Priidu lugu: paar nädalat oli kõik hästi, siis kadus naine jälle ära
(1)
Kui ettevõtja Priit Mairega ühe sõbra sünnipäeval lähemalt tutvus, hiilisid nad paari tunni möödudes õue suudlema ja seejärel veetsid öö koos Priidu korteris.
Ilmselt oleks Priit Mairele juba varem läheneda püüdnud, aga kartis, et ei paku Mairele huvi. Ja pealegi oli Maire kogu aeg hõivatud. Kui Maire hommikul küsis "Millal ma sind näen?", oli Priidu edasine elu otsustatud. "Täna õhtul," vastas ta.
Priit oli seni enamuse ajast elanud oma sõbranna Inga juures. Oma korteris ööbis ta siis, kui tahtis Ingast ja tema kahest lapsest puhata. Inga pidas tema üksioleku vajadust loomulikuks ja Priit polnud kungi oma vabadust kuritarvitanud. Nüüd oli kõik teisiti. Ta pettis Ingat ja Maire väga meeldis talle. Järgmisel õhtul pärast töölt tulekut läks ta Inga juurde ja ütles ausalt, et tal on uus suhe. Ta ei imestanud, et Inga oli juba kuulnud nende teineteiseleidmisest eelmisel õhtul ning oli oma nutu öö ja päeva jooksul ära nutnud.
Uue suhte esimesed kuud olid väga kirglikud ja mõlemad olid nähtavalt õnnelikud. Tõsi, Priit oli üsna armukade ja näitas seda ka välja. Maire naeris Priidu armukadedushoogude peale ja ütles, et ta ei märka üldse teisi mehi, sest on Priidusse väga armunud. Kui naine nii ütles, siis Priidule paistis ka, et ta räägib tõtt. Naise ainus puudus oli pigem see, et veini joonuna kippus ta tüli norima, aga selle korra või kaks kuus kannatas Priit ära.
Ilus suhe kestis umbes aasta aega. Siis kadus Maire ära. Läks hommikul poodi tööle, aga õhtul Priidu juurde ei tulnud. Terve öö ja järgmise päeva oli telefon välja lülitatud. Priit oli murest haige ja täiesti magamata. Poodi helistamisest polnud abi, sest Mairel oli vaba päev. Kui Maire järgmisel õhtul Priidu juurde ilmus, nuttis mees õnnest ja kallistas teda kõvasti, ehkki peas plinkis mõte, et naine pettis teda. Maire vandus Priidule, et tal ei ole teist meest. Ta tääkis, et lohutas oma mahajäetud sõbrannat, kes oli väga endast väljas.
"Miks sa ei helistanud, sa tead ju, kuidas ma muretsesin," ahastas Priit.
"Ma kartsin, et sa saad vihaseks," vastas Maire.
No mis sa kostad niisuguse jutu peale! Priit pidi endale tunnistama, et küllap ta olekski vihaseks saanud. Ta oligi väga vihane ja kavatses Mairele väga halvasti öelda, aga naist taas nähes läks süda hellaks.
Paar nädalat oli kõik hästi, siis kadus Maire jälle ära. Jälle oli telefon kogu öö ja järgmise päeva välja lülitatud. Jälle ei pidanud Maire järgmisel päeval tööl olema.
Järgmisel õhtul Maire helistas ja küsis: "Kas sa oled vihane? Kui sa oled vihane, siis ma ei tule." Muidugi oli Priit vihane, aga ta kartis, et Maire tõepoolest ei tulegi koju, kui ta nüüd häält tõstab. Ta tahtis ju nii väga naist näha. Kui Maire tema juurde jõudis, hakkas Priit jälle rõõmust nutma ja kallistas naist kõvasti. Seekord oli Maire jäänud sõbranna juures nii purju, et sõbranna ei lubanud tal taksot tellida ja üksi tänavale minna. Telefoni väljalülitamise põhjuseks tõi Maire jälle selle, et kartis Priidult riielda saada.
Naise teine kadumine ei jäänud viimaseks. Ka kolmas kord tuli Priidule ikkagi nii ootamatult, et tal oli sama valus nagu esimesel korral. Muidugi tahtis Priit Maire kuradile saata, aga ta oli naisesse ikka veel nii kiindunud, et ei suutnud seda teha. Ta kuulas hajameelselt Maire selgitusi oma sõbranna lohutamisest kadumise põhjusena ja tahtis väga uskuda, et Maire ei peta teda.
Tegelikult Priit enam ei uskunud Maire truudusse. Pärast kolme haigetsaamist suutis Priit oma tundeid Maire vastu sedavõrd jahutada, et helistas oma kunagisele Tallinna armukesele, abielunaisele, keda ta pärast Ingaga tutvumist ei saanud enam külla kutsuda. Kristi rõõmustas kohtumisettepaneku üle ja korraldas kodus asjad nii, et sai öö koos Priiduga hotellis veeta. Priit lülitas telefoni pärast tööpäeva lõppu välja, et Maire talle helistada ei saaks. Ta ei mõelnud tegelikult, et nüüd maksab Mairele kätte. Ta tõesti tahtis Kristiga üle hulga aja koos olla. Samas tahtis ta, et Maire saaks aru, mida kodus ootaja tunneb, kui teine lihtsalt ära kaob. Kõige enam lootis Priit aga seda, et Maire kadumine talle enam haiget ei teeks.
