Georg Otsa surmast teatati Estonia teatri publikule ooperi vaheajal

1975. aasta 5. september. Estonia alustab 70. hooaega ooperiga „Tasuleegid”. Kui etendus on jõudnud poole peale, tuleb teade, mis vapustab, ehkki seda on osatud oodata. Georg Ots on surnud õhtupoolikul paar tundi tagasi. See tehakse publikule vaheajal teatavaks. Etendus jätkub, kuidagimoodi. Nii kirjutab Kulle Raig raamatus "Saaremaa valss. Georg Otsa elu", mis nüüd Maalehe raamatusarjas uuesti ilmus.

Georg Otsa viimased avalikud esinemised toimuvad 1975. aasta 12. ja 13. jaanuaril Tallinnas ja Tartus peetud kontsertidel. Georg ei oleks ehk üldse välja tulnud, kui vanal sõbral Peeter Saulil ei oleks õnnestunud teda ümber veenda.
Georg ei ütle ju kunagi ei, ehkki just sel korral on ta selleks peaaegu valmis. Ta helistab Peetrile ja ütleb, et närveerib ja et tal ei ole hea olla ja et kas ta võiks tulemata jääda. Arvatavasti kardab ta, et ei ole suuteline laulma enam nii nagu varem. Peeter on osav ärarääkija. Kuidas võib valmistada pettumust publikule, kes ootab ja loodab näha Georgi, oma lemmikut? Ta ei valmista pettumust, ta tuleb ja laulab. Publik kuuleb Livingstone’i „Mona Lisat”, Don Quijote võitluslaulu ja Pali Raczi laulu „Mustlaspriimasest”.

Inimesed saalis nutavad, sest nad teavad, mis toimub. Mida ta ise mõtleb, mida tunneb? Mustad prillid peidavad ta pilku. Ükski väline seik ei viita sellele, et midagi oleks teisiti kui tavaliselt. Laulja on sama sirge rühiga, sama kaasakiskuv ja kuulaja tunnetele mõjuv nagu alati. Esitatavate palade valikuga on ta ehk siiski tahtnud midagi öelda: vana Pali Raczi laul on kui reekviem lauljale endale. Georgile tehakse kokku viis lõikust, viimane neist Tartus professor Raudami käe all. Suvel on ta pikki aegu Pirital eespool mainitud neljanda haigla järelraviosakonnas, kus sõbrad teda vaatamas käivad. Kas ta kunagi murdub, kas saab meeleheide kunagi tast võitu? Jah, aga seda ei ole keegi nägemas.

Peeter Saul siiski meenutab üht episoodi Võsult, kus nad Heliga on sagedased külalised. Tookord on neil kaasas ka ema, tuntud lauluõpetaja Linda Saul. Seal, oma suvila terrassil, kaotab Georg enesevalitsemise ja nuuksub murtult Linda Sauli õla najal. Ilmselt on neid nõrkusemomente ka pikkadel üksildastel haiglaöödel. Haigla on koht, kus kõik maskid langevad. Arstide arvates on Georg aga ideaalne patsient. Ta ei nõua erikohtlemist, ta ei kurda, vaid kannatab mehiselt. Ta on suur ja hea sõber haigla lapspatsientidele. Tavaliselt on arsti ülesanne haiget julgustada, nüüd on osad vahetatud: Georg julgustab arste.

Augusti lõpul on Georg sunnitud jälle haiglavoodisse heitma. Seal käib Arne Mikk teda Estonia sügishooaja algul vaatamas. „Viisin talle kimbu roose ja palusin autogrammi Helga Tõnsoni verivärske monograafia leheküljele. Iga kord, kui ma nüüd selle raamatu avan, näen nagu kahte Georg Otsa: üks on haigusest vaevatud ühesilmaline mees, kes tahtejõudu kokku võttes veab paberile minu nime, ja teine endistviisi nooruslik publiku lemmik, kes kergelt ja muutumatu elegantsiga kirjutab rida allapoole: Georg Ots.”

Septembri algul peetakse teatris koosolek, kus ametlikult teatatakse, et Georg on raskesti haige. Väike delegatsioon läheb teda vaatmaa. Vaatepilt on traagiline, tema kannatust on hirmus vaadata. Georg on teadvusel, kuid ei suuda enam kõnelda. On 1975. aasta 5. september. Estonia alustab 70. hooaega ooperiga „Tasuleegid”. Kui etendus on jõudnud poole peale, tuleb teade, mis vapustab, ehkki seda on osatud oodata. Georg Ots on surnud õhtupoolikul paar tundi tagasi. See tehakse publikule vaheajal teatavaks. Etendus jätkub, kuidagimoodi. Pärast eesriide langemist lahkuvad inimesed langetatud päi. Georgi elu jääb aga lõpetamata. Tema jaoks on eesriie langenud liiga vara, keset parimat loome- ja meheiga. Pravda ametlikule nekroloogile on alla kirjutanud Leonid Brežnev, Aleksei Kossõgin, Nikolai Podgornõi ja teised Nõukogude valitsuse tähtsad tegelased. Temaga on jäetud hüvasti tolle aja kõige kõrgemal tasemel.

