Südamekirurg Toomas Sulling selgitab, kuidas veresooned lubjastuvad ja mis on koronaarhaigus
(1)
Arteri sulgumine võib tekkida pikkamööda ja endast märku andmata. Alles siis, kui 70% arteri valendikust [arteri õõnest] on ahenenud, tekivad inimesel rindkeres valud, eriti koormuse ajal. See viitab südamelihase puudulikule varustamisele hapnikuga. Seda seisundit kutsutakse stenokardiaks ehk rinnaangiiniks. Piltlikult öeldes on see südame enda appihüüe panna pidur haigusprotsessile ja vältida infarkti tekkimist.
Kahjuks on ka teine võimalus, et infarkt on alles salakavala ja ohtliku haiguse esimene ilming. Kui infarkt on käes, siis algab juba võitlus võimalike halbade tagajärgedega, millest esikohal on patsiendi surm ja selle vältimine tulevikus. Infarkti põhjustatud surm on kõige sagedasem surmapõhjus kogu arenenud maailmas ja ka Eestis.
Miks ja kellel koronaarhaigus tekib, ei ole veel täpselt teada. Küll on aga teada terve rida ohutegureid, mis soodustavad haiguse teket ja arengut. Need on suitsetamine, suhkruhaigus, kõrgvererõhutõbi, vähene füüsiline liikumine, rasvarikas toit, kõrge kolesterool jne. Seega on haigus multifaktoriaalne ja seda teades saab need riskitegurid võtta kontrolli alla.
Raskematel juhtudel on konservatiivsest ravitaktikast vähe kasu. Siis tuleb rakendada revaskularisatsiooni ehk taastada verevool haigestunud arterites. Edukas agressiivne ravi, nagu pärgarterite šunteerimine ja laiendamine ehk stentimine parandab elukvaliteeti ja pikendab eluiga sageli aastakümneid.
Vaatamegi nüüd kirurgilise ravi võimalusi südame isheemiatõve puhul, nagu koronaarhaigust sageli kutsutakse.
Anatoomia ja haiguse areng
Südame verevarustus toimub vasaku ja parema pärgarteri kaudu. Vasak pärgarter on lühike, ainult 2 kuni 3 cm, kuid oluliselt suurema valendikuga ja hargneb varakult eesmiseks vatsakestevaheliseks arteriks ja ümberhaaravaks arteriks. Seega varustavad südant põhiliselt kolm suuremat arterit, millest tähtsaim on eesmine vatsakestevaheline haru. Need arterid hargnevad veel korduvalt, mille tulemusena katavad kogu südame veresoonte võrgustikuga. Kuna süda on suhteliselt väike, kuid pidev töömees, kes vajab palju hapnikku ja toitaineid, siis võtab ta ära ligikaudu 8% enda pumbatavast verest. See tundub olevat üüratult suur kogus, aga arvestades südame tehtavat tööd, polegi see nii väga suur.
Ateroskleroos tabab pärgartereid ebaühtlaselt ja eeskätt just arterite proksimaalses osas ehk väga lähedal nende alguskohale, kusjuures keskmine ja lõpuosa ehk distaalne osa võivad jääda kahjustusest täiesti vabaks. Just tänu sellele ongi võimalik nii kirurgiline ravi kui angioplastika, sest verevool taastatakse just kahjustamata osas. Selleks on vaja juhtida veri ahenenud või umbunud osast mööda, nagu teevad seda kirurgid oma šundiga. Invasiivkardioloog taastab aga verevoolu nii, et laiendab ahenenud või umbunud kohta võrktoru ehk stendi asetamisega kahjustatud piirkonda.
Tänu kirjeldatud verevarustuse taastamise protseduuridele on võimalik likvideerida infarktioht, mis võib tekkida arteri algosa osalise või täieliku sulgumise korral.