Seekord oligi kodus kõik vastupidi. Maire nuttis ja ahastas, miks Priit niimoodi kaob ja telefoni välja lülitab. Priit selgitas, et nad olid sõbraga pubis ja telefon sai tühjaks ja hiljem jäi ta nii purju, et sõber ei lubanud üksi koju seiklema hakata. Päev varem ei osanud Priit küll loota, et ta selle seikluse järel end nii hästi tunneb. Nad olid nüüd Mairega võrdsed. Kui Maire ära kaob, võib ka tema ära kaduda.
Kui Maire kahe nädala pärast jälle ööseks ära kadus ja pärast ütles, et pidi ootamatult sõbranna last hoidma, otsustas Priit, et ta peab tõe välja pinnima, ükskõik kui valus see ka poleks.
"Sa petad mind, tunnista üles!" karjus Priit.
"Ma olen sulle ju kogu aeg rääkinud, et mind ei huvita teised mehed," ütles Maire vaikselt.
Naine lootis tavapärastele taasilmumise järgsetele pikkadele suudlustele ja kallistustele, aga Priit tõukas ta eemale. Priit oli juba nii palju mänginud Mairest ilmajäämise mõttega, et suutis naise ahvatlustele vaatamata kõrgiks jääda.
Samal õhtul pärast mitmetunnist vaikust ütles Maire Priidule, et tal on suhe teise naisega.
Priit vaatas tummalt oma naist. See oli küll ootamatu ülestunnistus. Niisiis, tema naisel on teine naine. Ta siiski ei petnud mind teise mehega, oli Priidu teine mõte. Ta imestas, et ei tunne sellist põletavat viha ja valu või armukadedust, mida tunneks ilmselt siis, kui Maire oleks teise mehega olnud.
Maire palus, et ta võiks ikka Priiduga koos edasi olla ja samas soovis, et Priit annaks ta vähemalt üheks ööks nädalas vabaks. Priit andis järele, sest tundis, et ei suuda veel Mairest lahti lasta.
Aga nüüd, kui ta teadis, et jagab oma naist teise naisega, hakkas ta Maire juures jahenemise märke nägema. Vähemaks jäi hetki, kui Maire tema puudutusi soovis.
Ta teadis, millal Maire oma kallima juures käib ja enam ei pidanud ta teadmatuses vaevlema. Kui ta kujutles naisi koos voodis, ei tundnud ta armukadedust, vaid pigem oli see kujutlus erutav. Samas tegi talle haiget, et too naine saab hellust tema arvelt.
Vestlemise ja kinos või teatris käimise tasandil oli nende suhtes kõik endine, aga Priit tundis, kuidas Maire järjest enam võõristab tema puudutusi voodis. Talle tundus, et naine pakub kohati nagu halastusseksi, sest ei julge päris ära ka öelda. See oli alandav. Kui Priit selle teemaks võttis, puhkes Maire nutma ja ütles, et tema püüab olla nii hea ja hooliv, kui ta suudab. Priit vabandas, et ta pole olnud kogu aeg piisavalt tähelepanelik. Maire ütles, et Priit on hea mees ja pole midagi valesti teinud. Nad vaatasid kaua teineteisele vaikides otsa ja mõlemad said korraga aru, et see on suhte lõpp.
See oli kurb õhtu. Nüüd, kus Maire oli tema elust kadumas, tundis Priit veel suuremat kiindumust kui varem. Maire lohutas teda, et nad võivad olla head sõbrad. Priit ei teadnud, kas ta suudab seda.
Priit ei teadnud siis veel ka seda, et ta hakkab Mairele tihti helistama ja teda jalutama või kinno kutsuma. Naine vabandas kogu aeg, et tal ei ole aega. Ta saatis Mairele õhtuti ilusaid sõnumeid, aga kui naine üldse vastas, siis väga asjalikult. See tegi südame raskeks. Tegelikult lootis Priit kogu aeg, et Maire hullus läheb üle ja naine tuleb tagasi.
Siis ühel õhtul helistas Maire ise. Priit sattus telefoniekraanil naise nime nähes lausa joovastusse: "Nüüd see juhtub! Ta tuleb tagasi!" Priit sai kohe aru, et Maire on joonud. Maire ütleski, et nad joovad Liisiga veini ja kas tema ei tahaks ka tulla.
Priit oli nii rõõmus, et näeb Mairet ega mõelnud esialgu sellele teisele naisele üldse. Alles taksos hakkas ta mõtlema, et see Liis või Liisi ongi siis Maire armastatu.
Naised olid korteri üürinud ühes mitte just korras puumajas, aga pesa ise oli hubane ja puhas. Kahe naise armupesa. "Liis," ütles noor poisipeaga neiu Priidule. Ta oli kleenuke, peaaegu ilma rindadeta, aga armsa näoga. Väga vabalt vestlus ei kulgenud, aga vein aitas Priidul kohmetusest üle saada. Naised tundsid end väga vabalt ja lõbusalt, aga nende lõkerdamine kriipis Priidu hinge. Siiski, naiste omavahelisi pilke nähes sai Priit aina selgemini aru, et nad armastavad teineteist ja tal pole mingit lootust. Maire etapp tema elus oli läbi.
Priit mõistis aja jooksul aina enam, kuidas see külaskäik ta maa peale tõi ja aitas Mairest lahti lasta. Lisaks lohutab ta end, et kui Maire oleks teise mehe leidnud, oleks lahkuminek palju-palju valusam olnud. Külas Priit naistel enam ei käinud, aga ta käib aeg-ajalt poes, kus Maire töötab, ja nad suhtlevad nagu vanad sõbrad.
