Georg Otsa abiellumine Astaga ja kuulujutud homoseksuaalsusest

Tallinna peal imestatakse ja küsitakse, kas Otsade poeg tõesti abiellub selle mustlastüdrukuga. Abielu Astaga aga kestab ja sünnib ka teine laps. Tagantjärele tundub, et lapsed tulid perre liiga vara, vanemad olid veel noored ja karjäärihimulised, kirjutab Kulle Raig raamatus "Georg Ots. Saaremaa valss", mis nüüd Maalehe raamatusarjas uuesti ilmus.

1950. aastate lõpu poole hakkavad lauljat kummitama haigused. Tegemist ei ole mingi pisikese mööduva vaevusega, milleks võib pidada näiteks kurgumandlite eemaldamist. Selle operatsiooni elab laulja üle komplikatsioonideta. Aga siis läheb asi tõsisemaks. Triumfaalse Moskva-turnee lõppedes 1957. aastal ei pöördu Georg koju tagasi, vaid jääb Moskvasse Botkini haiglasse, kus talle tehakse uuringuid. Nende põhjal saab ta diagnoosi: neerutuberkuloos. Teine neer eemaldatakse.

See on esimene raske löök, mis kahjuks ei jää viimaseks. On arvatud, et 1941. aasta külmal suplusel Soome lahes ja Venemaa rasketel oludel on oma osa selles, et see nii suurepärane sportlik organism hakkab üles ütlema. Eestis pärast sõda tõeliseks nuhtluseks kujunenud tuberkuloos on Otsade peres tuttav haigus: poeg Ülol on see diagnoositud luudes. Lapse haigus põhjustab perekonnas palju muret, seda enam, et raviks kulub aastaid. Georgi haiguse järelravi on pikk ja aeganõudev, aga töö tundub sellest hoolimata sujuvat endist viisi suurepäraselt. Peadpööritavalt edukas karjäär jätkub.

Kas aga seejuures jääb aega perele ja kas seda peetakse üldse tähtsaks, see on teine küsimus. Ja kuidas läheb Astal? Üldiselt taandub tol sõjajärgsel ajal töö ja karjääri ees kõik muu. Nii on arvatavasti ka Otsade peres. Tütar Ülle meenutabki, et isa ja ema olid alati teatris. Kuni noor pere elab koos vanavanematega, ei ole sellest ehk suurt häda, vanaisa ongi Georgi poja Ülo parim sõber.

Olukord muutub, kui Georgi pere saab oma korteri. Siis vajataks teistsugust pereelu, aga seda ei tule. Abielu ei olnud õnnelik, koos siiski oldi ja kannatati, arvab õde Maret. Laste pärast, lisab ta. Kodus elatakse Asta taktikepi all üsna lõbusat boheemlaseelu, seal pidutsetakse palju ja alkoholigagi liialdatakse alatihti. Sellest ehk polekski probleemi, kui Georg oleks Asta kombel boheemlane, aga ta ei ole seda. Seetõttu põgeneb ta teatrisse, kus ta saab oma osad ära õppida. Georgil puudub võimalus kodus harjutada, võimalus, mis oli tema isal, kes uut osa õppides nõudis perelt vaikust. Georgi karjääri kõrval jääb Asta oma üsna kahvatuks. Ta on tantsinud balletis juba enne sõda, kuid sellest kogemusest enam ei piisa. 1950. aastad. Lapsed sirguvad.

Aeg on edasi läinud, nüüd vajatakse klassikalise koolituse saanud tantsijaid või siis suuremat andekust. Astal aga pole õieti ei üht ega teist ja seetõttu peab ta rahulduma pisirollidega. Seda suurema innuga on ta tegev ühiskondlikul rindel. Asta ongi ilmselt pere ideoloog ja tõeline uue ulja maailma esindaja. Võib arvata, et Georgi tohutu edu ja kiire tõus põhjustavad perekonnas teatavat professionaalset kadedust. Musketär, Punavari, Onegin, Don Giovanni, Germont, Deemon ... kõik hiilgerollid. Lõppematud kiiduavaldused ja kuulsus, meest kõikjal ümbritsevad austajad, kellest suurema osa moodustavad austajannad! Piisaks vähemastki, et tekitada kadedust ja kiivust. Georgi kaasaegsete arvates iseloomustas Astat auahnus, millel katet ei olnud. Seega kaldus olukord nii teatris kui ka pereelus Georgi kasuks.

Väga erinevad on ka Asta ja Georgi taustad. Asta lähtekoht ja kogu tema elulugu erinevad oluliselt sellest, millega Otsade kultuurses kodus on harjutud. Juba Asta isal, vestekirjanik ja kabareeartist Hendrik Saarel on tolle aja mõõdupuu järgi veidi kahtlane maine, emast rääkimata. Asta ema on olnud – vähemalt nii räägitakse – pooleldi mustlane. Asta on kolmeaastane, kui ema armub tulisesse mustlasmehesse. Ema jätab abikaasa maha, võtab tütre kaasa ja põgeneb koos armukesega kaubalaeval. Laevareisi ajal petab tuline armuke naist, sama tuline naine võtab revolvri ja laseb armukese oma kolmeaastase tütre nähes maha. Naine arreteeritakse sealsamas ja toimetatakse vanglasse, kust ta põgeneb ja põgenemisel maha lastakse. Laps viiakse nunnade hoole alla kloostrisse. Väike tüdruk jõuab olla Dakaris, Calais’s ja Bordeaux’s, kuni isa ta üles otsib. Prantsusmaal resideeriva Eesti konsuli abiga toimetatakse emata jäänud tüdruk koju Eestisse. Kaasa ei ole tal võtta muud kui prantsuse keele oskus. Kahekümneaastane Asta satub Eestist evakueerudes 1941. aasta augustis surmasuhu, elab üle laevahuku ja on uuesti surmasuus 1942. aasta talvel Leningradi blokaadi ajal, kuid tuleb ka sellest välja eluga. Kõlab uskumatult. Teismelisena käib Asta Tallinnas gümnaasiumis, võtab tantsutunde, pääseb Estoniasse ja lahutab kinopubliku meelt, tantsides laval enne seansi algust tšarlstonit.

