Al Capone´i hiilgeaastad: ta sai tagada, et rahvaüritustel ei teki vähimatki ebasoodsat hetke
1920ndate aastate mõjukaim gängster Al Capone tahtis olla Big Guy, nagu ütles teda küsitlenud maksuameti agent. Väidetavalt nähti teda piki linnatänavaid ringi sõitmas ning jalakäijatele autoaknast hõbedollareid viskamas. Teistes lugudes loopis ta autoaknast tuhandedollarilisi rahatähti. Kindel on see, et rahaga käis ta heldelt ringi ja kandis kogu aeg taskus sajadollariliste rulli, kirjutab Deirdre Bair raamatus „Al Capone. Elu, pärand ja legend”.
USA maksuameti agent A. P. „Art” Madden, kes oli saadetud Al Capone’iga kohtuma, kirjutas: „Tema on boss, ärgem seda unustagem, kuid ta võtab kuulda nõuandeid, eelkõige juristidelt”. Madden märkis salapäraselt ja ilma edasiste selgitusteta ka seda, et Al Capone’il on „politseijõududes palju sõpru”.
Mis puutub mehe isiksusse, siis selle suhtes oli Maddenil tunduvalt vähem respekti: „Ta on üks gangster, kes rahast ei hooli. Ta tahab olla Big Guy, ja kui tema ees vaid piisavalt kummardatakse, ei hooli ta kuigivõrd, kellele raha läheb, kuni saab võiduajamistel panuseid teha, osta seda kohutavat rämpsu, mida ta rõivasteks nimetab, ning koguda kalliskive. Talle meeldivad naised, kuid… ta on selle tuluallika suhtes tundlik.” Madden ei olnud esimene vaatleja, kes täheldas, kui okkaliseks Capone muutus, mil iganes tõstatati bordellide ja prostituutide teema. Arukas oli jääda pärimistega ettevaatlikuks, sest ta oli vähemaid mehi pulbriks teinud ka kõige igapäevasemate märkuste eest, mis võisid temale kui kupeldajale ja paaritajale kaudselt vihjatagi.
Al Capone tahtis tõepoolest olla suur kutt, Big Guy, ja kuni kümnendi (1920ndate) lõpuni oligi, keset enda kohta ringlevaid uskumatult värvikaid lugusid. Väidetavalt nähti teda rõõmsalt piki linnatänavaid ringi sõitmas ning jalakäijatele autoaknast hõbedollareid viskamas. Kui see tõele vastab, pidi ta hoidma autos just niisuguse meelelahutuse jaoks kastitäit raskeid münte, sest keegi ei kirjutanud kunagi, et tema taskud oleks müntidest kõlisenud. Teistes lugudes loopis ta autoaknast tuhandedollarilisi rahatähti, nautides kõigis Itaalia pulmades, ristsetel ja muudel pidustustel padrone peremeherolli. Pole kahtlustki, et ta käis rahaga heldelt ümber, kuid tõenäoliselt kooris ta rahatähed lahti siiski sajadollariliste rullist, mida pidevalt taskus kandis. Jutud tema pöörastest mänguriõhtutest, kus ta võis ainsale täringuviskele panustada 100 000 dollarit, olid ringlemas lihtrahva seas ning hõlmasid arvatavasti tera tõtt. Kui läks kihlvedudele panustamiseks, eriti hobuvõiduajamistel, polnud raha mingi küsimus, ent isegi kui mängude või jooksude tulemused olid sohiga ette määratud, leidis ta ikkagi viise kaotamiseks.
Panustamine läks veelgi pöörasemaks, kui tema uueks kireks sai golf, millele tal polnud vähimatki annet, kuid võidud tulid sellegipoolest peaaegu alati, sest teised mängijad kartsid tema kohutavaid raevupurskeid, mis võisid järgneda, kui tal võita ei lastud. Golf oli ettekääne ohjeldamatuteks joominguteks ja kihlvedudeks ning see oli muutunud eriti ohtlikuks ajaviiteks, kuna tema ja ta väed kandsid golfirajal laetud relvi ega kõhelnud neid välja tõmbamast ja vähemalt nendega ringi vehkimast, kui mitte tulistamast. See oli kurja kutsumine, ja lõpuks õnnetus juhtuski, kui Al oma golfikoti vahkvihas vastu maad lajatas ja selles olnud relv lahti läks. Mõned väidavad, et kuul läbis ta parema jala ja tungis vasakusse jalga, teised aga, et ta tulistas end vaid ühte jalga, pakkudes „kohutavat vaatepilti… hüpeldes ühel jalal ja möirates nagu härg”. Hiljem kirja pandud ametlik haiguslugu ütleb, et kuul ei riivanudki jalga, vaid läks läbi kubeme ja jättis sinna suure augu. Ta veetis ligi nädala haiglas, taludes valu ja ilmselt veelgi piinavamat noomimist, mida Mae külastuste ajal jagas.