Kaastundetelegramme tuleb sadade kaupa: kõigi liiduvabariikide kultuuriministritelt, loomeliitude juhtkondadelt, teaduste akadeemialt. Kaastundeavalduse saadavad Suur teater, Taganka juht Juri Ljubimov, Gorki teatri peanäitejuht Grigori Tovstonogov, heliloojad Hrennikov, Kabalevski, Hatšaturjan, Pahmutova, Karajev ... Georgi jäävad leinama ka tema vana tuttav ja kolleeg Aleksandr Viner, nõukogude estraadi suurkuju Leonid Utjossov ja kümned orkestrid, kellega ta on koos esinenud. Rääkimata sadadest kaastundeavaldustest, mida on saatnud eraisikud, perekonnad, koolid.

Matused peetakse 10. septembril. Estonia ümbrus ja lähimad tänavad on rahvast tulvil. Tallinn jääb vaikseks. Poed, asutused ja ettevõtted lõpetavad oma tööpäeva tavalisest mitu tundi varem, et inimesed saaksid minna Georgiga hüvasti jätma. Kirst on asetatud Estonia kontserdisaali. Kirstu juures vahetub auvalve, saal on täis lilli, eriti rohkesti on Georgi lemmiklilli roosasid nelke. Kõlavad Grieg, Puccini, Mozart, Bach, Verdi. Tammepuust kirstu kandmas olnud meenutavad, et see oli eriti raske, ehkki selles puhkavast mehest ei olnud enam kuigi palju järele jäänud. Saalis räägib Gustav Ernesaks sellest, et Georg Otsa kunst, aga ka tema isiklik võlu on hoidnud meid oma lummuses aastakümneid. „On nagu kuuleksime kujutluses tema harukordse tämbriga häälekõla veel tänagi [---] ja see jääbki meid saatma veel kauaks-kauaks ... Eesriie enam ei tõuse, aplausi ei järgne, Georg Ots ei tule enam kummardama. Nüüd kummardame aga meie, ja väga sügavalt [---] Olgu meiega tema viimse rolli juhtmõte: elame veel!”

Jättes Georgiga hüvasti, leiab Kaarel Ird, Georgi kunagine „avastaja”, tabava võrdluse. „Baritoni kõrge sol ja tenori kõrge do on sama väärtuslikud kui üheksa meetrit kaugushüppes või kaks ja pool meetrit kõrgushüppes. Aga mitte see pole kunsti tõeline ime [---] kunsti tõeline ime on selles, et tuua lavale elu, luua elav, tundev, igatsev, kannatav, rõõmustav ja unistav inimene. Kui üldse keegi seda oskust valdas, siis oli see Georg.”

„Nii nagu Solveigi laul kandub üle Peer Gynti ja Edvard Griegi kaduvuse raja, nõnda heliseb ka Georg Otsa hääl üle ajapiiride, sest tema oli liiga suur selleks, et olla ainult oma aja ja oma väikese rahva poeg. Tema oli ja on meie kultuurielus terve epohh, temale omase tunnetusega suudavad muusikale läheneda ainult vähesed väljavalitud. Tema elumahladest toitusid meie teater, kontserdilava, film, raadio ja televisioon. Ta oli meie aja kultuurielu suurim kunstnik. Tema võime kultuuristada oma esinemisoskusega ka vähem kaalukaid teoseid oli otse hämmastav. Armas Georg! Seda tänu, mida me tunneme sinu vastu, ei ole võimalik sõnades edasi anda. Olgu sinu väljateenitud puhkust valvamas suur igavene rahu!” Nende sõnadega saadab kolleegi ja sõbra ära Neeme Järvi.

Gustav Ernesaksa meeskoor laulab „Mu isamaa on minu arm” ja viimne teekond Metsakalmistule algab. Georgi maine teekond lõpeb Metsakalmistu mändide all. Seal sängitatakse ta künkale, kus on ees ootamas Lydia Koidula ja Georgist pool aastat varem surnud Paul Keres. Siin puhkavad nüüd kõrvuti kolm neist tosinast eestlasest, kes on pääsenud maailma tuhande enim tuntud inimese hulka. Ligi kolmkümmend aastat hiljem, uue aastatuhande künnisel, leiab Georg omakorda koha nende väljavalitute hulgas, kes on „oma tegevuse ja isikuga kõige rohkem mõjutanud Eesti ja eestlaste elu kahekümnendal sajandil”.