Elu pööraseim piparkook

Lugu sellest, kuidas minust sai piparkoogikunstnik. Ausalt, kõrbelõhna ja põlenud sõrmedega!

Kui nüüd vargad tulevad, saavad nad kõvasti naerda.

Seda mõtlen, kui avan pimedas Kalamajas pakiautomaadi ukse. Tõstan sealt välja raske kompsu ja topin endale seljakotti. Käes! Seitse kilo piparkoogitainast otse Saaremaalt!

Asi selles, et on oktoober. Ja üheski mulle teadaolevas poes veel piparkookidele ei mõelda. Milline hull tahaks sügisel piparkooke küpsetada? Arusaadav, kauplused, arusaadav!

Aga mina olen see hull, sest nädal varem helistasin PiparkoogiMaania korraldajale Mari-Liis Laanemaale.

Tere, Mari-Liis! Siin lihtsalt Liis, Eesti Naisest. Kuule, mul on mõte, ma tahaks teha detsembrinumbrisse loo sellest, kuidas ma püüan osaleda teie näitusel. Mis sa arvad?

Mari-Liis on armas inimene. Ta arvab, et see mõte on suisa suu-re-pä-ra-ne! Aga kas ma ka tean – muidugi mitte! –, et tema saab mulle materjali anda alles novembri teises pooles. Siis saadab ta kunstnikele teate välja ja kõik käivad riburadapidi tema juurest läbi, kuni 300 kilo piparkoogitainast on välja jagatud. Nojah, novembri teises pooles on mul ajakiri juba trükis…

Sel hetkel meenub mulle, et minu kallis pinginaaber Margit ajab Saaremaal oma küpsetusäri. Temale pole mingi kunst segada mulle tainas kokku! Ja nii ongi: Margit küsib ainult kaks küsimust – kas tavaline või apelsiniga ja kui mitu kilo. Esimene mure murtud!