Mae ei olnud lihtsameelne, ja kuigi ta püsis kodus ja hoidus eemale oma abikaasa mehkeldamistest teiste naistega, teadis ta väga hästi, et Ali avalikule häbistamisele golfirajal juhtunu tõttu lisandus ka armulugu, mida too oli alustanud oma caddy õega. Mae kuulis sahinaid, et mees oli Babe Sullivanist, riukalikust piigast, kes jagas oma teeneid üksnes kingituste ja raha vastu, nii sõgeduseni sisse võetud, et oletatavasti tõotas oma naisest lahutada, kui tüdruk vaid temaga abielluks. Ida Mae Sullivan oli piisavalt nutikas teadmaks, et seda ei juhtu kunagi, ega hoolinudki sellest; talle piisas luksuslikest õhtusöökidest, teemantidega käevõrudest ja rahahunnikutest, mille ta koju viis, et aidata vanematel oma nooremaid õdesid-vendi toita. Ta oli noor ja söakas ning sai oma ellu põnevust viibimisest kõigi tähtsate tegelinskite ja karrakullas kiidukukkede seltskonnas, keda ta Capone’i pidudel kohtas.
Need peod olid legendaarsed, eriti pärast seda, kui Al võttis enda kätte enamiku Metropole’i ruume (ning tegi hiljem pärast ümberkolimist sama Lexingtonis). Ta polnud ainus, kes sinna statsionaarse armukese sisse seadis (ja mõnikord rohkem kui ühe); tema meeste kasutusse anti üheöösuheteks samuti luksussviite. Kõikjal, kuhu ta oma peakorteri rajas, hakati seda peagi nimetama Caponeville’iks – ekskursioonibusside giidid hõikasid selle tõmbenumbrina valjult välja, kuid need inimesed, kes tundsid, et peavad end selle võimule allutama, tõid selle alati kuuldavale pisukese vastumeelsusega. Mõlemal juhul väljendati tõrksat kuulekust austuse suhtes, mida neil tuli osutada sellele ainsale mehele, kes suutis neile anda seda, mida nad tahtsid.
Al Capone’i juhtimisel sai Metropole’ist „salajane manus Big Bill Thompsoni linnapeakampaaniale”, või nagu Pasley selle sõnastas, „linnapea Thompsoni kanda jäi America’s First ehk Ameerika ennekõike ja Capone kanda America’s Thirst – Ameerika janu. Selles ei erinenud nad teineteisest kuigi palju.” Pärast Thompsoni valimist tekkisid hotelli, raekoja ja politsei peamaja vahel pidevalt liiklusummikud, sest mehed võtsid rivvi ja ootasid oma järge abipalve esitamiseks või ustavuse tõendamiseks. Raekojast tulvas „katkematu joana äraostetavaid võimukandjaid, ametnikke ja poliitikuid” ning politseimajast tulid „ohvitserid, et võtta vastu oma preemia niisuguste teenete eest nagu alkoholilastide sihtkohta eskortimine, plaanitavatest reididest ette hoiatamine… ning Capone’i püssimeeste varustamine linnapea templiga kaartidega, kus seisis „Politseijaoskonnale: selle jaoskonna volitused laienevad kaardi ettenäitajale”. Pasley nimetas seda Thompsoni meerina tegutsemise viimast ajajärku „nii veidraks, et maailm tardus juhmiks ja ahmis uskumatusest õhku”. Mis Capone’i puutub, siis olukord „võrdus selle gangsteri jumalaks tõstmisega, kui Al Capone’i vari laius üle raekoja ja maakonnavalitsuse hoone nagu poliitiline Frankensteini koletis”.