Arteri algosa umbumisega satub ohtu kogu varustusalal asuv südamelihas, kuigi kahjustus ise hõlmab arterist endast ainult väikese osa, mõnel noorel mehel on see kahjustatud segment olnud alla ühe sentimeetri. Infarkti korral on tähtis see, milline arter umbus. Näiteks vasaku pärgarteri peatüve tromboos lõpetab kogu vasaku vatsakese verevarustuse. Selle tagajärjel kaob kogu südame kontraktsioon juba mõne minuti jooksul ehk süda seiskub. Selle kohta öeldakse „äkksurm tänaval“ ja igasugune abi on siis lootusetult hiljaks jäänud, sest nii aju kui ka süda ei jõua reaalselt abi ära oodata. Ajurakud hävivad hapniku (vere) puudumisel 3–5 minutiga ja südamelihase tagasipöördumatu kahjustus tekib paarikümne minutiga. Arstid ei suuda nii kiiresti verevarustust taastada.
Ka teised põhiharude ootamatud sulgused pole oluliselt vähemohtlikud. Tuleb ette ka erandeid, sest pärgarterid on väga varieeruvad oma pikkuselt ja suuruselt ning isegi asukohalt, mille juures mängib tähtsat osa nn kollateraalne vereringe. Kollateraalne vereringe on veresooned, mis arenevad isheemia korral tervelt arterilt ahenenud või umbunud arterile, et selle varustusalal parandada isheemilise südamelihase verevarustust. Need uued veresooned suudavad teinekord asendada kogu umbunud arteri verevarustuse ning infarkti ei teki või see on suhteliselt kerge.
Diagnostika
Tähtis koht diagnostikas ja selle planeerimisel on haige kaebustel. Stabiilse stenokardia ehk angina pectorise puhul on tüüpiline, et patsiendil tekib valu või raskustunne rinnakutaguses piirkonnas, mis kiirgub õlga või vasakusse kätte või abaluu kanti. Eeskätt füüsilise või vaimse koormuse ajal. Aga kiirgab ka mujale, mis võib selle valutunde seostamise südamega raskeks teha. Kui koormus lakkab, kaob ka valu ja patsiendid tunnetavad seda hästi. Tavaliselt pöördub patsient kaebusega perearsti poole, kes korraldab esmased uuringud ja vajadusel suunab edasi kardioloogi vastuvõtule. Viimane viib lõpuni kõik uuringud, kaasa arvatud koronarograafia, kui selleks on näidustus. Nii on võimalik määrata sobiv optimaalne ravi, kas konservatiivne või revaskularisatsioon.
Ägeda koronaarsündroomi korral muutub valu tugevamaks, kestab kauem kui 15–20 minutit ning nitroglütseriin ei taha enam aidata. Kui patsient on teadlik – ja tavaliselt on –, siis järgneb telefonikõne kiirabisse. Viivitamatu teatamine käivitab kiire tegutsemise time is muscle (aeg on lihas), mille eesmärk on pärast diagnoosi kinnitumist taastada verevool umbunud arteris. Algava infarkti korral hävib aga iga minutiga mingi osa südamelihasest, mille verevarustus on lakanud.
Ravi efektiivsus sõltub verevarustuse taastamise kiirusest, sest verevoolu taastamine paneb kohe seisma lihase hävingu ja isegi pöörab seda protsessi tagasi. Süsteem (kiirabi + haigla) korraldab patsiendi kiirtranspordi kodust haigla angiograafiakabinetti (from door to door – uksest ukseni), kus juba ootavad spetsialistid, et taastada verevool umbunud arteris, kui see on võimalik. Haigele on see soodsam, kui see juhtub tunni või pooleteise jooksul pärast infarkti algust. Vahel tuleb ette, et pärgarterite kahjustus on juba liiga raske PKI [perkutaanne interventsioon] tegemiseks või PKI ebaõnnestub. Siis suunatakse haige edasi kirurgilisele ravile ja nii juhtub see 10–15%-l haigetest. Võib ka juhtuda, et pärgarterite või haige seisund on niivõrd raske, et see ei võimalda üldse mingit revaskularisatsiooni ning ta jääb konservatiivsele ravile.
Toomas Sulling "Südamega südamest", kirjastus Pilgrim 2017