Otsad peavad minia heaks kiitma. Kindlasti pole see kerge, ehkki poja naine on silmapaistvalt ilus. Ka linna peal imestatakse ja küsitakse, kas Otsade poeg tõesti abiellub selle mustlastüdrukuga. Abielu aga kestab ja sünnib ka teine laps. Tagantjärele tundub, et lapsed tulid perre liiga vara, vanemad olid veel noored ja karjäärihimulised. Georgi kogemus ühtib paljude teiste noorte vanemate omaga: õpinguteaegsed lapsed kasvavad sageli nagu vili põllul, iseenesest. Kuid elatud elu ei saa tagasi võtta ja korrektiive on võimalik teha vaid siis, kui selleks antakse uus võimalus. Georgile see võimalus antakse. Ta saab 47-aastaselt oma viimase lapse ja pühendub täielikult isarollile. Tütar saab isa jäägitu armastuse, kogu tähelepanu, nagu saavad selle ka uus abikaasa ja uus kodu. Asta ja Georgi suhtes on tõuse ja mõõnu nagu kõigil paaridel, ometi püsivad nad koos kakskümmend aastat.

Kas on see armastus või kirg, igal juhul tehakse katseid abielu päästa. Viimast korda üritatakse seda 1962. aastal ühise Praha reisi ajal. Siis on Georgil ometi kord nii palju raha, et ta võib abikaasale kuldsõrmuse kinkida, 1944. aastal sellist võimalust ei olnud.

Pingeid suhtesse tekitab ka 1950. aastate algul leviv kuulujutt Georgi homoseksuaalsusest, mille eest oli tollaste Nõukogude seaduste järgi ette nähtud kriminaalkaristus. Sel põhjusel oli niisugune jutt äärmiselt ohtlik. Läheb veel nelikümmend aastat, enne kui paragrahv ära muudetakse. Kuulujutu levitajate hulgas on ka Georgi kolleege. Pidevalt on süvenenud konflikt Olga Lundiga, ilma et keegi teaks tüli põhjust. Ehk on sellegi kurja juur Jaroslavli-aegades. Igal juhul arvatakse, et jutu on liikvele lasknud Olga Lund. Jutt levib nagu kulutuli ja nii laialt, et ulatub ka kodanlike natsionalistidena peaaegu koduaresti mõistetud Elo ja Friedebert Tuglase kõrvu. Elo Tuglas kirjutab oma päevikus 11. veebruaril 1957: „ [---] et kord juba juttu näitlejaist, siis meenub mulle äsja väga palju lärmi teinud lugu Olga Lundist. Tema karjäär oli alanud tagalas ja Eestisse tulles asus ta tööle Estonias. Ta ankeet oli väga hea: sukavabriku töö- line. Kuid midagi muud head temast polegi öelda. Kui Gerda Murre väljasaatmiselt tagasi tuli, siis öelnud Olga Lund: „Valitsus teeb suure vea, et laseb selliseid inimesi vabaks ja suunab neid koguni teatrisse!” Kuid kõige pahem intsident juhtus tal alles hiljuti Georg Otsaga. See väga populaarne laulja andis kontserdi. Aga just enne seda leiutanud Lund: „Ma nägin Pärnu maanteel [---] afišši, mille pildil oli Otsa nägu välja rebitud ja asemele kirjutatud „homoseksualist”.” Lundi õnnetuseks viibisid selle jutu juures ka Otsa sõbrad. Need võtnud kohe auto ja sõitnud kõik kohad läbi, leidmata ühtki rikutud kuulutust. Mindud siis ka veel reklaamibüroosse ja kuulatud sealtki järele, kas on mõni Otsa kontserdi kuulutus uuega asendatud. Kuid tulemus olnud samuti eitav. Ja siis kaebas Georg Ots Lundi kohtusse. [---] Nüüd ootab näitlejaskond pikisilmi, kas pannakse ENSV rahvakunstnik Olga Lund istuma või masseeritakse NSVL-i rahvakunstnik Ots leppimisele.”

Kohtusse siiski ei minda. Keda millega mõjutati, pole teada, kuid leppimine tuleb. Kuulujutt aga elab tänaseni edasi, pakkudes ikka veel kõneainet. Üks on siiski kindel: oleks kõmul alust, leiduks selle kohta tõendeid Georgi toimikus, millest oli juttu eespool. Mis oleks andnud parema võimaluse inimest šantažeerida? Ent kuulujutu paikapidavust kinnitavaid tõendeid ei õnnestu Georgi toimikust leida.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.