Thompson premeeris Capone’i talle osutatud poliitilise toetuse eest ka sellega, et kutsus ta Itaalia lenduri Francesco de Pinedo, Mussolini fašismi kuulutava hea tahte saadiku vastuvõtukomisjoni, kui too 15. mail 1927 oma vesilennukiga ümbermaailmalendu sooritades Michigani järvele laskus. Tegelikult oli Capone’i kutsumiseks teinegi veel olulisem põhjus: komisjon oli mainekas, seal istusid Itaalia konsul ja teised silmapaistvad Ameerika itaallased; Capone’ile edastati kutse peamiselt sellepärast, et Thompson kartis tänavatel rahva võimalikku mässu fašismi vastu ning teadis, et Capone on ainus mees, kes suudab garanteerida, et seda ei juhtu. Capone oli talle antud usalduse vääriline ja üritus kulges rahumeelselt.
Sellegipoolest polnud ta veel „jõudnud” neisse seltskondlikesse sfääridesse, kus ta olla ihkas, ning oli piisavalt intelligentne ja tundlik, et teada, millal teda nöögiti või talle nina peale anti. Hoolimata hardast austusest, meelitustest ja ustavusest, mida rahvas talle avaldas, ja hoolimata aupaklikust alistumisest ja respektist – tõredalt, seda küll –, mida talle osutasid valitud ametiisikud; hoolimata võimust, mis tal oli kuulsate meelelahutajate üle, kes esinesid tema salakärakakõrtsides ja kabareedes, kuna pelgasid, mis võib nendega juhtuda, kui nad ei allu tema igale tujule ja soovile, jäi ta poliitiliste ja ühiskondlike juhtfiguuride silmis, kellele ta kõige rohkem muljet avaldada tahtis, endiselt tahumatute kommetega poolkirjaoskajast autsaideriks. Ta võis heategevuseks paisata koolidele, kirikutele ja haiglatele vakkade kaupa sularaha, ta võis spordisündmustel tribüünil püsti seista ja lehvitada kaabut kõnelejatele, kes tervitasid tema sõnatut kohalviibimist, ja ta võis ühiskonna ametiisikutele lubada, et rahvaüritustel ei teki vähimatki ebasoodsat hetke, kuna tema mehed kannavad selle eest hoolt; ometi jäi ta kõigest madalast klassist pärit itaallaseks, keda kohalikus kõnepruugis nimetati rassistlikult dago ja wop.
Ta võis heita nalja, et „kui mina kärakat müün, nimetavad nad seda salaalkoholiks. Aga kui mu patroonid serveerivad sama jooki Lake Shore Drive’il hõbekandikutelt, nimetavad nad seda külalislahkuseks.” Ta jättis ütlemata tõsiasja, et Lake Shore Drive’i asukad võtsid heal meelel vastu temalt lähetatud viinakaste, kuigi teda ennast ei kutsutud kunagi nende pidudele aitama seda ära juua. Kui nad salakõrtsidesse pummeldama läksid, said nad koos ohtlike kriminaalidega tipsutades lükkida oma igapäeva odavat põnevust, kuna nemad esindasid vana ja väärikat raha ning võisid karistamatult lubada varjamatut põlastust ümbritsevasse sotsiaalsesse klassi, kuhu inimesed kuulusid pelgalt sellepärast, et olid sinna sündinud. Al Capone tähendas uut (ja avalikult räpast) raha ja ta sai seda kasutada, püüdmaks raiuda teed nende keskkonda – käitudes, riietudes ja elades viisil, mis tema arvates peegeldas nende oma –, kuid tegelikult ei jõudnud ta kunagi sinna. Nad võisid ju lõbutseda riietusega, mida mõnikord nimetati „gangsteristiiliks”, et väljendada keskklassi tõmmet keeluseaduse alguses esile kerkinud ühiskonna pahupoole ning eelkõige selle silmapaistvamate kujude suunas, kes elutsesid kuritegelikus maailmas. Ometi jäi Lake Shore Drive’i ning Al Capone’i Prairie Avenue residentsi vahele alati ületamatu lõhe: kui esimesed oma lemmikkelmidest tüdinesid, jäi neile alati võimalus nood sinnapaika jätta ja koju minna; mitte kunagi ei tekkinud vähimatki võimalust, et nad oleksid lasknud Al Capone’il endaga kaasa tulla.
Deirdre Bair „Al Capone. Elu, pärand ja legend”, kirjastus-Helios 2017
