Bariton Hans Miilberg: kui osaraamatust midagi välja lugeda pole, loed raha, mida sul ka pole

Hans Miilberg pandi Estonia teatri baritonina kirja 40 aastat tagasi. „Ei ole ma olnud tõupuhas ooperikangelane ega operetikoomik,” muigab Hans ise. Kõik, mis näitlejaga laval juhtub, on õigupoolest lavastaja ja autori süü, sest rohkem midagi juhtuda ei saagi.

Hans Miilberg on laval olnud Reigi õpetaja, Mustafa Bei, krahv Almaviva, parun Zupan, linnupüüdja Papageno. Don Giovanni... Ja rollide nimekiri jätkub.
„Mul on piisavalt ilus minevik. Olen olnud teatris koos huvitavate näitlejatega, tõeliste isiksustega Estonia teatri kuldajal. Midagi hakkas mullegi külge, kujundas mind ja minu arvamust. See on ja jääb.”

Helgi Sallo tunnustab kolleegi: „Hans Miilbergile lähedale pääseda pole kerge. Aga kui ta kord hinge paotab, on vaja kiiresti sinna n-ö sisse pugeda. Seal avaneb suur ruum ja on isegi tegu, et seda ruumi täita.”

Helgi Sallo on olnud Hans Miilbergi partner laval, kui etendus seda nõudis, ja istunud temaga kõrvuti ka teisel pool eseriiet. Viimati primadonna Margarita Voitese 80. juubeliõhtul Mustpeade majas. Pärast Margarita Voitese „Ave Maria” esitust olid Helgil pisarad silmis. „Ega mind huvitanudki, mida Hans sellest arvab.” Ega need kaks enam teineteisele nägusid tegema ka ei pea. On jututatud teatri koridoris, kohvikus ja fuajees. Ka Hans ei varja, et Margarita Voitest kuulates pisar silma tuli: „Ma imetlesin Margaritat kui vokalisti.”

Helgile meenutab seoses Hansuga üks tavatu lugu. Nad tulid parasjagu kontserdilt ja jõudsid heas meeleolus Tallinna, kui nägid eemal tõusvat suitsu. Kalamajas oli Hansu kodumaja leekides.
„Ma ise olen ju suur paaniker ja seda enam panin imeks, et Hansul jätkus selles õudses teadmatuses veel huumorimeelt. T hakkas laulma Violetta aariast tuntud-sõnu „On möödas minu elu...”, aga endal polnud ju peale esinemisriiete ja peenraha taskus enam midagi.

1993. aastal pärast Ago-Endrik Kerge Cole Porteri muusikali „Can-Can” esietendust ütles Helgi Sallo veendunult:„Miks ma ei öelnud Porteri „Can-Canist” ära, madal vokaalpartii ja minu aastad... Aga ma nägin, et Miilbergil on tulemas üks parematest osatäitmistest. Selles loos ei pea ta olema ilus ega mängima printsi.”

„Kohtunik Aristide „Can-Canis” ei olnud tüüpiline muusikalikangelane, vaid ka traagiliselt koomiline või koomiliselt traagiline veidrik. Kerge ütles proovides, et pikk blond mees, must king jalas... Kerge hindab vaimukaid leide ja erakordset täpsust,” iseloomustab Hans Miilberg.

Lavastaja viisata ei tee professionaalne artist eriti midagi. Lavastaja Ago-Endrik Kerge on näinud Hans Miilbergi mitmes erinevas rollis. Ju see mõttemaailm ja loogika, mille järgi Miilberg laval tegutseb, leidis Kerge huvi ja lähenemise. Kerge pakutud rollide hulgas oli Hans Miilbergil lausa kaks Aristide`i - üks „Savoy ballis”, teine „Can-Canis”.

„Tegime Can-Cani” proovides õhtuti tööd stseenide kaupa. Kerge aitas kõvasti, seletas lavastajana lahti selle, mida tähendavad sõnad, mis on nende taga ja et sõnad pole alati tunde väljendamiseks, vaid ka katteks. Pean tunnistama, et iga kord, kui Kerge tööd pakkus, olid õnnelik ja pisut ka üllatunud: kust ta võtab, et mina just selle rolli peale sobin, aga ta võtab ja olen õppinud seda uskuma, et lõpuks ta võidab.”
„Hea suunamismaterjal olen ma küll,” tunnistab Miilberg.

Mustamäel, nagu teisteski Tallinna linnaosades, on üks ilus komme oma eakaid suurte juubelite puhul meeles pidada ja tänada. Kultuurikeskuses Kaja on laulnud Boris Lehtlaan jaVoldemar Kuslap ja nüüd aasta läbi väikese kontserdiga meelt lahutanud Hans Miilberg, kelle kavas on tuntud aariad ooperitest ja operettidest koos stepptantsuga. Tänu ja naeratus, mis Kajas Hansule osaks saavad, on artisti ametis veel üks tasuviis, mis teeb õnnelikuks.

