Enesega leppides

Suurema osa oma elust Rakvere teatris näitlejana töötanud Toomas Suuman (61) ütleb, et taevale tänu pole ta enam noor. Üha rohkem vajab ta üksindust, oskab hinnata laiskust, igavust ja aja surnukslöömist.

“Siit-sealt valutab ja mõtlemine läheb väheke eksistentsiaalsemaks, pinnapealsed virvendused,” sõnab Rakvere teatri raudvara, kui vanuse kohta küsin. “Ma olin noorusega pahuksis. Aga ega oma konfliktidest ja konfliktsusest ei pääse – rahulikum ma nüüd kindlasti ei ole.”

Mida vanemaks ta saab, seda rohkem mõistab, et tunnet väga usaldada ei saa ega tohi. Tundega peab olema ettevaatlik: “Tunne kipub hämarduma, teravad nurgad lähevad maha.”

Näitlejatöös on mees küll korduvalt kogenud, kuis tunde pealt on põnevaid lahendusi sündinud. Aga küsimus on: kas suudad sama korrata ka siis, kui seda marudat tunnet enam peal ei ole? Kaine mõistus on omakorda teine serv, millega Suuman ei oska midagi pihta hakata.