Ott Kiivikas Raeköögi turvamehe elust: kuidas me koos Hurriganesi Remu Aaltoneniga kodututele kontserdi andsime
Euroopa meister Ott Kiivikas töötas 1990. aastate esimesel poolel turvamehena restoranis Raeköök. „Tol jõuluõhtul, kui Remu Aaltonen, Soome tuntuima bändi Hurriganes solist ja trummar, meil suud lahti ehmatas, olime me Jaak Ahelikuga juba kolm päeva järjest napsutanud.” Mis edasi sai, sellest räägib Ott raamatus „Visa hing. Ott Kiivikas”.
Meie, Raeköögi töötajad, peaaegu elasime seal. Restorani muusikaline juht oli Jaak Ahelik. Temaga me võtsime päris korralikult napsu ja jäime sageli isegi pärast tööaega kohale tiksuma. Teinekord, kui Ahelik oli jõudnud tipsutamisega teatud staadiumi, teatas ta meile: „Tahate, poisid, ma näitan, kuidas trummisaund hakkab muutuma.“ Ta venitas oma kõhna vibaliku keha istmelt üles, astus parajasti mängiva bändi trummari juurde, lükkas selle viisakalt eemale ja kukkus mürgeldama. Oli see vast uhke tümps! Solisti katse trummist üle laulda luhtus esimeste löökide peale. Publik oli sillas. Isegi meie, kes me muusikast mitte essugi ei teadnud, saime aru, et tegemist on geeniusega.
Just neil aastail oli Raeköögi omanik soomlane Seppo Tervanen ja tema kaudu sattus Raekööki igasugu vahvat rahvast. Tol jõuluõhtul, kui Henry Olavi „Remu“ Aaltonen, Soome tuntuima bändi Hurriganes solist ja trummar, meil suud lahti ehmatas, olime me Ahelikuga juba kolm päeva järjest napsutanud. Saime Remuga muidugi kohe sõpradeks, pakkusime otsemaid tallegi oma põhjatust varust lõuatäie ja päris mitmenda klõmaka järel tekkis meil jube hea idee. Küllap see oli ühine vaimuvälgatus, sest mul puudub mälupilt kellestki, kes oleks ideed üksikisikuna meile tutvustanud. Idee seisnes selles, et me korraldame Raeköögi õuel vedelevates prügikonteinerites sobravatele kodututele kontserdi. Remu ja Ahelik musitseerivad ja muusikaliselt andetud mina ja kulturist Taavi Koovit tantsime taustaks.
Hakkasime kohe tegutsema. Restorani trummid venitasime teiselt korruselt Raeköögi estakaadile, kuuse lohistasime sinnasamma fuajeest ja taustaks panime värskelt loodud Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu plakati, millel ilutses suur sarvedega jõmmkärakas.
Vaatamata krõbedatele külmakraadidele ja sadavale lumele koosnes tantsupoiste ehk siis minu ja Taavi esinemiskostüüm vaid meheuhkust katvatest trussikutest ja töökingadest. Punased päkapikumütsid peanuppude otsas lisasid kogu atmosfäärile veidi pidulikkust.
Kiilakas virtuoos põhjanaabrite juurest lõi trummile rütmid sisse imekauni Soomes väga popi jõululooga „Tip-tap, tip-tap, tonttujen jouluyö!“. Olime juba päris kenakese aja jõulukontserti andnud, kuid mitte keegi ei ilmutanud end ei prügikastide tagant, eest ega seest. Olime surmkindlad, et ilm on liiga külm isegi kodututele. Meie ei lasknud end publiku puudumisest segada, mängisime, laulsime ja tantsisime edasi. Olime sõiduvees ja täis kindlust, et nii kergelt meid juba olematu publikuga ära ei ehmata.
Ja siis nad hakkasid tulema nagu tänavakassid. Vaikselt, arglikult ja ettevaatlikult imbusid geoloogid lava ette. Lõpuks oli õu paksult rahvast täis.
Peakokk Lidia Andrejevna tõmbas ahjust pitsasid välja nagu illusionist kübarast jäneseid. Tavalisest veidi erinev publik tantsis, röökis kaasa laulda ja keerutas pea kohal pitsasid nagu lendavaid põrandavaipu. Kutsusime kohale telemees Andres Raidi, kes peo kenasti operatiivselt üles filmis ja hardal pühapäevahommikul eetrisse lasi. Raid võttis kogu sündmuse kokku temale omasel humoorikal moel: „Kodutud ei pidanud paljuks kutsuda oma jõulupeole esinema Soome bändi Hurriganes ainukese elusoleva liikme Remu Aaltoneni.“ Kontsert sai peatselt otsa, aga meil, esinejatel, jätkus pidu veel mitu päeva.
Kui mul oli Raeköögis möödunud aastake (olin juba mõni aasta varemgi turvaotsi teinud), tõdesin, et selle tööga on nüüd kõik – minu mõõt sai täis.
Vahel oli turvamehetöö täitsa tore ja naljakas, aga pidev joogiste inimestega vaidlemine ja kaklemine ning saunapidudele alkoholi hankimine (see oli ka turvamehe kohustus!) hakkas ära tüütama. Otsustasime Arnoldiga jätta Raeköögi ja suunata oma kapatsiteedi Robocopi äritegevuse arendamisse.
Kaire-Külli Vaatmann "Visa hing. Ott Kiivikas", kirjastus Helios 2017
