Kas petlik esmamulje?

Soov endast head muljet jätta on meile loomuomane. Mida arvestada ja esile tuua, et esmamulje tegelikkusest nii väga ei erineks?

Mõnes inimeses kohe on see äratuntav miski, mis ta esimesest pilgust omaseks teeb. Teisega kujuneb lähemalt tundmaõppimise tee tõeliseks väljakutseks. Psühholoogide sõnul anname hinnangu esimese seitsme sekundi jooksul. Sellise kiire “skaneerimise” tingib evolutsiooni käigus arenenud alalhoiuinstinkt – kas tundmatuga kohtudes jääda paigale või põgeneda? Kas teda usaldada või karta, selle määrab kehahoiak, hääl ja välimus. Vahel teeme järelduse pelgalt näoilme järgi. Aga tõsine ja karm ilme võib olla seotud millelegi süvenenult kaasaelamisega või on see hoopis märk kohmetusest ja ebamugavustundest.

Esmakohtumine on subjektiivsusest nõretav olukord, kus omistame inimesele tema ilmest, maneeridest ja ametikohast tulenevaid omadusi. Enamik inimesi jätab pealiskaudsel suhtlemisel endast hea mulje ja mida parem kasvatus, seda usutavama. Tumedam pool võib ilmneda hiljem. Mõni on lausa sulavõi, kuid probleemide ilmnedes tegutseb esmamuljega võrreldes täpselt vastupidiselt. Teine, kes on alguses tõrjuv ja järsu ütlemisega, osutub aga tubliks ja hoolivaks. Mõned introvertsed tegelased avanevad alles aastatega ja neist saavad kõige toredamad kaaslased. Vanuse ja elukogemuse lisandudes kasvab me endi läbinägelikkus, hindamaks, kellega tegemist.