Antopoloog: inimkeha on täiesti rahul mitte millegi tegemisega
Arenenud maailma privilegeeritud asukate mured – töö saamine, pensioni rahastamine, laste heasse kooli saamine, sotsiaalmeediasse vajaliku uuenduse postitamine – kahvatuvad meie esivanemate igapäevase surmaohu või puuduse kannatamise kõrval. See näiline võit looduse üle pole meie keha tugevamaks muutnud. Scott Carney analüüsib raamatus "Mis ei tapa", kuidas inimene on evolutsiooniga kaotanud oma vastupidavuse ja kuidas seda taastada.
Kui vältimatu ellujäämisvajadus kõrvale jätta, siis on inimkeha täiesti rahul lihtsalt puhkamise ja mitte millegi tegemisega. Millegi tegemine, ükskõik mille, nõuab energiat ja meie kehad pigem säästavad seda energiat, juhuks kui peaks hiljem vaja olema.
Suur osa neist kehafunktsioonidest on lihtsalt alateadvuslikud, kuid kui see miski, mis motiveerib meie närvisüsteemi, suudaks end väljendada, kinnitaks see ilmselt, et keha, mille eest ta vastutab, viibiks kõige parema meelega pidevas stressivabas mugavuses.
Kuid mis on mugavus? See pole niivõrd tunne, vaid pigem ebamugavuste puudumine. Meie liik poleks ehk kunagi ellu jäänud vajalikes, kuid rasketes rännakutes läbi põletavate kõrbete või üle jäiste mäetippude, kui poleks olnud mingit kehalist auhinda teekonna lõpus. Me leevendame oma janu, paneme külmal talvepäeval paksult riidesse ja puhastame oma keha, sest iha mugavuse järele on istutatud sügavale meie ajudesse. Freud nimetas seda „naudinguprintsiibiks“.
See programmeerimine, mis muudab meid aplaks kerge elu järele, ei tekkinud eikusagilt. Mu millimallikast hingelooma kõrvale jättes võitleb peaaegu iga organism keskkonnaga, kus ta elab. Iga bioloogiline kohanemine, mis teeb elu järk-järgult lihtsamaks, tekkis armutu loodusliku valiku käigus, kus kaks looma suutsid oma järglastele soodsad omadused edasi anda. Kuid evolutsioon nõuab enamat kui bioloogiline kohustus, mis kulmineerub intensiivses kirehetkes; see vajab järjestikust õnne, motivatsiooni ja iga elusolendi oskust täiel määral bioloogilisi võimeid ära kasutada. Iga olend, olgu amööb või inimahv, vajab motivatsiooni, et tulla toime ümbritseva maailma katsumustega. Mugavus ja nauding on kaks kõige võimsamat ja viivitamatut tasu, mida võib leida.
Anatoomiliselt nüüdisaegsed inimesed on planeedil elanud ligikaudu 200 000 aastat. See tähendab, et su kontorikaaslasel, kes istub päev otsa päevavalguslampide all ratastega toolil, on enam-vähem sama keha kui eelajaloolisel koopainimesel, kes valmistas ränikivist odaotsi, et antiloopi jahtida. Et jõuda sealt siia, on inimesed seisnud silmitsi loendamatute raskustega, põgenedes kiskjate eest, külmetades lumetormides, otsides vihma eest varju, küttides ja otsides toitu ja jätkanud hingamist hoolimata lämmatavast kuumusest. Kuni üsna hiljutise ajani pole olnud hetke, mil mugavust saaks pidada enesestmõistetavaks – alati oli tasakaal nähtud vaeva ja teenitud puhkuse vahel. Suuremal osal ajast on nende saavutusteni jõutud ilma aimdusetagi sellest, mida tänapäeval peetakse moodsaks tehnoloogiaks. Selle asemel pidime olema tugevad, et ellu jääda. Kui su verevaesel kontorikaaslasel oleks võime ajas tagasi rännata ja kohtuda ühe oma eellasega, oleks väga halb mõte võistelda koopainimesega jooksmises või maadluses.
Sadade tuhandete aastate jooksul leiutasid inimesed asju, mis muutsid elu lihtsamaks: tuli, küpsetamine, kivist tööriistad, karusnahad ja jalavarjud, kuid olime suuresti ikkagi looduse meelevallas.
Umbes 5000 aastat tagasi, kirjapandud ajaloo koidikul, muutusid asjad veel lihtsamaks, sest kodustasime loomaliike, et nad meie heaks töötaksid, ehitasime paremad ulualused ja kandsime keerukamat riietust. Inimkultuuri arenedes muutus kõik aina lihtsamaks. Siiski polnud inimeseks olemine just päris muretu. Iga ajastu pani meid rohkem sõltuma leidlikkusest ja vähem alusbioloogiast, kuni tehnoloogiline edu hakkas edestama evolutsiooni.
Ja siis, millalgi 1900. aastate algul, muutus meie tehnoloogiline osavus nii võimsaks, et lõhkus fundamentaalsed bioloogilised seosed meid ümbritseva maailmaga. Kanalisatsioon, küttesüsteemid, toidupoed, autod ja elektrivalgus võimaldavad meil kontrollida ja häälestada keskkonda nii põhjalikult, et paljud saavad elada moel, mida võib nimetada igaveseks homöostaasiseisundiks. Pole oluline, mis ilm on väljas – kõrvetav kuumus, lumetorm, äike või lihtsalt kena suvepäev – inimene võib ärgata tükk aega pärast päikesetõusu, süüa hommikusöögiks ohtralt puuvilju, mis on kohale lennutatud teiselt poolt maakera, sõita konditsioneeritud autos tööle, veeta päeva kontoris ja tulla koju, ilma et oleks välisõhuga kokku puutunud kauem kui mõned minutid. Moodne inimene on esimene liik pärast millimallikat, mis suudab peaaegu täielikult eirata ellujäämise looduslikke takistusi.
Kuid mugavuse kuldajal on ka peidetud varjukülg. Kuigi võime ette kujutada, kuidas raskes keskkonnas viibimine võiks tunduda, kogevad väga vähesed regulaarselt meie eellaste stressi. Pole raskusi, mida võita, piire, mida ületada, või ohte, mille eest põgeneda, mistõttu on selle aastatuhande inimesed ülekoormatud, ülesoojendatud ja alastimuleeritud. Arenenud maailma privilegeeritud asukate mured – töö saamine, pensioni rahastamine, laste heasse kooli saamine, sotsiaalmeediasse vajaliku uuenduse postitamine – kahvatuvad meie esivanemate igapäevase surmaohu või puuduse kannatamise kõrval. See näiline võit looduse üle pole meie keha tugevamaks muutnud. Tegelikult lausa vastupidi: pingevaba mugavus on muutnud meid paksuks, laisaks ja järjest haigemaks.
Arenenud maailm – ja ka suur osa arengumaadest – ei kannata enam puudusest tingitud haiguste käes. Selle asemel jääme haigeks üleliigsest. See sajand on näinud plahvatuslikku rasvumise, suhkruhaiguse, krooniliste valude ja kõrgvererõhutõve kasvu ja isegi podagra taasilmumist. Miljonid inimesed vaevlevad autoimmuunsete tervisehädade käes – artriidist allergiateni ning luupusest Crohni ja Parkinsoni tõveni –, kus keha ründab iseennast. Tundub, nagu oleks nii vähe väliseid ohte, millega võidelda, et kogu talletatud energia laastab meie sisemust.
Scott Carney "Mis ei tapa", kirjastus Helios 2017
