Antopoloog: kuidas on valust saanud luksuskaup?
Vähemalt kaheksa miljonit inimest on ostnud toote nimega Squatty Potty – seade, mis aitab kükitades kakada, nagu seda tegid meie tualettideta eellased. Lisaks osalevad miljonid takistustega maastikujooksudel, mis sisaldavad elektritraate, jäise veega basseine ja kurnavate puittõkete ületamist. Nad võistlevad, kuni on nii väsinud, et lihased värisevad. Scott Carney analüüsib raamatus "Mis ei tapa", kuidas inimene on evolutsiooniga kaotanud oma vastupidavuse ja kuidas osa inimesi püüab seda taastada.
Lihased, organid, närvid, rasvkude ja hormoonid reageerivad ja muutuvad välismaailmast saadud mõjutuste tõttu. Mõned välised signaalid käivitavad füsioloogiliste reaktsioonide kaskaadi, mis jätavad vahele aju teadvusliku osa ja ühenduvad selle osaga, mis kontrollib peidetud kehaliste reaktsioonide lätet, mida kutsutakse „võitle või põgene“ reaktsiooniks. Näiteks ei vallanda jääkülma vette sukeldumine ainult mitmeid protsesse, et keha soojendada, vaid häälestab ka insuliini tootmist, ahendab vereringet ja teravdab vaimset teadlikkust. Inimesel peab olema ebamugav ja ta peab tundma jäist külma, kui tahab neid süsteeme käivitada. Kuid kes tahab seda teha? Suur osa meist ei näe keskkonnastressi samas valguses kui meie, ütleme, treeninguna. Pole selget põhjust lahkuda oma õndsa keskkonna kookonist.
Ehk pole see päris õiglane. Viimaste aastate vastukultuur on püüdnud tehnoloogilisele üleküllastusele vastu seista, et taastada osa meie loomalikust olemusest. Nad on vahetanud peened jalanõud lihtsate jalavarjude (mõnel juhul ka paljaste jalgade) vastu. Nad on loobunud konditsioneeritud treeningsaalidest ränkade takistustega maastikujooksu ja boot camp’ide kasuks, mis sunnivad kõiki lihasgruppe kooskõlas töötama. Nad muudavad oma toitumist, söövad mugulaid ja liha ning väldivad teravilju, meenutades meie kiviaegseid eellasi. Vähemalt kaheksa miljonit inimest on ostnud toote nimega Squatty Potty – seade, mis aitab kükitades kakada, nagu seda tegid meie tualettideta eellased. Lisaks osalevad miljonid takistustega maastikujooksudel, mis sisaldavad elektritraate, jäise veega basseine ja kurnavate puittõkete ületamist. Nad võistlevad, kuni on nii väsinud, et lihased värisevad. Nad oksendavad pisarsilmi mudas. See ei ole elevus, mida nad otsivad: see on kannatamine. Nende piinad on niivõrd esiplaanil, et takistustega maastikujooksude ja boot camp’ide korraldamist kutsutakse mõnikord „kannatuspidudeks“. Mõtle sellele hetkeks: leidub ettevõtteid, kes teenivad kannatuste müügiga sõna otseses mõttes varandusi. Kuidas on valust saanud luksuskaup? Kas on võimalik, et esineb teatud tüüpi valu, millel on peidetud evolutsiooniline funktsioon?
Sellist liikumist oleks vale kutsuda moehulluseks. Alati on olnud inimesi, kes on liikunud bioloogia ja tehnoloogia piirialal. Iidses Spartas kandsid sõdalased vaid lihtsat punast keepi ja olid sõltumata ilmast paljajalu. Nad uskusid, et riieteta olek muudab nad lahingus raevukamaks ja immuunseks välismaailma laastavale mõjule. Umbes tuhande aasta eest pidasid Hiinas Ja Tiibetis müstikud ja mungad Himaalaja mägedes vastu kuid, kaitstes end vaid rüüde ja igapäevase meditatsiooniga. Enne eurooplaste Põhja-Ameerikasse saabumist kandsid praeguse Bostoni põliselanikud vaevalt enamat kui niudevööd, mis kaitses neid külmadel talvedel. 1920. aastate Venemaal tekkis religioosse taustaga liikumine, mis õhutas sadu tuhandeid siberlasi end iga päev külma veega üle valama, et ära hoida nakkusi ja haigusi.
Arenenud tehnoloogia tungib kõikjale, mida teeme, kuid inimesed, kes on otsustanud mõningad mugavused hüljata, esindavad mõtteviisi, mille on sotsiaalne mugavusiha praktiliselt minema pühkinud. Nad õpivad, et kui nad võtavad omaks viisi, kuidas keha reageerib loodusele, suudavad nad avada peidetud loomaliku vastupidavuse lätte.
Tänapäeval on kümned tuhanded inimesed avastanud, et keskkond sisaldab peidetud vahendeid närvisüsteemi häkkimiseks. Aga ükskõik, mida nad saavutada suudavad, ei ole nad superinimesed. Meelekindlus, mille nad leiavad, tuleneb kehast endast. Kui nad loobuvad mõnest mugavusest ja kaevuvad sügavamale enda bioloogiasse, muutuvad nad rohkem inimeseks. Tavateadmises on vähemalt pool sajandit hea füüsilise tervise alustaladeks peetud toitumist ja kehalist koormust. Kuigi need on kahtlusteta väga olulised, on ka samavõrd oluline, kuid täielikult ignoreeritud, kolmas sammas.
Keskkonnatreeningu igapäevarutiini lülitamine annab häid tulemusi väga lühikese ajaga.
Inimkehal võtab vaid mõne nädala, et kohaneda kõige erinevamate tingimustega. Kõrguses toodab keha automaatselt rohkem punaliblesid, et kompenseerida madalamat hapnikusisaldust. Karmilt kuuma keskkonda liikudes higistab keha aja jooksul vähem sooli välja ja toodab vähem uriini. Kuumus stimuleerib ka südame-veresoonkonda, et see oleks tõhusam, suureneks higistamine ja jahutamine. Ometi ei põhjusta ükski keskkonnaäärmus nii palju muutusi inimese füsioloogias kui külm.
Kujutlege näiteks Bostoni kohaliku elaniku talviseid kogemusi. Kuigi seda ahistab jäine tuul, lörts, lumetormid ja pidevalt pilves taevas, pole Boston Ameerika kõige külmem linn. Kuid Bostoni talved on piisavalt viletsad, et sundida elanikke toas püsima ja külmematel kuudel termostaati peale keerama. Bostonis on jaanuari keskmine toa- ja välistemperatuuri vahe judinaidtekitav 30 kraadi. Kui tüüpiline bostonilane astub oma väärika tellismaja eesuksest õue, toob jäine õhk ta näole grimassi. Nahaaluste närvi- ja lihasreaktsioonide jada tingib veresoonte ahenemise, mis võib olla valulik, kui neid lihaseid pole varem regulaarse külmas õhus viibimisega tugevdatud. Kui ta otsustaks hullusehoos saapad jalast võtta ja paljaste jalgadega lumme astuda, tunduks temperatuurimuutus nagu sütel kõndimine.
Scott Carney "Mis ei tapa", kirjastus Helios 2017