„Need esinemised Kajas on omamoodi. Pole lava, oled samal tasapinnal, kuulajast paari meetri kaugusel, selja taga kaetud ekraan, sest see on kinosaal. Pole ka kontsertmeistrit ega klaverit, kuhu nõjatuda, kuhu oma värisevat jalga ära peita.” Kontsertmeister pianist Pia Paemurru on kogu saatepartii salvestanud ja fonogramm on järeleandmatu partner. Aga publik kuulab hoolega ja ütleb pärast kontserti, et nii tore, sest neid laule ei kuule enam palju.
Hans Miilberg on pühendunud iseloomuga artist, kes ei hoople, et mina olen asjast üle, vaid teeb oma häälega kogu aeg tööd, esimesest lava-aastatest siiani. Laulja õpib eluaeg. „Harjutama peab ikka iga päev, et voce oleks vormis,” kinnitab Hans.

Aastakümnete joosul on Hans Miilberg kogenud erinevat publikut: on teatripublik, kontserdipublik, tavapublik, rõhutatult tähtis esietenduse publik. „Aga see, esietenduse publik ei lase ennast nii lihtsalt vabaks, ainult naeratab,” muigab Miilberg sekka.

Teatritöös on vajalik aasimine, huumoriteraaapia ja lohutusvaled. Tundub, et viimasel ajal on see kuhugi kadunud, aga millal?
„Aa, sa mõtled neid minu koridorinalju?” küsib Hans. „Tegin neid sellepärast, et teisi ja ennast lõdvestada. Mulle meeldib teisi parodeerida.”
Hendrik Krumm ütles alati enne mõnda ringreisi välismaale, et ärge huumorikotikest maha jätke. Kerge nöök, aasimine, lööklaused mõnest ooperist, operetist,VelloViisimaa koridorinaljad, kuulusid ikka teatri juurde. Ka Hans Miilberg on nende naljade peale hakkaja. Naljadest tuli välja kuhjaga teatri tõeteri.

„Kui Sulev Nõmmik pakkus mulle teha teatrinaljadest estraadikava, mõtlesin, et need koridorinaljad on rohkem spetsiifilist laadi, millest teised eriti aru ei saa. Aga Kalju Karask ütles, et nende naljadega võib igal pool hiilata.” Kunagine teatri esitenor Kalju Karask leidis, et Hans Miilberg on väga hea parodeerija.

Sulev Nõmmiku 1970ndate telesaates „Tavaline kontsert”, mida Eesti Televisioon aeg-ajalt ikka veel näitab, parodeeris Hans Miilberg maestro Tiit Kuusikut, keda ekraanil kehastas Sulev Nõmmik. Nõmmik „laenas” Miilbergi hääle ja laulis kuulsat Pajatsi proloogi. Aga Hans Miilbergi jaoks polnud „Tavaline kontsert” üldse mitte tavaline, vaid väga raske ülesanne. „ See oli vastutus! Ma lihtsalt pidin seda tegema!”

Maestro Tiit Kuusik oli teatris Hans Miilbergi suur eeskuju. „Kui ma Reigi õpetajat tegin, tuli Tiit Kuusik etenduse lõpus lavale, otsejoones minu poole, ulatas käe ja ütles, et tubli töö. Ja siis äkki pidin oma suurt eeskuju telesaates parodeerima.”

„Kui ma Pajatsi proloogi orkestriga linti laulma läksin, oli see naljast kaugel. Selleks, et parodeerida, tuleb osata ka laulda. Eriti veel niisuguse meistri puhul nagu Tiit Kuusik.”
Aga teatris püüdis Miilberg Tiit Kuusikust eemale hoida, nagu paha poiss maestrot vältida. See tal ei õnnestunud ja lõpuks nad kohtusid, aga õnneks ei õelnud Tiit Kuusik paroodia kohta midagi.
Hans Miilberg kuulub ilmselt nende eatute näitlejate hulka, kelle pilk on vastuvõtlik teatri tegeliku elu suhtes. Tänu niisugustele artistidele sünnivadki teatris elavad anekdoodid ja mõne minuti jooksul paroodia vormis loodud karakterid. Vello Viisimaa ja Hans Miilberg tegid seda nii, et kolleegidest vaimustusest kiljusid ja proovipinged unustati.

Noor bariton Hans Miilberg. Foto Rahvusooper Estonia

„Teatris on pikad päevad, menüüs kalasupp või lihasupp. Kui osaraamatust midagi välja lugeda pole, loed raha, mida sul ka pole... Siis on huumor ju väga omal kohal. Sest teatrimasin töötab nagunii, hoolimata sellest, kas mis su hinge peal on ja kas sul üürivõlg või ei. Ja tore on tunda ka seda, kui kellegi, näiteks kostümeerijal või jumestajal on tahtmist sind laval jälgida. Või kooriartist paneb tähele, et sa tegid proovisaalis midagi, mis talle meeldib, aga ütleb ainult: „Kuule, mul on häid ploome, tahad ka?” „See tähelepanu on nagu impulss ja kaalub vahel rohkem kui tuhat sõna,” räägib Miilberg.