et mingi muu toit teda rahuldab. Peagi saab temast täisväärtuslik jahimees, kes suudab teile dikteerida mängureeglid, millest kõrvalekaldumine kutsub esile hirmu, sest tema küünised ja kihvad on juba teravad. Ja kui te äkki tahate endale võtta ka lõvipoja, siis konkurentsi ei talu ta päris kindlasti. Kiskjast lahtiütlemine ei ole lihtne, sest metsiku looduse kaitsjad ei lase mööda võimalust teid hukka mõista, isegi vaatamata asjaolule, et see oleks justnagu nende reeglite vastane. Kaitsjad võivad väga kiiresti oma rolli vahetada ja muutuda ründajateks, paljastades teie ees asjade tõelise olemuse, ning seda suudavad muuta vaid vähesed...

Kui esimest korda puudutasin teispoolsuse asukatega religiooni teemat, siis märkasin, et kõik hinged suhtuvad sellesse neutraalselt. See ei erinenud millegi poolest hobist või harrastusest, kuidas iganes keegi seda tajus. Kui küsisin neilt jumala kohta, siis esimese asjana ütlesid hinged nii: „Sa ei ole üksi, see on igaühes.” Nad rääkisid mulle sellest, et mitte keegi pole loonud reeglitekogu, sest vastsündinuid pole mõtet hingama õpetada.

Religioon, milline iganes see ka pole, on nagu inimene ise oma tõusude ja mõõnade, hirmude ja vapruse, aga ka eksiarvamuste ja tõeteradega.

Teispoolsus näitas mulle harukordsete nägemuste voogu eri aegadest, mil inimesed hukkusid oma usu nimel, ilma et oleksid teadnud mistahes kanoonilisi palveid. Ja raevukaid fanaatikuid, kes läbi kannatuste püüdsid valada Kõigevägevama viha kõigile, kes polnud nendega. Hinged ütlevad, et mõnikord on kõige paadunum, kuid südametunnistuse järgi elav ateist kõrgemate jõudude jaoks tunduvalt väärtuslikum, kui eeskujulikem vaimulik, kes tuubib pähe tsitaate oma usutunnistuse pühakirjast.

Kahtlemata on igal religioonil hea aluspõhi, ent kuna see on inimese loodud, siis vastavalt tema tahtele käsitletakse seda erinevalt. Piibli järgi ei peaks jumalat otsima ei kivist ega puust, vaid üksnes enda südamest. Kuid inimesed meenutavad jumalat endiselt (usaldusväärsuse pärast) vaid rangelt määratud kohtades ja äärmise vajaduse korral.

Inimkond vajab veel kaua saatjaid oma kergesti haavatava teadvuse keerukatesse labürintidesse. Religiooni pühade köidikutega rüütatakse end vabatahtlikult ja märkamatult, ainus vihje nendelt neelatakse alla juba rõivaproovis…

ALEKSANDR ŠEPS "MEEDIUM. OTSIDES ELU MÕTET"